kolmapäev, 26. detsember 2012

Anna Gavalda "Lohutaja"

Jõuluvana oli kingikotti pistnud ka pealkirjas mainitud raamatu, ehk siis Anna Gavalda poolt kirjutatud "Lohutaja". Tuleb tunnistada, et polnud sellest autorist varem kuulnud ja loomulikult seega ka midagi temalt lugenud. Häbilugu muidugi, sest raamatu tagaselg ütleb et tegu on ühe menukaima tänapäeva Prantsusmaa kirjanikuga. Aga noh, arvestades, et viimastel aastatel on minu poolt vaadatud filmid kõik olnud kõlblikud ka lasteaialastele vaatamiseks, siis pole ka ime, et raamatuvalik on üsna lapsemeelne olnud. Hea kui on ikka jõuluvanasid ja päkapikke, kes aeg-ajalt ka täiskasvanulikumatesse asjadesse mu nina topivad.

Raamat ise tekitas väga mitmesuguseid emtosioone.

Kõigepealt ma kaklesin sellega päris tõsiselt. No nii pagana keeruliseks oli asjast arusaamine aetud. Kord rääkis peategelane endast mina-vormis, siis järgmises lõigus räägiti samast tegelasest tema-vormis. Seejärel, et asi ikka veel keerulisem oleks, rääkis mõni muu tegelane endast mina-vormis ja samamoodi äkitselt tema-vormis. Ja loomulikult, kuna see kõik oli veel aju kruttimiseks liiga lihtne, siis tuli ilma igasuguste hoiatusteta käia edasi-tagasi oleviku ja erinevate ajahetkede minevikumälestuste vahel - taaskord arusaamata, kes on "mina" ja kes on "tema" ja kes üleüldse on kirjeldatavad tegelased. Nii et jah. Päris mitu korda tabas mind keset mingi lõiku "ahhaa"-moment, kui ma aru sain, kellest jutt on ja mis ajahetkest ja siis tuli terve lõik algusest peale sellest arusaamisest lähtuvalt üle lugeda. Ma pean tunnistama, et mind see segadus tegelikult täitsa tõsiselt häiris.

Aga... ma ei tea, kas see oli tänu sellisele keerutamisele või hoolimata sellest keerutamisest... lugu ise keris ja keris ja keris ja lõpuks olid sa nii selle sisse mässitud, et ei raatsi kuidagi käest ära panna. Abikaasagi naeris minu üle, kui kella kahe paiku öösel magama läks ja ma pooleldi kuuldel olles (raamatut lugedes ma üldiselt ei ole eriti kontaktivõimeline ümbritsevaga) teatasin, et tulen ka varsti... Nojah, tal oli õigus ja see "varsti" venis päris pikaks.

Ei hakka siin spoilima ja lugu ära jutustama. Aga igatahes soovitan seda raamatut kõikidele keskeakriisis vaevlejatele või eelkeskeakriisis vaevlejatele või lihtsalt inimestele, kelle elu fassaad on korras, aga sisemus kõmiseb... Muidugi, teid võib tabada pärast seda raamatut hirmus soov hankida endale laama ja teha igasuguseid muid lollusi. Nii et olge hoiatatud.

Kui sellele raamatule midagi ette heita (lisaks tema keerulisusele), siis tegelaste ülevõlli värvilisust. Aga samas, eks kirjandus võibki ülevõlli värviline olla ja meis peituvad pisikesed inglid ja kuradid suureks puhuda, et me neist mööda vaadata ei saaks.

Mina pean igatahes tunnistama, et mulle see raamat tuli täpselt õigel hetkel. Suur tänu jõuluvanale :)

Tegelikult jäi ütlemata see põhiline, miks see raamat mind nii puudutas. Esiteks - raamatu algus rääkis minu "eelmisest elust". Ok, ma ei ole muidugi olnud 47 aastane kiilanev rahvusvahelisi projekte ajav meessoost arhitekt. Aga sama oli tööle pühendumine ja välise edu taustal käiv sisemine võitlus. See kõik oli seal üsnagi tuttav. Teine pool raamatust aga kirjeldas elu üsnagi sellisena, nagu seda isegi elada tahaks... kõik see tervik - elustiil, laste võimalused, suhtumine ja suhtlemine... Jah, see on Elu ja mul oli seda lugedes hea meel tõdeda, et tegelikult olen ma viimaste aastatega suurte sammudega sinnapoole järjest lähemale liikunud... ja see raamat lihtsalt aitas taas natuke kindlust saada, et järgmisi suuri samme julgemalt astuda.

laupäev, 15. detsember 2012

Maailma s***m essee

Sai siis mingi aeg tagasi kirjutatud ühe aine jaoks essee. Saamislugu oli pikk - kõigepealt sai valitud üks teema ja selle jaoks teadusartikleid otsitud, siis ikka ei tundunud päris see ja teise teema jaoks artikleid otsitud. Ka see ei tundunud ikka päris see ja otsisin kolmanda teema jaoks artiklid välja. Kirjutamiseni enne ei jõudnud kui reisil olime. Reisi peal oli kirjutamise jaoks kaks eraldi päeva planeeritud - et pere tuuritab ringi ja mina rahulikus üksinduses kirjutan. Noh, reaalsus naeris meie plaanidele näkku nagu ikka ning need kaks rahu päeva veetsin ma koos lastega oksendades ja palavikuga maadeldes. Kirjutamisvõimet selle kõigega muidugi ei kaasnenud.

Siis kui elujõud tagasi hakkas tulema oligi aeg koju tagasi sõita ja sõidu ajal kah kirjutamiseks sobivat õhkkonda just ei tekkinud. Küll aga läks hoopis üle essee esitamise tähtaeg :)

Väga õnnetu ma selle üle ei ole, sest tagasiteel, öösel kella nelja ajal Poola kiirteel 140-ga rekkade vahel loogeldes hakkas igavlev aju tööle ning nii saigi välja mõeldud hoopis neljas teema. Kontseptsioon, mis mulle hoopis enam põnevust pakkus kui eelmised mõtted. Koju jõudes sai esimene päev vabaks võetud ja uue kontseptsiooniga ka teema kirja pandud. Seonduvaid artikleid väga tõesti toetuseks otsida ei jõudnud - näpuotsaga natuke midagi sai. Ise olin ma tegelikult üsna rahul selle kirjatükiga.

Sai siis asi ära esitatud.
Antud õppeaines on selline süsteem, et tundengid hindavad teineteise tööd. Anonüümselt - nimesid ei teata.

