kolmapäev, 23. november 2011

Üks, kaks, kolm ja reisile... ehk mission impossible: beebile pass

Reisile minek on tänapäeval lihtne... kolmepäevane ettevõtmine....

Esimesel päeval mõtled ja otsustad, et lähed reisile

Teisel päeval ajad korda puuduvad dokumendid

Kolmandal päeval pakid asjad kokku

Ja siis sõidadki minema

Eks iga selle sammu taga on muidugi natuke enamat, aga põhimõtteliselt nii see meil viimastel päevadel oli... täna oli siis kolmas, ehk pakkimise päev.

Mõte oli küll mõlkunud juba jupp aega, aga mingit kindlat plaani ei olnud. Ja siis tundus, et on ikka soojaravi vaja - seda nii mulle kui lastele. Hakkasime siin vaikselt ära närtsima ja tervis käest minema. Esmaspäeval sai tehtud otsus, et on vaja ikkagi minna. Enne kui tervis täitsa käest ära läheb, sest hetkel ei saa ma endale  haigeolemist lubada.

Sai siis internetis ringi tuhlatud ja valikuid kaalutud. Ei ole just tihe soojamaareisija... sellist paketireisi olen ainult korra varem teinud, kui perearst teatas, et mul on kohe päikest ja vitamiine vaja. Siis sai ka üks-kaks-kolm reis tehtud ehk siis neljapäeval ütles arst need sõnad ja laupäeval olime lastega lennuki peal.

Kõige soodsamad viimase hetke sooja maa pakkumised on muidugi Egiptusesse. Aga arvestades nädalavahetusel alanud mäsu ei ole hetkel väga suurt soovi sinna minna. Leidsingi siis asendusvariandi Kanaari saared. Sutsu kallim, aga viimase hetke pakkumiste seas tuhnides ja reisibürooga suheldes leidsime sealtki lõpuks normaalse hinna-kvaliteedi suhtega variandi.

Päris "lukku" ei julgenud veel asja panna, sest põnnil ei olnud veel passi. See sai siis teise päeva sisuks ja ilmselt teemaks, mida ma elu lõpuni mäletan.

Kiirpassi tehakse kahe tööpäevaga, aga neid saab taodelda ja kätte ainult Tallinnas. Mees siis sõitis Tallinnasse, mina asutasin samal ajal ennast Tartu KMA büroosse põnnist pilti tegema. Mõte selles, et seal sihuke automaat, milles teed pildi ära ja siis saab seitsme päeva jooksul neid pilte kasutada ükskõik milline KMA esindus Eestis. Oh sinisilmsus ruudus. Nende lehel oli küll kirjas, et sülelaste puhul on "soovitav" teha pilt fotograafi juures, aga me ei osanud seda eriti tõsiselt võtta ja arvestasime, et kohe KMA süsteemi on ikka kindlam variant see pilt teha.

Nii... marssisin mina siis enesekindlalt KMAsse sisse, võtsin selle "põlle", mis tuleb last hoides endale külge riputada (et taust valge oleks) ning tegin paar raundi võtteid. Põnn oli autosõidu peale muidugi magama jäänud, nii et ma nägin kurja vaeva, et ta pildistamise hetkeks silmi lahti teeks. Sain siis omaarust normaalse pildi kätte ja läksin igaks juhuks ametnike käest üle kontrollima, et kas see on ok. Rääkisin teema ära... vaatas proua pildid üle ja ütles, et ikka ei sobi. Andis paar näpunäidet ja ma läksin uusi pilte tegema... optimistlikul meelel. Siis käisin uuesti kontrollimas uusi pilte.... ja läksin tagasi pildistama... siis läksin kontrollima... ja pildistama... ja kontrollima... ja pildistama... ja kontrollima... ja pildistama... ja siis oli mul ja lapsel tõsine kopp ees ja asjast korralikult kõrini. Iga kord pildistamas käies olime ikka vähemalt kolm seeriat pilte teinud ning igas seerias kolm pilti. Me olime seal mässanud juba poolteist tundi ja ei midagi. Nimelt on Eesti Vabariigis väga toredad nõuded passipildile uue biomeetrilise passi jaoks. Pea peab olema otse, silmad vaatama otse kaamerasse, kogu näojoon peab näha olema ning mõlemalt poolt kõrvad ka näha. Seda kõik sellepärast, et arvutis võetakse nägu spetsprogrammi poolt raamistikku ja nö "arvutatakse näo biomeetria paika". Tuletab pisut meelde seda, kuidas natsid näo mõõtude ja proportsioonide järgi otsustasid, kes läheb gaasikambrisse ja kes mitte.

Need nõuded on normaalsed, kui Sul on inimene, kellele öelda, et vaata nüüd otse kaamerasse ja ta vaatabki. Aga kui tegemist on imikuga, kes veel ise pead ei hoia, siis no andke andeks... see on peaaegu võimatu ülesanne... Kui kasutada seda põlle, mis taustaks jääb, siis on põll Sinu ja lapse vahel ning Sa ei saa tema pead toetada. Kui salaja selja tagant pead toetada, nii et see enam-vähem otse püsiks, siis pead ise seisma eemal ja last hoidma väljasirutatud kätel, et ise mitte pildile jääda. Sellises asendis loomulikult imikut kindlas positsioonis kaua ei hoia.

Siinkohal tahaks väga kiita Tartu KMA töötajaid. Nad nägid ära, et me hakkame ära vajuma ning kõigepealt pakkusid mulle ühe väikese ruumi, kus sain põnni imetada ja ise ennast koguda. Mul oli ausaltöeldes nutt kurgus ja mõtlesin lausa mehele helistada, et pööraku ots tagasi ja jääb asi tegemata. Siis kui mõlemad taas kosunud ja uuele raundile läksime, tuli üks töötaja meile appi... tegime paar raundi pilte.. käisime kontrollimas... siis läksime tagasi pildistama ja tuli teine töötaja meile appi... tegime paar raundi pilte.. käisime arvutis kontrollimas. Ja halleluuja... lõpuks oli üks pilt, mis enam-vähem sobis. Jah, oli väikseid mööndusi, aga nad ütlesid, et imikutega lastakse mõni asi läbi.

Mees oli peaaegu Tallinna KMAs kohal juba selle aja peale, nii et jäime kohapeale ootama, et mida Tallinna töötajad sellest pildist arvavad. Istusime, puhkasime, kiitsime ennast tehtud töö ja ülesnäidatud vapruse eest. Põnn kiitis ennast sellega, et sai lõpuks väljateenitud unele minna. Mina sellega, et õhutasin vaikselt ja salaja oma higist läbiimbunud pluusi.

Ja siis tuli otsus Tallinna poolelt, et see pilt ei kõlba kuhugi. Oehh. Kuulates telefoni otsas kõrvalt, kuidas mees sealse töötajaga asja arutas oli selge, et pole mõtet edasi proovida. See proua seal oli väga resoluutne. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis tunne mul oli. Soovitati ikkagi fotograafi juurde minna ja öeldi, et võime selle pildi e-mailile saata. See lahendus muidugi ei tulnud kohe vaid pärast pikki arutelusid ja läbirääkimisi.