Eile sain hinnangud teada ning minu üllitist olid hinnanud kaks kaasõppurit. Hindamine toimus kümnepallisüsteemis. Üks oli mulle andnud hindeks 3 ja teine 4. Põhjendused olid peamiselt valdkonnast "emotsionaalne", "oma arvamuse pealesurumine", "pole teaduspõhine". Ühest küljest tuleb nende kõigega nõustuda. See kirjatükk sai kirjutatud emotsionaalsemalt kui standardsed esseed akadeemilises keskkonnas on (kas on tunda blogimise halba mõju?). Väga selgelt tuleb selles essees välja ka minu arvamus... või kas ikka tuleb...  kui tähelepanelikult lugeda ka päris lõppu. Ja teadusartiklitele ma tõesti väga otseselt ei toetunud, need paar artiklit, mida kasutasin, olid pigem lisateemade toetuseks, mitte põhijoonele. Küll aga on minu jaoks tegelikult suurem osa essees toodud väidetest põhjalikult läbi mõeldud juba varasemate aastate jooksul... ja enamasti olen nendele arvamustele jõudmiseks ka palju lugenud ja uurinud. Nii et tegelikult on suurem osa informatsioonist täiesti teaduslikult põhjendatav... see on lihtsalt minu jaoks juba nii elementaarne informatsioon, et ei pidanud vajalikuks iga sõna juurde viiteid tuua. Samas on aru saada, et kui keegi ei ole eelnevalt selles suunas asju läbi mõtelnud, siis võivad nii mitmedki minu väited tunduda põhjendamatu emotsionaalse jurana.

Ahjaa... kõikidest hinnatud esseedest sai minu essee kõige kehvemad hinded. Üks teine essee sai veel sama kehvasid, aga talle oli vähemalt üks kaastundengitest 10 palli andnud. Nii et jah... konkurentsitult kõige kehvem essee.

Ausaltöeldes olin ma natuke hämmelduses. Jah, see asi oli kirjutatud pisut teises võtmes kui ehk tavapärane, aga antud aineks oli "Loovuse psühholoogia" ning teema oli vabalt valitav, peamine, et oleks seotud loovusega. Ning lisaks oli õppejõud veel eriti rõhutanud, et me ikka loovad oleksime oma esseede kirjutamises (kuigi samas rõhutas ka ta muidugi seda, et see loovus peab ikka toetuma teaduslikult põhjendatud informatsioonile).

Nii et jah, nii kehvaks ma ise ikka seda asja tegelt ei pidanud. Tegelikult olin ma täitsa rahul ja õnnelik selle kirjatüki üle. Nii ma siis mõtlesingi, et kas ma olen tõesti nii mööda mõtlemisega või mis. Otsustasin ära oodata õppejõu hinnangu.

Ja täna see hinnang tuli. No kes see koera saba kergitab kui mitte koer ise... aga et ühesõnaga õppejõu arvamus erines kardinaalselt nende kahe kaastudengi omast. Tema hindas seda kui ühte parimat tööd, käisid läbi sõnad "väga hästi kirjutatud" ning "väga huvitav vaatepunkt" ja igasuguseid muid meelitavaid fraase. Pean tunnistama, et see läks täitsa hinge, et ta nii põhjalikult seda lahti seletas, miks tema arvates see nii hea on ning et kuidas tema ei mõista, millest sellised hinnangud teiste tudengite poolt. Lisamärkusena lisan, et kommenteerimine käis samamoodi anonüümselt, nii et keegi ei teadnud, kes on esseede ja hinnangute taga ning ei tea seda siiani... kui nüüd mõni mu kaastudengitest just ei satu antud blogi lugema. Siis saab vähemalt üks essee autoriga kokku pandud.

Aga jah.. mitte et see jutt siiamaalegi liiga lühike oleks olnud, aga siin siis see konflikte tekitanud essee omas täies hiilguses on. Neile, kes mõtlevad lugeda, siis hoiatan, et üsna pikk asi...

******************************


Loovus - teejuht haigesse ühiskonda


Me elame väärastunud ja haiges maailmas. 

Me oleme bioloogilised organismid ja seega on meil paar väga lihtsat eluülesannet. Esmaseks ülesandeks on paljuneda. Teiseseks ülesandeks on elus püsida, et saaks (uuesti) paljuneda. Ja kolmandaks ülesandeks on leida viis tagamaks, et meie järglased suudaksid (st elaksid piisavalt kaua et) paljuneda. Ja sisuliselt see ongi kõik, mis on kuidagigi oluline. Kõik muu on vaht ja müra.

Aga kui me vaatame tänapäeva ühiskonda, siis kui suur osa meie elust kulub põhiülesannete peale ja kui suur osa kulub vahule ja mürale? Kui meil on vaja paljuneda ja elus püsida ning elus püsimiseks on meile kui bioloogilisele organismile vaja õhku, vett, sööki ja talutavat temperatuuri, siis milleks kõik see muu, mille nimel inimesed päevast-päeva rabelevad? Ja mida me selle rabelemise käigus teeme nende asjadega, mis meile tegelikult olulised on.

Puhas õhk - suurlinnade õhusaaste on juba nii suur, et nõudlust puhta õhu järgi rahuldatakse spetsiaalsetes "õhubaarides", kus saab osta omale sõõmukest hapnikku (kes tahab sellest enam lugeda, siis kasutage märksõna "oxygen bar" otsinguna).

Puhas vesi - tänapäeva arenenud ühiskonnas on normiks osta vesi pudeliga poest. Ja ma ei hakka rääkimagi siin arenguriikide veeprobleemidest, eriti suurte tööstusalade läheduses paiknevatel aladel.

Söödav toit - andke andeks, aga see jahu-suhkru-rasva-vee-kondipuru-paksendajate-säilitusainete segu, mida meile tänapäeval poes toidu nimel pähe määritakse ja mida on meie meeleelundite petmiseks tulnud turgutada kümnete erinevate toiduvärvide, lõhna- ja maitseainetega, ei kvalifitseeru kuidagi söödava toidu nimetusele. Kuigi tuleb tunnistada, et kui me seda tonnide kaupa iga päev poest koju ei tassiks, ega siis poleks tootjatel mõtet ka seda ollust toota.

Talutav temperatuur - meil on vaja kaitset liigse külma ja liigse kuuma eest (viimane mure meid siin Eestimaal muidugi eriti tihti ei kimbuta). Seega on arusaadav, et me ehitame omale kaitseks rajatisi ning rajatistest väljaspool liikudes vajame kehakatteid. Aga nende rajatiste ja kehakatete mõte on juba ammu lahkunud kaugele nende algsest temperatuurikaitse mõttest. Või kas tõesti on meil vaja iga aasta kümneid uusi kehakatteid ja jalavarjusid ja kõiksugu muid aksessuaare.