Võtsin mina siis magava põnni, pühkisin põselt pisarad ja asusin fotograafi poole teele. Seal tirisime magava põnni jälle turvahällist välja ning hakkas nali otsast peale. Nüüd oli muidugi eelis see, et ei pidanud põnni sättima fikseeritud kaamera ja automaadi tiksuvate sekundite järgi, vaid oli elus fotograaf, kes liikus kaameraga vastavalt põnni asendile ning püüdis tabada sobivat hetke. Omamoodi oli sellest KMA maratonist ikka kasu ka, sest tehtud pilte vaadates-hinnates oskasin kohe ära näha need kohad, mille poolest mingi pilt ei sobi :) Asjatasime siis seal ka ikka oma aja aga lõpuks saime mingisuguse variandi kätte. Rohkem põnni piinata ei raatsinud. Minu näpp oli seal küll põnni kukla tagant näha, aga selle lubas fotograaf programmiga eemaldada.

Natukene saaga veel jätkus, sest meiliaadress sai ühe tähe võrra vale ja see tuli tagasi ja siis sai Tallinnasse üle helistatud ja õigeks aadress saadud ja uuesti pilt saadetud. Ja siis ootasin südamevärinaga kohtuotsust, et kas nüüd sobib või mitte. Ja lõpuks see otsus tuli. Sobis :). Ma olin tegelikult kogu sellest asjast nii väsinud, et ei jaksanud isegi rõõmustada. Vähemalt julgesin nüüd reisibüroole helistada, et meie soove täpsustada, sest oli teada, et me ikka saame passi :) Ja siis kobisin magama.

Kogu saaga aktsepteeritud foto saamiseks kestis viis tundi. Hommikul üheteistkümnest õhtul kella neljani. Nii et põnn on oma elu esimese tõsise modellisessiooni teinud - mul on millegipärast tunne, et tal erilist armastust hetkel modellitöö vastu ei ole...

Ja selle kõige kõrvalt on järgmised teemad, ehk siis lõplik otsus, kuhu minna ja millist hotelli ja hinda valida... mida kaasa pakkida... kuidas lahendada mähkmete teema lennul ja hotellis... mida koduõppuritele kaasa võtta... kuidas üldse pikk lend kolme lapsega üle elada... kõik see oli täielik nohu võrreldes läbielatud saagaga. Ma ei oska kokku lugeda, mitu korda selle pildi tegemise ajal ma mõtlesin alla anda kogu reisiidee koha pealt. Aga siis võtsin ennast jälle kokku ja tegime sammhaaval asja edasi... alla anda saab ju iga kell, nii et seetõttu ei pea seda kohe tegema ja võib alati natukene veel proovida :)

Ja preemiaks (kui me homme ikka passi kätte saame :) saame varsti sulistada soojas vees, suruda varbad liiva sisse ning nautida päikesepaistet oma päikesevarju ümber :)

esmaspäev, 21. november 2011

1,5 kuuse põnni päev riidest mähkmetes ja vajalik varustus

Viimati sai ülevaadet päevast tehtud siis, kui põnn oli nädalane. Praeguseks on olukord mõnevõrra muutunud ja elu veel lihtsam.

Milline siis on meie tüüpiline päev.

Juba mõned nädalad on ööd olnud mähkmevabad ja ma jätkuvalt jumaldan seda :) Seega siis öösel mähkmeid ei kulu ja lisaks söötmisele tegelen ainult froteerätikute nihutamise-vahetamisega vastavalt vajadusele.

Hommikul pusserdab põnn veel rahulikult pikemalt voodis ja mina saan kõrval pikutada. Päriselt üles tõuseme enam-vähem üheksa ajal (mõnikord ka kümne ajal; ja eile põõnasime mõnuga poole kaheteistkümneni). Siis läheme kraani alla pessu ja veel õhuvanne võtma (no lihtsalt ei viitsi veel mähet alla panna ja põnn ka rahulikult vaatab uues asukohas ringi).

Kümne ajal saab ta siis lõpuks mähkme alla. Kombinatsioonis paelmähe + prefold sisu + lisaimu. Peale õhukesed villased mähkmealuspüksid.
Mina lähen viskan selle peale froteerätid ja eelmise päeva mähkmed pesumasinasse.

Kaheteistkümne paiku läheme mähet vahetama. Siis teeme ka pikalt pesu ja õhuvanne. Poole ühe - ühe ajal enam-vähem saab tavaliselt uus mähe alla. Kombinatsioon peaaegu sama, ainult et lisaimu on siis villane ning mähkmepüksid ka paksemad kootud villased, sest asutame õue minema.

Muidu kestis õueuni  enamasti viieni. Mõnikord isegi kuueni. Nüüd, pärast koeralugu, ma teda enam iseseisvalt õue ei jäta ja oleme koos õues. Seetõttu ka nii pikka olemist enam ei ole. Kuskil kolme-nelja vahel tuleme tuppa.

Pärast õuest tulekut teeme taas pesu ja õhuvannid ja mähkmevahetuse. Läheb jälle "toavariant", ehk siis mittevillane lisaimu ning õhemad mähkmepüksid.

Kui põnn magas viie-kuueni, siis oligi ta selles mähkmes kuni õhtuse vannitamiseni. Praegu teen vahepeal ühe lisavahetuse veel, kus vahetan lihtsalt uue toavariandi.

Poole kaheksa paiku alustame õhtuse vannitamisega. Siis võtame mähkme alt ära ja rohkem talle see päev enam mähkmeid alla ei lähegi. Pärast vanni on tal froteerätik ümber, selles teen õhtuse imetamise ja magamapanemise. Ja siis ongi öö ja magamine (ja söötmine ja rätikute sättimine).

Kokku kulub päevas 3-4 mähet :) Seda siis tänu mähkmevabale öösüsteemile ja pikkadele õhutusvannidele (mille käigus tegelikult ka suurema pissi-kaka põnn ära teeb). Keskmiselt on põnn ühes mähkmes 2 tundi, erandiks on õueune aeg, kus ta on pikemalt ühes mähkmes.

Milline on siis praegu põnni jaoks vajalik varustus.
* 3 Engeli paelmähet - tavaliselt on seis selline, et üks on pesus/kuivamas ja kahte teist kasutan kordamööda. Mähet vahetades ei pea paelmähet tavaliselt pessu panema, see on üldiselt puhas. Panen ta lihtsalt "hingama" (st riputan dushikabiini serva peale).
* 8 Bambino Mio prefold sisu. Mul on neid tegelikult rohkem, aga aktiivses kasutuses on 6-8 tükki (st kahe päeva norm - ühel päeval kasutan, teisel päeval pesus/kuivamas)
* 6 puuvillast lisaimu toas kasutamiseks (2 ImseVimse omad, 2 Hipsiku kollast ja 2 Lottiesi oma; siin mul erilisi eelistusi ei ole). Taaskord on see kahe päeva norm.
* 2 villast lisaimu õueskäikudel kasutamiseks. Päevas läheb vaja ühte, aga kuna need ikka kakaseks saavad, siis pesen ära ja panen kuivama, nii et kasutusel ülepäeva.
* 2 paari paksemaid villaseid mähkmepükse. Enamasti kasutan ühtesid, aga need harvad korrad, kui püksid kakaseks saavad, on teised varuks olemas.
* 1 paar õhukesi Engeli mähkmepükse. Need polegi veel kordagi kakaseks saanud :) No eks kunagi jõuavad muidugi.
* Froteerätikud: 2 suuremat (kõige alla); 2 keskmist (õhtuse imetamise ja magamapaneku jaoks); 3 väiksemat (mis öistel söötmistel alla panen ja millega siis koos tagasi voodisse asetan, et tal mõnus soe ümbrus alles jääks - muidugi seda siis, kui ta sinna pissinud ei ole, aga üldiselt ta imetamise ajal ei pissi). Suurt ja keskmist läheb tegelikult öösel kumbagi üks, aga neid on kahe päeva varu, sest mõnikord ei jõua enne kuivatist rätid välja, kui ma juba enne vannitamist "pesa" valmis panen.
* Vanutatud villane tekk rätikute all madratsikatteks ning tavaline villane tekk lapse katmiseks.
* Sapiseep kakaste mähkmete sissehõõrumiseks
* Ulrichi villapesuvahend villaste asjade pesemiseks
* Vedel pähklipesuvedelik pesumasinas mähkmete/rättide pesemiseks
* Bambino Mio mähkmekast pesu ootavate mähkmete hoidmiseks
* No ja pesumasin ning kuivati (suvel saaks ilmselt õues kuivatatud, aga hetkel on küll kuivati üks hea asi).