Me oleme võõrandunud loomulikust ja looduslikust. Me elame tehislikus keskkonnas, süües tehislikku sööki, juues tehislikku jooki, suheldes inimestega läbi tehniliste vahendite. Tänapäeval on inimesel võimalik oma elu nii ära elada, et ta ei pea kordagi oma elu jooksul kokku puutuma mullaga või viibima metsas. Neid asju tehakse tänapäeval vahete-vahel meelelahutuseks. Ja kõige selle mõttetuse ja ebaloomuliku elu eest võlgneme me "tänu" inimeste loovusele. Miks loovusele? Aga eks ikka selle pärast, et kõik need pisikesed ja suured sammud, mis on meid loodusest ja loomulikust elust eemale viinud, on olnud mingil hetkel kellegi loova mõtlemise tulemusel saadud leiutised. Jah, siin saaks hakata diskuteerima, et ükski leiutis ei ole halb iseenesest, vaid küsimus on tema kasutamise viisis. Kuid olgem ausad - kui keegi ei tea midagi tuumareaktsiooni toimumise põhimõtetest, siis on ikka võimatu ka tuumapommi valmis meisterdada. Ja me ei räägi siin tuumapommidest, mis on ilmselgelt halvad asjad. Me räägime asjadest, mis on "kasulikud" ja inimestele "head", olgugi et nende akumuleerimise lõpptulemusena oleme ennast üsna kentsakasse keskkonda paigutanud.

Loovus on üks omadustest, mis põhimõtteliselt eristab inimest muudest elukatest. Siin saab muidugi vaielda ning tuua välja mitmeid näiteid loomade loovast käitumisest, kuid mingi põhimõtteline vahe siin siiski on. Keeleteadlased muidugi väidavad, et loomi ja inimesi eristab kõne ning keeleline abstraktne mõtlemine. Bioloogid ehk rõhuvad ka inimese suhteliselt ainulaadsele omadusele oma esijäsemeid kõndimiseks mitte kasutada. Nüüd on veel avastatud ka esimene inimese jaoks unikaalne geen, miR-941, mida teiselt loomadel, sh ka primaatidel ei esine (Hu, 2012). Geen, mis on ühelt poolt seotud inimese pikaealisuse ja vähiga ning teiselt poolt ka neuronite tööga ja inimese kognitiivsete funktsioonidega, sh keele ja kõnega. Kas see ongi geen, mis eristab inimest loomast ning kas see on geen, kus peitub ka meie "loovus"?

Mina siiski arvan, et üks tõsiselt unikaalne omadus inimese puhul, mis teda teistest elusorganismidest eristab, on (loovalt arenenud) suutlikkus toota looduses lagunematut kasutut ainet ja seda igale poole vedelema jätta. Jah, ka loomad toodavad "jäätmeid", kuid see kõik sobitub looduse elutsüklitega ning mingil hetkel muutub mõnele teisele organismile kasulikuks olluseks. Inimese poolt toodetud jäätmed võivad aga aastasadu looduses vedeleda, ilma et neist mingit kasu oleks ja kahjuks on neist sageli hoopis kahju. Küll aga on kindel see, et inimeste sageli esinev mure, et neist ei jää ajalukku mingit jälge maha, on täiesti asjatu. Oma toodetud prügiga oleme me kõik individuaalselt (vähemalt heaoluühiskondades) aastasadadeks sügava ja püsiva jälje maha jätnud. Ja seda jällegi tänu loovusele, mis on need toredad asjad välja mõtelnud, mida ära visata saab.

Loovus - see on suurepärane ja nii hinnatud omadus. See, mida otsitakse tikutulega taga ja mis tagab (peaks tagama) tänapäeval edukuse. See inimkonda edasiviiv jõud (lisaks laiskusele, mis on ikkagi peamine motivaator inimestel), mis on toonud meid siia, kus me praegu oleme. Kas siis, kui meil loovust ei oleks (võibolla justnimelt selle unikaalse geeni miR-941 näol, või misiganes kujul ta meie sees ei pesitse), elaksime me loodusega harmoonias ja õnnelikku elu? Sest jah, see pisiasi jäi ka mainimata, et psühholoogia tudengitena kuuleme me erinevates loengutes sama tõdemust, kuidas üle 50% inimestest heaoluühiskondades kogeb elu jooksul mõnda psühholoogilist häiret. Enam kui pool - see on demokraatlikus ühiskonnas ju määrav jõud. Ehk siis meie ülimalt arenenud loov ühiskond on vaimselt haige. Kas põhjus on selles, et me oleme eemaldunud loodusest? Sinnapoole tunduvad tuuled puhuvat, sest põlisrahvaid uurides on leitud, et nende side maaga on just see, mis annab neile meelerahu ja tasakaalu (Kingsley, 2009). Side maaga - asi, mis meie tehnokraatlikus ühiskonnas on väga harv ja juhuslik.

Me elame väärastunud ja haiges ühiskonnas. Ja seda "tänu" loovusele. Ja siiski me jätkuvalt ülistame loovust ning muretseme selle üle, kuidas meie lastes loovust soodustada ja toetada, et nad jätkuvalt ja järjest enam loovalt mõtleksid ning tulevikus midagi uut ja kasulikku looks.

Uudne ja kasulik. Need on kaks püsikomponenti erinevates eksisteerivates loovuse definitsioonides. Uudne - jah - kõik see, mida (me) ei ole varem teinud. Aga kasulik? Mille jaoks kasulik? Kelle jaoks kasulik? Kas see, kui ma mõtlen välja jooksujalanõu, mis võimaldab võimalikult hästi võtta paremale poole kurvi, nii et inimene saab muudkui ringiratast joosta väikese ala peal - kas see on kasulik ja mille jaoks see on kasulik? Jah, paremale poole ringirattas jooksmiseks on see kasulik. Aga mille jaoks on kasulik ringirattas jooksmine? Kuidas see seondub meie baasfunktsioonidega sigida, sigida ja veelkord sigida (ja vahepeal ehk ellugi jääda ja järglased üles kasvatada)?

Ja seesamagi käesolev essee. Ka see on loova tegevuse tulemus. On ta ju uudne, sest selles essees esinevat sõnade kombinatsiooni pole maailmas veel varem kordagi tervikuna täpselt sellisel kujul esinenud. Vastasel juhul kehtiks selle essee kohta omaette termin, nimelt "plagiaat". Ja kasulikkus? Kasulikkus seisneb selles, et tänu sellele esseele on mul võimalus antud õppeaines pääseda eksamile. Selle tulemusena on mul võimalus see eksam positiivse tulemusega sooritada ning see annab mulle võimaluse pikemas perspektiivis läbida etteantud mahus Tartu Ülikooli psühholoogia eriala õppekava. Ja edasi…? Mis kasu on mul selle õppekava läbimisest ja vastava paberi saamisest kui me lähtume inimese baasfunktsioonidest ehk sigimisest, ellujäämisest ja järglaste üleskasvatamisest? Teoorias võib ju sigimise jaoks psühholoogiaharidusest kasu olla küll. Omades konkureerivatest naisisenditest rohkem informatsiooni inimloomuse kohta, oleks mul ehk paremad võimalused sobiva meesisendi äratundmiseks ning ka suurem käitumisvõtete arsenal ennast talle ahvatlevaks muutmiseks. Huvitav oleks siinjuures teada vallaliste-suhtes (nais)psühholoogide suhtarvu erinevust mittepsüholoogidega võrreldes. (Selle kohta kahjuks veel uuringuid tehtud ei ole - vähemalt mina ei suutnud leida.) 