Ja rohkem ei lähegi vaja. Sellest on omamoodi kahjugi, sest sahtlis on tegelikult igast tavaari veel, mis sai kõik kokku hangitud. Samas on endal hea ja lihtne :)
Ahjaa.. mähkimisalust ja WC paberit on ka vaja. Sest enamasti on meil süsteem selline, et suurem osa pissit-kakat teeb põnn ikkagi õhuvannide ajal mähkimisalusele ning selle korjan sealt WC paberiga kokku. Olen natuke proovinud ka kraanikaussi pissitamist (ja üht-teist sinna saanud ka), aga sellega veel sõbraks saanud ei ole, nii et hetkel veel jätkame toimivat mähkimisaluse süsteemi :)

Ja nii lihtne see asi tegelikult ongi... täitsa üllatav minu jaoks kusjuures... ma ikka enne lapse sündi natuke kartsin ka, et see riidest mähkmetega tegelemine on õudne sahmerdamine ja toimetamine... ja tuleb välja, et  ei midagi sellist :)

kolmapäev, 16. november 2011

Heegeldamine, hüplemine ja html

Meil siin mõnusalt igasuguseid uusi tuuli õppurite maailmas.

Vastavalt waldorfkooli tavadele võtsime tööõpetuse sildi all käsile heegeldamise. Seda siis nii poja kui tütrega korraga. Hankisin kolm ühesugust heegelnõela ning kolm erivärvi kera lõnga ning hakkasime kolmekesi ketti heegeldama. Ega ma ise teab-mis käsitööguru ei ole, aga samas on see mõnus meditatiivne tegevus. Algus läks ikka üle kivide ja kändude ja pojale ei osanud ma kuidagi vasaku käega heegeldamist õpetada, nii et ta pidi parema käega seda tegema. Aga mingist hetkest hakkasid neil ikka aasad välja tulema. Pojale kusjuures hakkas asi nii meeldima, et tema kett on praeguseks hetkeks juba üsna pikk (ja ta tahabki seda veel pikemaks teha). Tütar hetkel veel heegeldamist ei armasta (seda peamiselt seetõttu, et see tal veel eriti välja ei tule), aga vaikselt harjutab kohustuslikus korras edasi ja tuleb temalgi järjest parem välja. Internetist otsisin üles ka algõpetused ja tuletasin omale sambad jms meelde, nii et kui nad on valmis aasadest edasi minema, siis ka ise valmis olla. Igatahes on vahva midagi uutmoodi teha, sest käsitööd ei ole meil peres ammu tehtud, kuigi see mulle tegelikult üsnagi meeldib.

Teise asjana oleme käsile võtnud waldorfist õpetatud korrutamise arvuread. Kaugele veel ei ole jõudnud. Esimesena tegime kolmerida. Alustasime seda õues kividele astumise ja mahahüppamise rütmiga. Järgmine päeva autoga linna sõites tegime käteplaksudega (kuigi poeg mingil hetkel tegi märkuse, et mina võiksin ikka pigem autojuhtimisega tegeleda). Linnast tagasi tulles nuputasime rütmi ka neljade rea jaoks ja harjutasime siis seda paar korda (ja mina sain pojalt taas sama märkuse osaliseks). Väga vahva on neid ridasid koos niimodi teha ja ma mõistan küll, et selliselt rütmiliselt korrates jäävad arvuread tõesti päris hästi meelde.

Kolmas asi on waldorfiväline ja minu oma kiiks. Nimelt on mul ammu olnud mõte, et kui need lapsed nii hirmsasti arvutit armastavad, siis võiksid seal taga midagi asjalikku teha, ehk siis mõte selles, et õppigu programme ka kirjutama, mitte ainult kasutama. Sellele mõttele on tuld juurde andnud poeg, kes on samamoodi juba ammu rääkinud, et tema tahaks ise arvutile mänge kirjutada. Olen siin nuputanud seda ühtemoodi ja teistmoodi, et kuidas teemaga pihta hakata. Lõpuks tundus kõige lihtsam pihta hakata lastele html-i tutvustamisest. See on universaalne keel ning mis kõige parem, ei vaja kirjutamiseks mingit spetstarkvara - piisab notepadi olemasolust ja ongi võimalik alustada. Arvutimängu sellega muidugi ei kirjuta, aga vähemalt on hea ja lihtne algus programmide telgitagustega tutvumiseks.
Eelmine nädal proovisin algust teha ja näitasin lastele "view source code" käsklusega paari internetilehekülje koodi html-is. See oli kerge tagasilöök, sest praegu ju kõik mootorite abil tehtud ja igasugust robotite poolt genereeritud jura täis. Poeg oli küll väga vapper ja kannatlikult ootas-vaatas, kuni ma mingidki enam-vähem loetavad kohad leidsin. Tütar nii kannatlik ei olnud ja vajus esimese poole minuti pealt vaikselt oma tuppa lugema :)
Täna aga võtsime ette puhta notepadi, lapsed kirjutasid sinna oma tervitussõnad, salvestasime failid ära ja vaatasime, kuidas need veebilehitsejaga välja näevad. Siis panime veel juurde reavahetuse, boldi, italicu - ehk siis lapsed kirjutasid oma esimesed käsklused oma esimesse "programmi". Kuna html on suht loogiline ja lihtne (vähemalt sellisel tasemel), siis oli see ka nende jaoks loogiline. Neis tekitas see igatahes hasarti kohe igasuguseid asju proovida ja homme on neil mõlemal kindel soov jätkata. Nii et vaatame, kuidas see avantüür meil edasi läheb. Mul on juba mõte, et las nad kirjutavad omale programmi 100 piires liitmise-lahutamise-korrutamise-jagamise harjutamiseks :). Selleks muidugi tuleb juba midagi muud kasutada kui html-i.

teisipäev, 15. november 2011

Mida Waldorfkool minu lapselt tahab

Ma olen oma laste õpetajatele Waldorfkoolis ilmselt üsna keeruline juhtum. Suve alguses, kui mul tuli otsus Waldorfkooli alt ikkagi koduõpet teha, saime õpetajatega koos lastega esimest korda kokku. Vaatasime üksteisele otsa ja õpetajad suhtlesid lastega, et aru saada, kes nad sellised on (ning et otsustada, kas on meid nõus oma tiiva alla võtma). See kõik kulges kenasti. Kuna suur suvi oli peale tulemas, siis sel hetkel mingeid täpsemaid asju arutama ei hakanud, vaid planeerisime augusti lõpus uuesti kohtuda, et siis juba põhjalikumalt eesootavat õppetööd ja korraldust kooskõlastada. Augusti lõpus/septembri alguses olin mina nii suur ja rase, et väga aktiivne antud teemal ei olnud. Koolis lapsi registreerimas käies kohtusin poja õpetajaga, aga temagi arvas, et esimene nädal on neilgi kiire-kiire, et ehk kohtuks pisut hiljem. Pisut hiljem olin ma veel suurem ja veel rasedam ning tegin ettepaneku kohtuda hoopis veerandi lõpus (ja leppida sellega, et senimaale õpetan lapsi lihtsalt oma parema äranägemise järgi). Seda ettepanekut tehes arvestasin põnni planeeritud sünnikuupäevaga. Põnn otsustas aga oma "hotellis" võimalikult kaua aega veeta, kuni sealt meditsiiniliselt välja ajada ähvardati. Veerandi lõpus küll küsisin õpetajatelt kohtumise kohta üle, aga viimane nädal neile ei sobinud ja vaheaeg meile ei sobinud (ja ma ohkasin selle peale kergendatult, sest põnn oli see aeg ikka veel nii pisike, et mulle see edasilükkumine täiesti sobis).

Nüüd siis lõpuks, uue veerandi alguses, leidsime sobiva kohtumise aja tütre klassijuhatajaga. Kuna põnn oli kaasas, siis väga pikka kohtumist teha ei saanud. Vaatasime põgusalt üle, mida tütar teinud oli. Ma olin enne õpetajatele kirjutanud ka pika kirja, kus igas aines kõik õpitud valdkonnad kirja panin, nii et eelinfo oli tal olemas. Põhiosa kulus aga selle arutamisele, et mida õpetaja meie õppetöös näha soovib. Varem meil ju sellel teemal vestelda ei olnud võimalust.

Mida siis Waldorfkooli õpetaja minu lapselt tahab? Tahab tegelikult üsna väheseid asju, mis on aga piisavalt erinevad tavakooli materjalidest. Samas need soovid mulle vägagi sümpatiseerivad.

Eesti keel:
1. raamatutähed
Siin soovib õpetaja, et tütar õpiks kirjutama nö "raamatu tähtedes". Ehk siis need väikesed tähed, mis ei ole enam suured trükitähed ega ole veel see seotud kiri mida tavakool esimese klassi teises pooles õpetama hakkab. Mina neid tähti ei oska, aga hämmastaval kombel mees kirjutab nende tähtedega. Kust ta neid õppis, ei mina aru saa. Niisiis on kokkulepe, et mees teeb meile näidistähed ette ja saame harjutada.
Miks see soov mulle meeldib.... sellepärast, et tütre pealt näen, kui suur aur seotud kirja kirjutades läheb tal tähtedevaheliste seoste peale ja kui sassi see nii tal kui pojal vahepeal kirjutamist ajab. No võtke või sõna "kuuuurija" (mitte et lapsed oleks seda sõna kordagi pidanud kirjutama :). Päris keeruline on neid "u" poste ja nendevahelisi seoseid lugedes aru saada, et ikka õige arv tähti tuleb. Waldorfis aga lähenetakse asjale etapikaupa - kõigepealt õpivad väikseid tähti kirjutama ja kui see käpas, siis tulevad seosed juurde. Ja lastel jällegi lihtsam mingi element korralikult omandada ja siis sammuke edasi minna.
2. oma "juturaamatu" tegemine
Soov siis selles, et laps koostaks ise juturaamatu. Lehed keskelt kokku köita, ise lugu välja mõelda, üles kirjutada ning pildid juurde joonistada. See soov meeldib mulle väga. Arendab fantaasiat, kirjutamist, joonistamist, meisterdamist ning lõpptulemuseks tuleb üks vahva "oma asi", mille üle laps saab tõeliselt rõõmus ja uhke olla. Lisaks tuli mul seda soovi kuuldes meelde, et veel mõni aasta tagasi teatas tütar, et tema soovib hakata raamatuid kirjutama ja eriti neisse pilte joonistama :)

Matemaatika:
1. arvuread
Soov siis see, et laps õpiks ära sisuliselt korrutamise jaoks vajalikud arvuread. Number kolme puhul näiteks "kolm, kuus, üheksa jne". Ja vahva on see, et õpetaja andis nende õppimiseks ka konkreetse ja toreda meetodi. Selleks meetodiks on rütm. Näide jälle number kolmega. Teed numbreid lugedes kolmese tsükli. Näiteks: üks - astud ühe jalaga toolile; kaks - astud teise jalaga samuti toolile; kolm - hüppad toolilt maha. Ja siis korrates edasi: neli - üks jalg peale; viis - teine jalg peale; kuus - hüppad maha. Jne jne. Niimoodi ühtses rütmis. Ja siis on see eriline hetk, ehk mahahüppamine, see, mille juures loetledki vajalikku numbrit. Alguses loed kõik numbrid välja kõva häälega. Kui juba paar korda rida läbi tehtud, siis loed vahepealseid numbreid vaikselt ja välja hääldad ainult selle vajaliku numbri (kolm, kuus, üheksa jne). Lastel on lõbus, endal on lõbus ja tänu rütmile jäävad tegelikult need arvu "kordsed" mõnusalt, valutult ja kiirelt meelde. Ja neid rütme saab välja mõelda igasuguseid - sammud, hüpped, plaksud, patsutused - nende nuputamine on lastele veel omaette lahedaks ja elevust tekitavaks ülesandeks.
Miks see soov mulle meeldib? No juba selle rütmi kirjelduse juures on näha miks - just sellepärast, et väga lõbusalt ja valutult saab laps omale korrutustabeli selgeks. Seda nii tütre jaoks, kellele see on uus nähtus, aga mul on hea meel ka selle üle, et saab pojale korrutustabel kergemini ja paremini selgeks. Hetkel tal sellega mõtlemist ja maadlemist ikka veel.
2. saja piires liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine
See on tavakooli mõistes teise klassi lapsele ikka suht kõva soov. Siiani on ta tavakooli programmi järgi tegelenud ainult kahekümne piires liitmise ja lahutamisega. Nüüd siis tuleb veerandi lõpuks suur arenguhüpe teha :). Samas olen ma ka selle sooviga rahul. Esiteks ma tean, et õpetaja ei hakka norima, kui see korrutamine ja jagamine pisut üle kivide ja kändude tuleb. Teiseks ma tean (ja kontrollisin vaikselt üle), et tegelikult saab tütar loogiliselt kiirelt aru ka sellest, kuidas oma liitmise ja lahutamise oskust saja piires rakendada. Kolmandaks oleks ma muidu korrutamise ja jagamise pärast mures, aga usun, et tänu eelmises punktis kirjeldatud arvuridade rütmilisele õppele, saab tal selle selgekssaamine oluliselt lihtsam olema kui oleks olnud tavakoolis tuimalt korrutustabelit pähe tuupides.