Tagasi tulles minu essee kasulikkuse juurde, siis antud hetkel ka see võimalik argument ei ole asjakohane. Nimelt olen ma juba suutnud vägagi asjaliku geenikombinatsiooniga sigimisvõimelise ja -huvilise isase leida. Isegi järetulijad on olemas ja nende üleskasvatamine käib täie hooga ja ilma suuremate probleemideta. Nii et sigimise ja järetulijate kasvatamise aspektile antud esseest mingit kasu ei ole ning tegelikult ka ellujäämise osas, sest antud isane isend on suutlik meie ellujäämiseks vajalikud vajadused ilma minu psühholoogiahariduse abita rahuldama. Nii et tegelikult olen ma jõudnud naissoo ülima saavutuseni - ma olen leidnud endale mehe, kes suudab ja tahab teha lapsi ning ka nende ja minu eest hoolitseda. Kõik bioloogiliselt olulised funktsioonid on seega rahuldatud ja kõige kasulikum tegevus, mis nüüd üldse veel üle jääb, olekski pühenduda kõige olulisemale eluülesandele ehk siis teha võimalikult palju lapsi ja nad ka üles kasvatada. Ülikool, karjäär, eneseteostus, maailmapäästmine ja kõik muu on selle kõrval ju ainult vaht ja müra. Seda enam, et suured loovisiksused on niikuinii väljasurev liik. Miks nii? Sellepärast, et suurem osa neist on nii pühendunud loovusele, et pereeluks ei jää aega (Laak, 2012). Seega jääb ka põhifunktsioon sigimine ja järglaste kasvatamine teostamata ja oma geenid edasi andmata. Ja nii saavutavadki maailmas laiema leviku mitte nii geniaalsete ja pühendunud isikute geenid ning geniaalne loovus kaob mingil hetkel meie geenipangast ära. Niigi paradoksaalne, et see siiamaale jätkuvalt esineb, aga evolutsioon on küll aeglane, kuid järjekindel protsess ja küll me kunagi ka ettenähtava vaimuvaesuseni jõuame.

Aga kõigest eelnevast hoolimata siiski… kui sigimine ja lastekasvatamine oleks tõesti ainuke tõsiselt oluline ja kasulik tegevus, et siis meie järglased saaks omakorda võimalikult palju sigida ja järglasi kasvatada, et nende järglased saaks sigida ja järglasi kasvatada… miks see siis tundub nii… igav ja mõttetu?

Kasutatud allikad:
Hu, H.Y. et al 2012. Evolution of the human-specific microRNA miR-941. Nature Communications 3, 1145. doi:10.1038/ncomms2146
http://www.nature.com/ncomms/journal/v3/n10/full/ncomms2146.html

Kingsley, J., Townsend, M., Phillips, R., Aldous, D., 2009. "If the land is healthy … it makes the people healthy": The relationship between caring for Country and health for the Yorta Yorta Nation, Boonwurrung and Bangerang Tribes. Health & Place 15 (2009) 291-299

Laak, T., 2012. "Loovuse psühholoogia" õppematerjal.

Terve talupojamõistus (kuigi ma pole tehniliselt võttes muidugi talupoeg) ning elu jooksul akumuleerunud infokillud ja tähelepanekud.



reede, 14. detsember 2012

Ülilahe ajakiri

Ma juba pikemat aega - no see tähendab ajast, kui see ajakiri turule tuli - olen siiralt imetlenud "Imeline Ajalugu" ajakirja. Nende sõsarake "Imeline Teadus" on ka ülilahe, aga ma pean tunnistama, et vastu ootusi mulle meeldib see ajaloo oma isegi enam. Ja no tänagi. Sai ta siis vanni kaasa võetud, et rahulikult oleks aega lugeda. Ja lugeda oli. Pikk seeria oli pühendatud Lutherile ja katoliiklaste ning protestantide vastuseisule. Jah, ma olin kunagi koolis sellest ilmselt õppinud ning eks ikka teadsin, et Iirimaal suured konfliktid selle tõttu, aga ausaltöeldes tuleb siin tunnistada siiski oma täielikku ignorantsust antud teemal. Või noh, nüüd on õigem öelda, et varasemat ignorantsust. Sest see teema oli antud numbris nii hästi ja kaasahaaravalt lahti kirjutatud - alates Lutherist endast, jätkates 30-aastase üle-Euroopalise sõjaga ning lõpetades Lutheri algatuste mõjust terve Euroopa arengule ja inimeste igapäevaelule. Palju põnevam oli kui ma oleks osanud arvata. Oleks enne teadnud, oleks juba varem selle kohta rohkem uurinud :)

Ja tegelikult on see ajakiri otsast lõpuni huvitavaid asju täis.

No ja loomulikult sokutan ma seda ikka lastele ka alati nina alla. Tütar veel väga huvi ei tunne, aga poeg on täitsa pikalt sealt asju uurinud ja lugenud küll juba.

Ja (kahjuks) ei saa ma sentigi nende müügitulust, nii et täiesti tasuta promo teen siin praegu.

Ja kui ma raatsin, siis kirjutan homme maailma kõige halvemast esseest, mis ma suutsin ühe õppeiane jaoks kokku kirjutada. St ma ise nii halvasti ei arvakski, aga selles aines oli süsteem, kus kaastudengite töid tuli ka hinnata ja täna siis nägin hinnanguid oma tööle. Nutune värk. Ega ma täispunkte ei oleks ise ka endale andnud (osadele teistele ikka andsin), aga nii halvasti ma tegelikult sellest asjast ka ei arvanud. Nüüd siin sügangi kukalt, et kas mina ei saa asjale pihta ja tegelt ongi nii kehv see essee või ei saa need kaks kaastudengit päris asjale pihta ja tegelt ikka nii kehva ei ole. No eks ootan homsed õppejõu võimalikud kommentaarid ka ära ja siis vaatan, kas lähen nurka pisaraid valama (nojah - arvestades, et need kehvad hinnagud mind ootamatult vähe morjendasid, siis ilmselt mitte).

teisipäev, 11. detsember 2012

Väga lahe koduõppe-päev

Täna oli tõeliselt asjalik päev. Ja et teile tunduks, nagu me oleksimegi asjalikud (mida me muidugi 99% ajast ei ole), siis tuleb see kohe eraldi välja tuua.

Hommikul ajasin lapsed poole kümne ajal voodist välja. Ojaa... see on see tore algus päevale, kui saab rahulikult voodis pikutada ja pole vaja keset pilkast pimedust ennast välja ajada. Isegi põnn on nii tubli, et enamasti kuskil üheksani magab.