Vormijoonistamine
Siin ongi sooviks lihtsalt vormijoonistamine ise. Asi, mida tavakoolis üldse ei ole ja millega ma esimest korda alles õpetajatega suheldes kokku puutusin. Tegu siis põhimõtteliselt lihtsate joonte, kaarte ja lihtsamate geomeetriliste kujunditega, mille õpetaja joonistab vihikusse ette ja laps peegeldab seda joonistust - kas siis vertikaalse telje, horisontaalse telje või nurgapeegelduse abil. Teema minu jaoks täiesti uus ja väga põnev. Ma usun, et see on väga hea ja kasulik asi, harjutamaks käelist kindlust lapsel. Kõige aluseks nii kirjutamises kui joonistamises on ju lapse suutlikkus kindla käega tõmmata selliseid sirgeid või kõveraid jooni nagu ta soovib. Ja seda see vormijoonistamine harjutabki. Lisaks siis veel geomeetriline mõtlemine, mis tänu peegeldamisele ja elementide kujule juurde tuleb. Eks kõige keerulisem saab olema see, et mina pean nüüd neid jooni ja kujundeid välja mõtlema ja ette tegema hakkama :)

Ja need ongi kolm põhiainet, millega õpetaja soovib et me tegeleksime. Lisana on ülesanneteks muinasjuttude järgi piltide joonistamine (neil hetkel teemaks loomamuinasjutud, eks siis katsume sama liini hoida); käsitöös heegeldamine ning vene keeles mõne lihtsama lause ja väikese luuletuse suuline äraõppimine (lihtsalt kordamise järgi, ilma kirjapildiga tegelemata).

Nüüd ma siis katsun seda põimida meie siiamale toiminud tavakooli materjalidele baseeruvale süsteemile juurde. Otsapidi juba toimib. Kuna mulle need soovid väga meeldivad ja ma usun nende asjalikkusesse, siis ilmselt saame ka sellega hakkama :)

Pean tunnistama, et teadsin enne koduõpet Waldorfkoolist natukene, aga mitte väga palju. Olin vahepeal mõlgutanud mõtteid, et kas lapsi sinna panna, aga tegudeni jõudnud ei olnud. See, mida ma praegu järjest teada saan nende süsteemida ja põhimõtete kohta, meeldib mulle väga. Nad õpetavad lastele baasasjad väga põhjalikult ja tugevalt ja sisuliselt selgeks (ja rõõmsalt ja lõbusalt ja valutult) ja siis hakkavad selle tugeva vundamendi peale järgmisi kihte edasi ehitama ning termineid juurde tooma. Tavakool paneb algusest peale väga suurt rõhku igasugustele terminitele ja reeglitele, nii et teema muutub väga kuivaks ja bürokraatlikuks ja sisuline pool jääb terminite varju. Lisaks võetakse tavakoolis korraga väga palju eri valdkondadest teemasid juurde ja juurde, enne kui baasasjad lapsel kinnistuda on jõudnud. Ja siis korratakse klassist klassi asju uuesti üle, sest lastel ei ole need kinnistunud. See on igatahes minu mulje, mis on esimese koduõppeveerandiga ja tavakooli õppematerjalidele toetudes mul tekkinud.

Elu õpetajana on igatahes kohe põnevam ja teatud ootusärevus on sees, et kuidas ja kui hästi mul õnnestub nüüd neid uusi mõtteid ja teemasid laste õppetöösse põimida.

laupäev, 12. november 2011

Abistavast emast juhendava õpetaja poole

Viimastel päevadel on hakanud minu roll koduõppe õpetajana vaikselt muutuma. Eks ma olen algusest peale uskunud, et see roll hakkab aja jooksul arenema, sest alguses olin ma ju "puhas leht" ehk ei omanud tegelikult halli aimugi, kuidas ja mida teha tuleks, et asi oleks meile kõigile mõnus ja samas ikkagi lastele ajukurdude vahele midagi juurde ka tuleks (no ja et seda niimoodi tuleks, et akadeemilises maailmas kehtivatele standarditele ka teadmised vastaks, lisaks elulistele vajadustele vastamisele).

Nüüd olen mõistnud, et siiani olin ma võtnud umbes sama positsiooni nagu mul oli laste kooliskäimise ajal nendega kodutöid tehes. Neil olid ülesanded ette antud, mina vaatasin kõrvalt kuidas nad neid tegid, küsimuste korral arutasime asju läbi, et laps aru saaks segaseks jäänud kohtadest ning vaikselt kontrollisin üle, kuidas neil asjad tehtud said. Ehk siis rolliks "abistav ema". Sama liini jätkasin ma ka koduõppes. Õpik ja töövihik määrasid ülesanded, lapsed lugesid/lahendasid neid järjest. Koos arutasime küsimused läbi ja mina kontrollisin tehtu üle. Juhtpositsioon oli õppematerjalil ning laps iseseisvalt õppis-lahendas. Mina olin kõrval abistavas, aga muidu passiivses rollis.

Nädala alguses sai käidud Waldorfkoolis tütre õpetajaga kohtumas ja tehtud/plaanitut läbi arutamas (sellest võiks lausa omaette kirjatüki teha). Sellest sain ilmselt innustust ja kindlust astuda samm edasi oma "õpetajakarjääri" juures ning võtta enam initsiatiivi enda kätte.

Paar viimast päeva olen siis astunud sammukese "emarollist" pisut enam "õpetajarolli" poole. Ehk siis võtame küll asju õpiku ja töövihiku järgi, kuid ma vaatan ise asjad üle ning otsustan, kas seletan ise lapsele oma sõnadega asju või lasen tal lugeda. Näiteks oli pojal matemaatikas jälle üks teema väga kuivade bürokraatlike terminitega seletatud. Võtsin sealt vajalikud märksõnad ning kasutasin raamatus olevaid jooniseid, kuid teemat seletasin pojale ise oma sõnadega. Tütre eesti keele õpikus oli üks vahva luuletus. Selle asemel, et temal seda lugeda lasta, lugesin selle ise neile mõlemale ette. Selleks, et nad kuuleks rütmi ja intonatsiooni.. ja et meile kõigile toredat õhkkonda luua. Mõjus :) Kuna see oli kohe esimene asi selle päeva õppimise alguses, siis juhtus nii, et tütar unustas oma "ma vihkan õppimist" mantrat esitada ja hakkas usinasti järgmisi jutte ise lugema :)

Samamoodi olen vaadanud üle nii raamatu kui töövihiku harjutused ja otsustan käigu pealt, mis määral lapsed neid tegema peavad. Kui raamatu harjutuses on palju korduvaid samalaadseid ülesandeid ja laps saab sealt valikuliselt võetud näidetega väga ilusti hakkama (sh otsin üles keerulisemad näited ülesannetest), siis ma ei näe mõtet lasta tal kõik variandid läbi teha ning sellele aega ja energiat kulutada. Samamoodi kui näiteks eesti keeles on ülesandes vaja väga palju kirjutada, siis viimasel ajal olen lasknud neil pigem suuliselt mulle vastata. Küll aga olen neilt võtnud lubaduse, et hakkavad kirjutama päris kirju (ja neid saatma). Teada on ka juba kaks inimest, kellele on plaanis kirjutada. Lisaks on nad nõustunud ise jutte välja mõtlema ja neid kirja panema. Ehk siis töövihikus harjutame konkreetselt mingeid reegleid ja põhimõtteid, aga kirjutamist üldises plaanis harjutame pigem reaalsuses kasulike tekstide kirjutamisega.

Kõik see on muutnud meie õppeprotsessi mõnusamaks ja nauditavamaks ning ma usun, et tulemused ei ole halvemad kui enne. Eks peab vaatama, kuidas on teemade kinnistumisega kui asju sada korda üle ei korda erinevate harjutustega ja pikalt välja kirjutades, aga mul on tunne, et hetkel on lastel küll läbivõetav materjal piisavalt selge ja nende jaoks loogiline, nii et peaks ka hiljem üle küsides jaks sellest üle käima.

Ma olen kindel, et minu rollis tuleb ette veel järgmisi astmeid ja tasemeid. Näiteks saan ma aru, et hetkel on minu tegevus "reaktiivne", ehk siis ma ikkagi lähtun õpiku ja töövihiku poolt etteantust ja lihtsalt käin seal olevaga juba julgemalt oma tahtmist mööda ringi. Järgmine samm oleks muutuda "proaktiivseks", ehk siis võtta tegelikult ette lihtsalt valdkonnad, mis tuleb selgeks saada ning ise nende valdkondade jaoks välja mõelda viisid, kuidas neid selgeks teha. Siis oleks juba nii, et õpikud ja töövihikud oleksid abimaterjal ning mina õppetöös juhtivas rollis. Aga eks tasapisi liigume edasi ja areneme. Liiga suurt suutäit ei ole ka mõtet korraga ampsata :)

reede, 11. november 2011

Südaöine astronoomiatund

Üks asi, miks mulle koduõpe väga meeldib, on see, et saab igast ettevõtmisi teha kellaajast (ja normaalsete inimeste elurütmist) sõltumata. Ehk siis vabadust on määratult rohkem. Toredaks näiteks selle juures on eilne öö.

Et kõik ausalt ära rääkida nagu see oli, tuleb alustada asjaolust, et viimastel õhtutel on meil tekkinud süsteem, kus sel ajal kui mina põnni magama panen, mängib mees lastega lauamängu (et vaikus kindlalt majas oleks). Praegu on selleks mänguks näiteks Monopol.

Nendelsamadel viimastel päevadel on põnnil aga õhtune magamajäämine väga pikalt aega võtnud. Tavapärase poole-kolmveerand tunni asemel kusagil poolteist-kaks tundi. Ma vaikselt mõttes süüdistan selles arsti juures saadud vaktsiinisüsti, sest see pikenemine ja õhtune lisavirilus algas pärast selle süsti saamist. Aga no eks elame üle.

Ühesõnaga need kaks asja kokku tähendavad seda, et põnn jääb üsna hilja magama ja samal ajal on suurematel lastel ja mehel lauamäng täies hoos. Ja kui nende mängu ära katkestan, siis selgub, et meil kõigil on kõht tühi ja tuleb teha üks (hilis)õhtune söömaaeg. Ja kui söömaaeg tehtud, siis tuleb ju minna ja unejuttu lugeda. Ja kuna unejutt on parajalt vahva (hetkel on meil käsil Roald Dahli "Charlie ja shokolaadivabrik"; Dahl on meie laste üks suuri lemmikuid... ja emmel ka :), siis loeb emme seda mõnuga päris mitu peatükki.

Nii jõuabki unejutt teinekord lõpule alles pärast ühtteist õhtul. Eile täpselt nii igatahes juhtus. Ja kui ma siis laste toas kardinaid ette tõmbama läksin, vaatasin, et õues paistab tiigi peal jää. Kustutasime tuled ära ja imetlesime aknast avanevat vaadet - jääkirme tiigil, hall maa peal, kuukuma ümberringi. Ainult kuu ise jäi maja nurga taha ja teda polnud näha. Tuli siis mul meelde, et on ju täiskuu ja peas valmis kiire otsus. Lapsed sai magamistoast välja kamandatud, saapad jalga, joped selga, mütsid pähe ning kalpsasime kõik koos õue. Ja oi seal oli ilus-imeline-maagiline. Taevas oli täiesti selge. Kuu oli suur ja tohutult ere. Kuuvalgusest jäid suured ja selged varjud, nagu oleks päev ja päike paistaks. Maas olev hallakirme sätendas kuu paistel ja muru krudises kõndides jalgade all. Kõik oli nagu muinasjutus.

Tähtedest paistsid küll ainult eredamad, sest kuu valgus oli nii tugev, et nõrgemad tähed välja ei paistnud. Suure Vankri leidsime igatahes üles. See on ka see ainus päris kindel asi, mille ma une pealt taevast üles leian (lisaks kuule ja päikesele muidugi :). Suure Vankri järgi identifitseerisime ka Põhjanaela. Selle järgi üritasime otsida Väikest Vankrit, aga kuna selle tähed ei ole eriti eredad, siis häguselt tundus, et midagi nägin, aga päris kindel olla ei saanud. Lisaks leidsime Koodi ja Reha ning tütar leidis oma tähtkuju ehk Sõnni - selle oli ta välja nuhkinud eelmisel veerandil kui pojaga loodusõpetuses universumit ja tähti ja tähtkujusid õppisime, nii et koolitarkus sai kohe praktikasse rakendatud. Ta arvas, et leidis ka Kassiopeia (tal oli sel hetkel käsil Aino Perviku "Paula..." sari, kust siis ka Kassiopeiast juttu), aga üks täht jäi täielikust õigest tähtkujust tema sõnul puudu. Leppisime siis kokku, et vaatame mõnel pimedamal ööl asja uuesti üle (kui Kuu silmi ei pimesta :)

Ühesõnaga kell oli pool kaksteist öösel. Oli Mardipäev, täiskuu ning neljapäev. Mina igatahes mäletan rahvajuttudest, et täiskuu neljapäev oli see aeg, kui tuli minna südaöösel nelja tee risti ja kolm tilka verd ohverdada, siis sai vanapaganaga diili teha. No näiteks kratte vist sai niimoodi hingele puhutud. Peab Rehepapist üle vaatama :). Lastele sai igatahes idee välja käidud, aga õnneks olid kõik läheduses olevad teeristid ainult kolme tee ristid ja veretilkasid lapsed ka ei tahtnud loovutada... ja kratti meil ka valmis tehtud ei olnud :)

Me küll päris südaööd ära ootama ei jäänud, aga piisavalt müstiline ja vahva oli see öine astronoomia ja rahvatarkuse ja maagia õppetund küll. Ja meie kõik olime südamest õnnelikud koduõppe üle, et ei pidanud muretsema hommikuse ärkamise üle ja seetõttu rahuliku südamega öösel õues kalpsata saime.

esmaspäev, 7. november 2011

Ühekuuse beebi mähkmevabad ööd

Üheks suureks murelapseks mähkmete juures on öised "lekkimised". Olen aru saanud, et paljud riidest mähkmete kasutajad kasutavad öösiti ikkagi ühekordseid mähkmeid (üldiselt siis ökovariante) justnimelt lekkimiste pärast. Öösiti on põnnil pikem uni ning lisaks jääb pärast söötmist kahe une vahel kohe magama, nii et ei taha teda mähkme vahetamisega üles ka uuesti äratada. Ega emmelgi parem, kui saab rutem taas magama ja ei pea öösel ringi sahmerdama.