Pärast hommikusööki hakkasime asjalikuks.

Kõigepealt tegid lapsed Khani Akadeemiast matemaatikat. Juba varem tehtud asjadele tegid review - see on Khani Akadeemia enda süsteemi poolne funktsionaalsus, kus tehtud valdkondadele mingi regulaarsusega kinnistust pakutakse, ehk siis siit ja sealt erinevaid ülesandeid tegemiseks. Väga mõnus asi, et uusi teemasid pidi edasi liikudes juba läbitud asjad ikka ka meeles püsiks. Kuna me polnud kogu reisi aja midagi teinud, siis oli neil nüüd reviews üsna palju asju. Lisaks tegi kumbki omal valikul ka ühe uue teema ülesanded ära.

Pärast matemaatikat vaatasid mõlemad jätkuvalt Khani Akadeemiat, aga seekord programmeerimisalase video. Sai otsustatud, et las vaatavad seal iga päev ühe jupikese ka sellest vallast, sest olgem ausad - arvutitega suhtlemise oskus on see asi, mis igal juhul edaspidises elus kasuks tuleb. Isegi kui programmeerijaks ei hakata, siis mingilgi määral arusaam, kuidas ekraani taga asjad toimivad (ja teadmine, et see pole tegelikult nii keeruline kui eemalt vaadates tundub), kahju kindlasti ei tee.

Järgmiseks otsisime youtube'st hispaaniakeelse multika ja vaatasime kõik koos seda. Tegemist oli Disney kanali mikide-minnide ja muu seltskonna väikeste laste multikaga, kus sõnu suure hoolega korrati. Väga hea asi keeletunnetuse arendamiseks ning mõningate sõnade õppimiseks. Me siin nimelt otsustasime, et hakkame korralikumalt hispaania keelega tegelema. Reisist on lastel keeletunnetus kätte saadud ja nüüd on hea sealt edasi minna. Mul endal ka suur huvi seda õppida juba aastaid, nii et korraga koos teha seda lahedam. Ja õppima ei hakka me mitte grammatikast alustades, vaid katsume kõigepealt justnimelt keeletunnetuse kätte saada ja selle kõrvalt tasapisi sõnavara laiendada.

Jätkasime youtube tarkusega ning otsisime sealt klaverile mõeldud lihtsaid muusikapalasid. Üsna esimesena pakuti Beethoveni "Für Elise"t algajatele. See pala on mulle alati meeldinud. Ja üsna kummalise asjaoluna tuli poeg mõned nädalad tagasi ja teatas, et õppis kuulmise järgi ühe laulu algust mängima - ja see oli justnimelt sama pala. Nii et otsus tehtud ja nüüd kõik kolmekesi taaskord kambaga hakkasime otsast selle mängimist õppima. Tänasega tegime algust ning esimesed lõigud on selgeks saadud ja kõigil hammas verel, et edasi harjutada.

Muusikaosa tehtud proovisime ühe uut sorti lähenemisega, mille reisil olles välja mõtlesin ja mida siis täna esimest korda laste peal katsetasin. Asi iseenesest on lihtne. Neil on tund aega, mille jooksul nad peavad mingi teema kohta ise kas internetist või raamatutest infot otsima ning siis selle kohta paberile (või hiljem ehk ka elektroonselt) kokkuvõtte kirjutama ning midagi juurde joonistama. Seega siis iseseisev uurimistöö ja kirjutamise ning joonistamise harjutus takkapihta ja seda kõike vabalt valitud teemal. Eks lastele ka uudne asi ja natukene võttis neil teema valik kukalt sügama. Aga mõnuga said hakkama. Kumbki oma eripärale truuks jäädes. Tütar keskendus pildile (mit tuli tal ääretult hästi välja) ning slikerdas teksti kirjutamisel (aga natuke ikka kirjutas ka - ja toreda nüansiga sealjuures). Poeg tegi pildi ja kirjutas korralikult teksti - inglise keeles - sest tema oli oma info hankinud ingliskeelsest wikipeediast ja seega oli lihtsam ka kokkuvõtet inglise keeles teha. Seal sees oli ka kaks keerulisemat sõna, mille kohta ta tunnistas, et ei saa ise ka hästi aru, mis need tähendavad. Sai siis lisana näidatud, kuidas online sõnastikke kasutada ja ta vaatas kenasti nende sõnade tähendused üle.

Ja siis oligi kenasti lõunasöögi-aeg ning pärast seda lastele vaba aeg ja voli teha mida tahavad. Mina olin raskest tööst nii väsinud, et läksin põnniga koos lõunaunele :)

Karta on, et nii tublid ei jaksa me pikalt olla. Aga väga lahe oli igatahes. Aa.. selle pisiasja unustasin ju veel ära, et hommikusöögi kõrvale lugesin neile Mozarti elulugu ja päeval käis taustaks Mozarti muusika. Mõlemad (nii elulugu kui muusika) pärines "Klassikalise muusika suurkujude" seeriast, kust meile regulaarselt paar CD-d postkasti potsatab ja mida meil juba täitsa palju kogunenud on. Nüüd siis mõtlesin neid ka sihtotstarbeliselt kasutama hakata. Mozarti elulugu sattus just õigele ajale, sest seal oli eraldi juttu ka tolleaegsest reisimisest ja kirjeldusi, kuidas nemad oma perega Euroopas reisisid. Seda oli kohe hea kõrvutada meie värskete Euroopa-reisi muljetega.


reede, 7. detsember 2012

Interneti abil füüsikuks

Ma ise veel ei ole kõike läbi lugenud :) aga selline tore blogi nagu Science Panorama on kokku korjanud erinevate füüsika valdkondade alaste õppematerjalide linke. Ei ole tuhandeid - välja on sorditud komplekt parimaid ilma kordusteta. Pidavat katma kõik põhivaldkonnad ära. Nii et kes tahab saada isehakanud füüsikuks - hakake aga otsast ennast läbi närima. Mul täitsa näpud sügelevad selle järgi, et ise läbi närima hakata...

Top Links: How to become a Physicist?

Tagasi kodus

Tunnike tagasi jõudsime tagasi koju. Oi kui hea on siin olla. Muidugi - veel parem oleks kui keegi kõik selle tavaari kah kuhugi ära pakendaks, mis me autost nüüd tuppa tassisime kamba peale. Mees kasutas kohe ära asjaolu, et meil oli suure pagasnikuga buss ja loomulikult oli see kojujõudmise hetkeks laeni täis topitud.

Ega väga ei jaksagi kirjutada, uni ootab. Aga paneks siia kirja reisi kondikava.