Kuidas siis lekkimiste muret lahendada. Hakkame pihta teadusliku lähenemisega, ehk vaatame, mis on probleemiks. Probleemiks on see, et mähe laseb pissit/kakat läbi. Ehk siis probleemiks on mähe. Eemaldame mähkme ja olemegi probleemist lahti :)

Nali naljaks, aga asjal tõepõhja ka all. Esmase mõtte mähkmevaba öö tegemiseks sain Terve Valiku lehelt, kus Agne kirjeldab oma näidet. Tema jutust tuleb välja, et esimestel nädalatel ta mähkmeid üldse ei kasutanud. Alguses tundus see mõte võõras ja kummaline. Pärastpoole aga hakkas järjest idanema ja arenema.

Mul on põnn väga mõnus öine magaja. Kõigepealt magab õhtul viietunnise une, siis süües jääb kohe magama ja magab kolmetunnise une otsa ja siis süües magaks veel ühe kolmetunnise otsa, aga selle koha peal ma enam ei raatsinud lasta tal sama mähkmega olla ja vahetasin selle ära. Aga kaheksa tundi oli ta ikkagi ühes mähkmes öösiti. Alguses kasutasin ImseVimse mähkmepükse, mis alguses ikkagi ka lekkisid, aga siis hakkas põnn öösiti vähem pissima ning lekkimised kadusid. Ei oska öelda, kas see oli riidest mähkmete ebamugavuse mõju või mis :). Siis armusin paelmähkmetesse, nagu kirjutasin siin, ja hakkasin ka öösiti neid kasutama. Ei lekkinud ka need kusjuures ja kõik oli ok. Aga ikkagi oli see mure, et ta niiiii kaua on ühes mähkmes. Lisaks siis see, et ühe korra tuli öösel ikka pepupesemise ja mähkmetega pusserdada, mille peale põnn loomulikult erksaks muutus ja seepeale tuli temaga veel tunnike üleval olla (küll rahulikult, aga ikkagi).

Ja siis tuli viimane piisk karikasse, ehk käik Tartusse Terve Valiku poodi. Seal uurisin Agne käest seda mähkme mittekasutamist. Kuidas ta seda täpsemalt tegi ja kui kaua ta seda tegi. Vastused olid julgustavad, nii et otsustasin proovida.

Ja nüüd ongi nii, et viimased ööd on meil olnud mähkmevabad. Pärast õhtust vannitamist mähet enam alla ei lähe. Voodis on madratsikaitseks vanutatud villast tekk, selle peal suur froteerätt ning õhtuseks/öiseks söötmiseks panen põnnile keskmise suurusega froteeräti alla. Pärast söötmist põnni voodisse tagasi pannes kohendan ka rätikuid, neid vajadusel vahetades, juurde pannes või lihtsalt sättides, nii et põnnil küljealune taas kuiv oleks. Peal on põnnil villane tekk. Rätid lähevad hommikul pesumasinasse. Villane alustekk ja pealistekk lähevad õhutamisele ja kakaplekkide korral pesen pleki kohe käsitsi välja. Seda on vaja olnud ainult ühe korra, kui emme oli hommikul laisk ja ei viitsinud tükk aega ringi pusserdanud põnniga hommikustele hügieeniprotseduuridele minna :)

Tulemuseks on see, et põnn on enam-vähem õhtul kaheksast hommikul kaheksani, ehk siis 12 tundi ööpäevast mähkmevaba. Öösel ei pea enam mähkmetega pusserdama, mis tähendab seda, et põnn saab rahulikult pärast söömist edasi magada ning mis eriti rõõmustav, emme saab öösiti kohe pärast söötmist edasi magada. Ärkvelolekupausid lühemad, uned paremad ning emmel haudumiste ja lekkimiste teemade kohalt süda muretu. Ja selle kõige hinnaks on neli-viis froteerätti, mis hommikul tuleb pesumasinasse visata. Päris hea diil, ütleksin ma.

laupäev, 5. november 2011

Eesti keele lainetel mõnusas rütmis

Uue veerandi esimene koduõppenädal selja taga. Eelmise veerandi vigadest õpitud ja katsetasime uut põhimõtet. Kõigepealt raamatust teema, paralleelselt töövihik, et mõlemad samas tempos liiguks ning reeglid kirjutame eraldi konspektina välja. Hetkel teeme reegleid veel mustandpaberitele ning plaanis on nad waldorfkaustikusse panna "puhtalt" siis, kui aine on läbi võetud. Seda sellepärast, et mõned seotud reeglid on eri peatükkides, aga mina tahaks neid konspekti kokku panna. Niimoodi siis "ootamegi", et seonduv materjal ka läbi saaks võetud.

See uus rütm ja süsteem töötab päris hästi. Tütar valis esimeseks aineks inimeseõpetuse. See veerand oli teemaks "Pere" ning eriti teemakohane oli sektsioon, mis rääkis uuest beebist perekonnas. Kasulik ja huvitav oli ka osa, kus räägiti oma perekonna näitel lahti, kes on vanavanemad ja kes onud-tädid (ja seda ka pojale, kes kõrvalt ikka ka kuulas-vaatas - see on ka koduõppe pluss, et tegelikult saavad nad teemasid topelt, sest ikka kuulevad kõrvalt, mida teine teeb). Oma peres on ju kõik kuidagi nii harjunud olemasolevate liikmetega, et ega lapsed täpselt neid sugulussidemeid ei teagi. Nüüd siis oli põnev avastada.

Inimeseõpetuse terve veerandi materjal sai täpselt ühe päevaga läbi võetud. Kordamise osa jätame veerandi lõppu, et kõik uuesti meelde tuletada. Edasi valis tütar eesti keele. Poeg oli selle kohe esimeseks aineks valinud, nii et nüüd teevad nad koos eesti keelt. Väga mõnus on sedasi. Istume kolmekesi koos köögilaua taga (mõnikord neljakesi, kui õpime beebi ärkveloleku ajal) või minu toas (seda siis, kui beebit parajasti imetan, õpetada saab selle kõrvalt ilusti, sest asju vaadata ning kuulata-rääkida saab sel ajal ikka). Vaatan kord ühe tehtud, kord teise tehtut. Vahepeal arutame kõik koos kummagi teemat, vahepeal arutame ühega midagi samal ajal kui teine iseseisvalt loeb või harjutusi teeb (ja mille siis pärast jällegi temaga läbi arutame, samal ajal kui esimene midagi ise teeb). Ja kui õppimise algus ongi mõnikord selline tusane teema (eriti tütrele hetkel, kes iga kord suudab ikkagi alguses ära öelda oma "ma vihkan õppimist"... varem oli selleks "ma vihkan kooli", aga nüüd ju nii enam ei saa öelda :), siis mingist hetkest muutub õhkkond mõnusaks ja positiivseks. Toome naljakaid näiteid, räägime teemaga seonduvaid naljajutte või juhtub lihtsalt situatsioonikoomikat. Näiteks see, kui tütar meelitab beebit enda poole vaatama ja beebi hakkabki pead pöörama, aga poole "tee" peal tuleb nii suur haigutus peale, et peab kohe tükk aega sellega tegelema, enne kui edasi pöörata saab. Või siis loeb tütar parasjagu mingit lõiku raamatust ette ja poeg teatab selle peale "rumal jutt". Jääme tütrega talle hämmelduses otsa vaatama... tema jällegi jääb hämmelduses meile otsa vaatama, et miks me teda niimoodi vahime. Ja siis saame aru, milles asi ning hakkame kõik koos naerma... temal ju kokku-lahku kirjutamise teema käsil, ning luges vihiku ülesandest ette järgmise sõnapaari, meie aga arvasime, et tema tütre loetut kommenteerib. Või siis see, kui tütar "k-p-t sõna alguses" teema ülesannet väga põhjalikult ette võtab. Ülesandeks onvõtta üks k-p-t-ga algav sõna harjutusest ja sellega lause teha. Aga kui juba siis juba, ja nii tulevadki laused, kus ikka kõik sõnad on k-p-t algusega. Näiteks siis: Kala pani passi koodi. Ja teised sellised...

Ühesõnaga, hetkel liigub elu päris mõnusal lainel. Pojal ongi eesti keelt veel ainult ühe päeva jagu teha jäänud, siis on veerandi materjal võetud ja saab järgmise aine kallale asuda. Ja kui mina veel enam kogemust saan ja julgemaks muutun, siis hakkan ilmselt üha enam ise lastele teemakohaseid ülesandeid välja mõtlema ning ei hoia enam nii kramplikult õpikust-vihikust kinni. Hetkel teeme me ikka järjekindlalt ja korralikult kõik õpiku ja vihiku harjutused ära, kuigi mõne kohta olen ma juba julgenud mõtlema hakata, et seda väga vaja teha ei oleks. Mitmeid kirjalikke harjutusi luban neil niikuinii suuliselt teha (lausete moodustamine, jutustuste väljamõtlemine jne). Eks vaikselt kohaneme ja sätime oma samme.

neljapäev, 3. november 2011

Mähe kui kultuuriline nähtus

Beebi piss/kaka ning mähe on tänapäeval moodustamas ühtset tervikut. Ühega kaasneb teine ja vastupidi. Neist kahest ei oskagi enam lahutatult mõelda.

Sellega seoses on tekkinud teatud kahtepidine suhtumine nähtustesse, mis reaalselt on samad, aga meie kultuurikontekstis tekitavad erinevaid emotsioone-tõlgendusi.

Näiteks:
a) Beebi kakab mähkmesse, mähe saab kakaseks. See on normaalne.
b) Beebi kakab ilma mähkmeta ja asi, mille peal beebi on, saab kakaseks. See tundub pisut.. hmm.. ebaesteetiline, ebahügieeniline ja lihtsalt öeldes natuke rõve.

a) Beebi kakab mähkmesse, beebi nahk saab kakaga kokku. See on normaalne.
b) Beebi kakab ilma mähkmeta ning paneb jalgu vehkides jala kaka sisse, jalg saab kakaga kokku. See tundub ebaesteetiline, ebahügieeniline ja natuke rõve.

a) Beebi on kakanud mähkmesse ja täiskasvanu peab selle määrdunud mähkmega tegelema (kas siis loputama ja pessu panema korduvate puhul või kokku pakkima ja ära viskama ühekordsete puhul). See on alguses pisut ebameeldiv, hiljem juba enam mitte sedagi. Igatahes on see normaalne.
b) Beebi on kakanud ilma mähkmeta ja täiskasvanu peab seda kakat ära koristama: kas siis kakaseks saanud riiet pessu panema või kakaseks saanud põrandat/alust misiganes asja paberi või lapiga ära puhastama. See tundub ebaesteetiline, ebahügieeniline ning natuke rõve (eriti kui see riie, mida puhastama peab, on täiskasvanul seljas :).

Ühesõnaga - olukorrad tegelikult samad. Beebi kakab ning asjad tema pepu läheduses saavad kakaseks ja tema ise saab kakaseks. Kui need "asjad" on mähkmed, siis on kõik hästi. Kui need "asjad" ei ole mähkmed, siis on rõve. Kas pole mitte nii meie mõttemaailm hetkel seatud? Ja kas pole totaalselt silmakirjalik?

Ühesõnaga mähe on minetanud oma lihtsalt funktsionaalse väärtuse kaka kinnipüüdjana ning omandanud täielikult omaette kultuurilise nähtuse fenomeni, mis muudab meie mõtteviisi ja hinnanguid olukordadele. Aga kas see ikka peab nii olema?

Õhtune nutikas teletund tervele perele

Meil on terve pere jaoks tekkinud uus traditsioon. Telekavaatamise traditsioon :). Iseenesest ma ei pea telekat just kõige mõistlikumaks ajaviiteks ning pigem pean ma seda kasti millekski, mis blokeerib pereliikmete omavahelist reaalset suhtlemist. Kuid nüüd on meil tekkinud kaks sarja, mida me kõik koos vaatame-kommenteerime-arutame ning mis ka minu jaoks positiivsed on.

Tegemist on Kanal 12 saadetega ja tulevad nad õhtul järjest.

Kõigepealt on kell 19.00 MacGyver, mis aastaid varem Soome kanalitest tuli "Imemees" nime all. See on selge klassika, mida igaüks teada võiks, no kasvõi selleks, et aru saada, mis asi on mäkaiveri teip. Hmm... kuidas selle asjanduse õige nimi üldse on? Mul on üks tuttav, kes suutis oma uue süsta kohe esimesel sõidul pooleks sõita ja parandas siis käepäerast olnud mäkaiveri teibiga ära... nüüd on aastaid möödas, aga süst sõidab sellessamas seal kohapeal tehtud parandusvormis edasi. Nii et tasub teada, kes või mis on mäkaiver :)
Meeldib mulle seda koos lastega vaadata ka sellepärast, et keerulisi olukordi lahendatakse nutikusega, mitte vägivallaga.

Pärast imemeest algab kell 20.00 nutisaade (nii nad ennast vist nimetavad) Galileo. See on päris lahe saade erinevatest leiutistest ja maailmas leiduvatest kummalistest asjadest. Küll otsitakse maailma kõige kummalisemaid rahvustoite, küll sõidukeid (näiteks reaktiivlennuki mootoriga mootorratas - selle käivitamisel oli väga lahe hääl), küll restorane; käiakse Pariisis maa all katakombides või Saksamaal maaaluses riiklikus tuumavarjendis; testitakse, mis juhtub asjadega, mida ei tohi mikrolaineahju panna siis, kui nad mikrolaineahju panna (eksole :) jne jne. Tempokas (kohati liigagi), mõnikord natuke liiga otsekoheselt aus (et kui testitavaks rahvustoiduks on vasikaliha, siis kõigepealt näidatakse elusast peast see imearmsate silmadega vasikas ette) aga igatahes väga mõnus ja hariv vaatamine nii endale kui lastele.

Lisaboonus asjale on see, et lapsed on kellatundmises väga kiirelt arenenud, et mitte kella seitset õhtul maha magada :)

Pärast Galileod tuleb muidugi veel üks klassikaline sari - teksase korravalvur Walker. Seda võiks muidugi ka iga inimene teada, et kes on Chuck Norris. Aga nagu ma lastelegi olen öelnud - mulle meeldib MacGyver rohkem, sest tema lahendab olukorrad ära nutikusega, samas kui Walkeri peamiseks lahendusmeetodiks on füüsiline kaklemine.