Kokku üle 8000 kilomeetri

Marsruut:
Eesti
Läti
Leedu
Poola
Saksamaa (ööbimine Trieri orus)
Luksemburg (veekeskus)
Belgia (navi pani puusse ja meie saime mõnekilomeetrise viibimise veel ühes riigis kirja)
Prantsusmaa (õhtusöök Lyoni linnas)
Hispaania (kaheksa päeva Valencia linnas)
Prantsusmaa (ööbimine Touloni linna lähistel, päeval tuur piki vahemere rannikut - Saint Tropez, Cannes, Nice)
Monaco
Itaalia (ööbimine Garda järve ääres ja hommikul tuur piki järve äärt)
Austria (Itaalia poolt üritasime väikeste mägiteede kaudu üle Alpide saada. Ühest 2100 meetri kõrgusest asuvast kurust saimegi läbi, aga teine 2500 meetri kõrgusel asuv tee oli kinni pandud, nii et 7 km enne piiri tuli tagasi tulla ja ikka kiirteed pidi Austriasse siseneda. Õhtust sõime Innsbruckis)
Saksamaa
Poola (kui poeg teada sai, et oleme juba Varssavist möödas, siis teatas rõõmuga: "Ah, see juba tuttav kodutee nagu Tartu-Tallinn". Saime sponsoreerida ja Poola politseid)
Leedu (politseid oli palju näha, aga sponsoreerima ei pidanud)
Läti
Eesti ja kodu!

Ja nüüd magama....

esmaspäev, 3. detsember 2012

Nelja päeva pikkune reisi lõpp?

Naljakas tunne on. Ühest küljest on reisi lõpu tunne. Pakkisime siin Valencia elamises kõik asjad kokku. Suurem osa asjadest juba autossegi tassitud ja logistiliselt optimaalselt paigutatud. Hommikul veel viimased toimetamised ja siis kodu poole teele. Nii et nagu tõesti reisi lõpp.

Aga teisest küljest on koduuksest sisseastumiseni veel päris mitmeid päevi aega. Kui siia tulles tegime ühe hotelliöö peatuse, siis seekord on plaanis teha vähemalt kaks või isegi enam. No hiljemalt reedeks on küll plaan kodus olla... aga jah, päris pikk lõpp niimoodi.

Plaanis on sõita siis piki vahemere rannikut. Piiluda läbi kuulsast Saint Tropezist, uudistada Monacot, taaskülastada meie lemmiksuusanõlva Söldenit (seekord kahjuks küll ilma suuskadeta - no ei tabanud Hispaaniasse sooja otsima tulles suuski kaasa võtta). Nüüd peaks Itaaliast Austriasse saama ka pisikesi mägiteid pidi. Oma suusareisidel käies oleme mitmeid kordi üritanud neid kaudu liikuda, aga alati on mingist hetkest need lume tõttu kinni olnud ja on tulnud ikka suuremaid teid pidi ring teha. Ehk seekord veel nii palju lund pole ja läheb õnneks. Eks näis.

Igatahes tundub päris tore "lõpp" tulevat. Seda enam, et Valencia kanti lubatakse homseks veel 19 kraadi sooja ning päikest. Et siis lõpu algus saab kena ja soe olema ja eks siis näha ole, kust lumefront vastu tulema hakkab.

laupäev, 1. detsember 2012

Haigeolemise kasulikkusest

Vaikus eetris... sest me oleme siin kamba peale Hispaanias ringitiirleva viiruse endale hankinud. See tähendab mina ja lapsed. Mees, minu isa ja mehe ema on täiesti terved ja korras. Meie lastega (ja põnn sealhulgas) see-eest oleme põhjalikult oksendanud ning kes vähem kes rohkem ka palaviku ja kõhulahtisusega maadelnud. Korra oli isegi kuri plaan sellest kõigest väga põhjalikult kirjutada, aga siis mõtlesin, et a) see oleks ikka väga rõve ja b) see annaks mittelapsevanematest inimestele põhjuse lapsevanemaks saamist määramatusse kaugusse edasi lükata, nii et parem jätame detailid siin enda teada (vihjeks võib lihtsalt mainida, et enamik oksendamisi toimus öösel une pealt ja loomulikult tuli tagajärgedega võidelda emal, ehk siis minul).

Põhiline on see, et täna olid tütar ja põnn juba nii terved, et nemad läksid siis teistega koos ümbruskonna mägesid avastama. Mina ja poeg jäime koju. Kuna poeg oli liiga nõrk et voodist välja ronida, siis võttis ta ühel hetkel (minu väikeste vihjete peale) kätte meie unejuturaamatu, mis on kokku oma 600 lehekülge pikk ning luges sealt päeva jooksul pea poole läbi. Nüüd on muidugi küsimus, et kuidas me edasi unejuttu loeme, aga küll me selle teema ka ära lahendame. Varsti niikuinii asume koduteele ja siis ongi hea öelda (eriti kui poeg selle raamatu homsega läbi saab, mis ei olegi võimatu variant), et võtame unejutuks uue raamatu ja tütar saab seda raamatut ka ise edasi lugeda. Mis oligi vaikselt niikuinii plaan, aga kuna see raamat ka minu jaoks põnev oli (tegu on Eragoni seeria teise raamatuga pealkirjaga "Vanem"), siis ma varem mingeid selleteemalisi vihjeid ei teinud. Nüüd vist tuleb siis järjekorras oodata kuni nemad on raamatu läbi saanud ja siis ise ka see kiirelt läbi lugeda. Kolmas osa ka juba raamatukogus ju ootamas. Aga jah, haigeolemine mõjub ilmselgelt laste lugemisharjumusele positiivselt :) Eriti kui telekast on tulemas ainult hispaaniakeelsed multikad, mida vaadatakse küll, aga mitte nii huviga kui ingliskeelseid. Ja tegelt oli ta teleka vaatamiseks ka liiga nõrk, sest siin on küll toolid ja väike diivan, aga need pole sellised, kuhu ennast mugavalt kerra tõmmata ja nurru lasta.

Lapsed jõudsid enne haigeksjäämist veel ära käia ka Valencia ühes põhitõmbenumbris nende uhkes uues ja suures Teaduse ja Kunstikeskuses. See on kokku liiga suur, et kõikjale ühe päevaga jõuda. Seekord külastasid nad siis IMAX kino ning okeanaariumit. Muljeid ma jagada ei oska, sest mina olin põnniga kodus - tema oli selleks ajaks juba oksendanud ja kerges palavikus. Mehe kommentaar oli, et kino ei olnud just määratu suur elamus, arvestades tänapäeva 3D harjumuspärasust. Okeanaariumis käisime kahe aasta eest siin olles ka ja see meeldis meile kõigile (siis sai külastatud ka dinosauruste näitust, mis oli täitsa lahe). Okeanaariumites on minu jaoks alati suurimad tõmbenumbrid need tunnelid, kus akvaarium on kahel pool ümber ja pea kohal ka, nii et kalad saavad sinust rahulikult üle ujuda. Siis on kõige lahedam vaadata "ringilendavaid" raisid, kelle kõhu all on nii tore ja sõbralik "nägu", mis kohe tekitab hea tuju.

Aga jah, nüüd siin kosume. Pariisi-plaanid oleme kõrvale jätnud ning pärast kosumist hakkame vaikselt kodu poole tagasi vurama. Mees otsis välja sellise marsruudi, mis pikkuselt palju enamat pole kui siiatulekutee, aga see-eest annaks ilusamaid ja uhkemaid vaateid, mida siis haigusest nõrgad inimesed kah autoaknast imetleda saaksid. See võib täitsa lahe tulla.

kolmapäev, 28. november 2012

Veel Valencia tegemisi

Tänagi oli tegemist täis päev.

Hommikut alustasime Valencia Ajaloomuuseumiga. Kõlab väga igavalt, eksole... aga vot ei ole igav. Väga lahe on, ja seda ka laste arvates. Neil seal nimelt väga mõnusaks asi tehtud. Erinevate sektsioonide kaupa on ajastud järjekorras välja toodud - alates 138.a. e.Kr, mil roomlased Valencia rajasid (sest see oli sobival kohal nende kaubateel), sealt edasi aeg, mil maurid asja üle võtsid, sealt siis juba kristlased oma ristisõjaga ning siis juba oligi käes euroopalik keskaeg, barokkajastu jne, kuni tööstusrevolutsiooni ja tänapäevani välja. Kõik need sektsioonid olid üles ehitatud väga mõnusalt - oli reaalseid selle ajastu esemeid, oli kompositsioon selle ajastu iseloomuliku stseeniga ning kõike seda sidusid kokku ise valitavad ja käivitatavad filmilõigukesed, mis olid tehtud ajastutruult sobivates ruumides, sobiva riietusega näitlejatega ning loomulikult oli seal toimuv ka ajastukohane. Ja seal sai ka inglise keeles asja kuulata. Esemete juures olid ka tekstid kahes keeles, hispaania keeles ja valencia keeles... eksole :) Nii et seega oli väga positiivne, et neid klippe ikka muudes keeltes kah kuulda anti.

Lapsed täitsa mõnuga küsisid esemete kohta ning kui enamasti neid klippe vaatasime põgusalt, siis mingi hetk tuli väsimus peale ning siis oli mõnus maas istuda ja vaadata, kuidas siiditööstus 18.sajandil käis. Päris palju huvitavat sai isegi juurde teada, lastest ma ei räägigi. Nii et jah, tasub sinna sisse astuda küll. Hea oleks enne küll hispaania keel selgeks saada, no või vähemalt valencia keelgi... aga tegelt saab ka inglise või saksa keele teadmisega või isegi ilma igasuguse keeleteadmiseta mõnusa elamuse ja palju huvitavat ikka jääb kõrvade vahele - isegi kui see on ainult silmade kaudu sinna saabunud.

Ja no omaette elamus oli muidugi suur interaktiivne kaart, kus näidati visuaalselt linna arengut ajastute kaupa. Milline ta oli olnud roomlaste poolt loomise hetkel ning kuidas ta edasi arenes. Väga ilusti olid erinevad linnalõigud ja uusarendused igas etapis välja toodud ning võimalik oli seda vaadata lihtsalt ise juhitava pildina kui ka lasta jooksma videoklipp, mis siis samm-sammult neid muutusi ja nende põhjuseid lahti seletas. Väga põnev oli ja loomulikult haakus hästi eelnevalt vaadatud ajastute sektsioonidega. Lastele ka väga meeldis.

Pärast muuseumit läksime jalutasime natuke selle kõrval asuvas vanas jõesängis. See on üks Valencia "firmamärke", mida siin käies kindlasti tasub külastada. Leida ei ole seda keeruline, sest see on mitmeid kilomeetreid pikk ja kulgeb läbi kogu linna. Tegu ju ikkagi selle jõega, mille äärde linn algselt ehitati. Kuid 1950-datel aastatel oli suur üleujutus (ajaloomuuseumi värskest külastusest kasu ka, eksole), mis linna tegevuse sisuliselt halvas ning seepeale otsustasid linnaisad, et tuleb kaevata uus jõesäng, mis vee juhiks ümber linna. Nii tehtigi ja pärast seda on vana jõesäng veevaba olnud. Seda on omakorda ära kasutatud ja sinna on ääretult mõnus pargiala tehtud, kus on lahe jalutada. Kusjuures niipalju kui meie siin selle uue jõesängi juurde sattunud oleme, siis ei ole ka seal vett, nii et kus see vesi on, see on müstika. Nojah, tegelt on kogu Valencia ümbrus (ja sisuliselt juba ka äärelinn) täis väikeseid põllulappe, mida läbivad niisutussüsteemina veekanalid. Neid hakati siin rajama juba roomlaste ajast, nii et ka pika ajalooga asjad. Vot nendes kanalites on küll vett näha, nii et küllap see jõgi siia ära peitubki :)

Aga tegelt on see ka omaette lahe elamus, need pisikesed põllulapid. Ja no põllud on nad ikka kohalikus mõistes. Mõned on muidugi sõna otseses mõttes põllud - näiteks täna sõitsime mööda sektsioonist, kus sadade meetrite kaupa oli erinevaid sidulapõllu lapikesi. Aga meie jaoks kõige lahedamad on muidugi apelsinisalud. Nii lahe tunne on jalutada apelsinipuude "metsas", mis on täis küpseid apelsine (sest hetkel on ju nende elukate valmimisaeg).

Ja muidugi on Valencia firmamärgiks meri. Käisimegi päeva lõpetuseks ranna ääres söömas. Kogu rannaäär on kõrvuti asuvaid restorane täis - võta üks ja viska teist. Ja kui juba Valencias süüa, siis tuleb kindlasti vähemalt korra proovida paellat. See on riisiroog, midagi natuke risotto sarnast ja väga mõnus. Selle variante on väga erinevaid - mereandidega, lihaga, kanaga jne jne jne. Pärast söömist käisime mere ääres möllamas ka. Selles rajoonis on väga mõnus rannapromenaad ning promenaadist mereni on nii 50-60 meetrit puhast liivaranda, ja see rand on mitu-mitu-mitusada meetrit pikk. Ma pole siia küll kunagi suvel sattunud, aga imeilus vaatepilt on see ka sügisesel ajal.

Kohe kõrval asub ka jahisadam ning me (loe: mees) ei suutnud kiusatusele vastu panna ja loomulikult tuli minna purjekad piiluma. No neid seal ikka jagus ja silmarõõmu oli palju. Kõige silmatorkavam oli aga üks suur mölakas mootorkatamaraan. See oli nii 10 meetrit lai ja 30 meetrit pikk. Ühesõnaga paljud majad pole ka nii suured kui see mootorpaadikene. Ma ei taha muidugi teadagi, mitusada liitrit kütust sellel asjal kulub paari meetri läbimiseks.

Aga jah. Väga mõnus päev. Õhtul nüüd lastega puhkame. Mehed saatsime juba vaikselt kojutulekuks varusid koguma. Siin on häid asju, mida kodus niiväga ei leia. Üheks meeste lemmikuks on vinnutatud liha, mida siin müüakse 10-likoste käntsakatena. See "käntsakas" on vist kellegi koib... suuruse järgi pakuks härga või elevanti. Lisaks on siin üks tore kommipood, mis tõesti tõsist silmarõõmu pakub oma eriskummaliste maiustega. Eks saab näha, mis nad seekord välja valivad sealt.

teisipäev, 27. november 2012

Ääretult lahe koht: Biopark Valencia

Täna külastasime Biopark Valencia nimelist kohta. Sisuliselt on tegu loomaaiaga, aga oi millise loomaaiaga. Loomad ei ole mitte tavalistes metall-betoon puurides, vaid neile on loodud väga mõnusad elamise alad, mis on inimestest eraldatud vee-kivide-puude ja muu sellise naturaalse asjaga. Ühele alale on sageli ka kokku pandud erinevaid loomi, kes looduses ka koos elavad.

No kõige lahedam oli muidugi see suur ala, kus jalutasid kõrvuti kaelkirjakud, lõvid ning paari eri sorti nojah, ma nüüd ei oskagi öelda, kas need on sõralised või mis nende õige nimetus oleks.

Kõrvalalal ajasid üksteist taga ninasarvikud ning nende eest hoidsid kõrvale ja ajasid omi asju (aga ikka samal alal) sebrad ja jaanalinnud.

Teises kohas oli imeliselt tehtud veeala, kus läbi klaasi sai näha, kuidas jõehobuemme koos oma pojaga ringi ujus ning kalaparv neil järel heljus. Uskumatult lahe on neid elukaid vee all liikumas näha - ja eriti lahe on seda meetri kauguselt vaadata.

Samamoodi tulid uudishimulikud kaelkirjakud paar korda meid erinevatest parginurkadest uudistama, nii et ka nendeni jäi meeter-paar teinekord.

Ja siis olid veel gorillad - üks suur ja võimas isane oli koha sisse võtnud kohe vaateklaasi taga, nii et sai ilusti paari meetri kauguselt inimesi vaadelda. Ja siin ei olnud kahtlustki, kes keda vaatleb.

No ja esimese elamuse pakkusid muidugi madagaskari leemurid, kes olid ennast päikesepaistelise nõlva peale peesitama sättinud ning kõhud päikese poole ja ninad taevasse mediteerivas asendis istusid. See oli võrratult naljakas vaatepilt.

Ühesõnaga, kes kunagi vähegi siiakanti satub, siis see koht tasub külastamist. Lapsed olid vaimustuses, ise olime vaimustuses ja positiivne elamus kestab veel tunde pärast pargist lahkumist edasi.

esmaspäev, 26. november 2012

Hispaanias

Elu on olnud kiire-kiire. Praeguge tegelt saatsin mehe ja lapsed ja muu pere poodi söögikraami tooma ja ise peaks tegelikult andmebaasides loovuse kohta teaduslikke artikleid tuhnima, sest vaja üks essee kirjutada... aga ma siis näpistan natuke vaba aega netilobaks kah.

Vahepeal siis igasugust juhtunud. Ja nagu pealkirjast nähtub, siis hetkel asume me Hispaanias. Ei, mitte päriseks, niisama puhkamas ja vanaisal külas. Ega vanaisa ka siin päriselt ei ela, aga ta on juba pea 20 aastat iga aasta kaks kõige pimedamat ja porisemat kuud Hispaanias Valencia ülikooli juures asjatamas käinud. Mida ta siin täpselt teeb, kes seda teab. Igatahes on tal siin oma kabinet ja selle nurgas igivana SUNi arvuti, mis näitab, kui kaua ta siin juba asjatanud on. Ja siinsed inimesed on talle täiesti omad ja sõbrad. Ja natukene meile ka, sest korra oleme me siin juba tal külas käinud. Mina tegelt kaks korda, kui kunagi keskkoolis käidud külaskäik ka sisse arvata.

Kuidas me siia saime? Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma andsin oma mootorratta ära. Õigemini küll vahetasin selle korralike purjetamisriiete vastu. See oli tegelt täitsa äge mootorratas. 600 kuubikuline Honda BCR. Ainus häda oli selles, et ma jaksasin seda suurivaevu püsti lükata ning keerulisemates tingimustes tagurdamiseks palusin ma enamasti (nii vähe kui ma ka sellega üldse sõitnud olen) lähedalviibivate meesterahvaste abi. Kas pole tore avalause meeldivale noormehele lähenemiseks: "Kas te saaksite mu mootorratta siit välja tagurdada, palun... ja tegelt ma muidu ei ole ajublondiin, eksole."

Aga et kuna loodus ei salli tühja kohta, siis otsustas mees, et kuna nüüd on peres üks sõiduvahend vähem, siis on loomulik hetk hankida üks uus masin, mis meil tegelikult pikalt plaanis on. Tänu uuele liiklusseadusele mahub meie pere ju hädavaevu normaalsesse autosse ära (2 täiskasvanut + 3 last) ning kui tahaks vanaisa ka kaasa võtta, kes meiega koos elab, siis me enam seaduste piires sõites ühte autosse ära ei mahu. Nii olemegi viimasel ajal paljudes kohtades kahe autoga käinud, aga see on ka suht nõme tegevus ausaltöeldes.

Uuriski siis mees netis variante ning käis ühel hetkel Saksamaal ära ning tõi meile selle uue sõiduvahendi õuele. No tegelt ei toonud õuele. Mina seda ei näinudki, sest läks kohe Tartusse töökotta igast hooldustöödele ning lisavidinate paigutamisele. Ühel nädalavahetusel nägin ta ära ka, siis sai korra sealt töökojast ära toodud et talverehvid alla panna ning kasutasime kohe võimaluse ära ja käisime laste ja tütre sõbrannaga koos kinos, nii et mahtusime kõik korraga ühte sõidukisse ära. Seejärel läks masin taas töökodadesse oma vidinaid külge saama. Ahjaa... sõiduk siis selline, kuhu mahub kaheksa inimest sisse ära ning taga on ka suuremat sorti pakiruum, et ikka igast vajalikku ja ebavajalikku kola ka perega reisides kaasa saaks vedada.

Lõpuks sai masin enam-vähem valmis. Noh, tegelt, siin eile-üleeile mehe käest tema edisisi plaane kuulates loomulikult on veel suurem osa lisavidinaid paigutamata. Aga et masin tuli töökojast lihtsalt ära tuua, sest meil oli aeg teele asuda.

Pakkisime siis ennast kõik autosse, haarasime kaasa mehe ema ning panimegi eelmisel nädalal putku. Marsruut on olnud värvikas. Kõigepealt oli peatus Viljandis, kus koer ja jänes pansionaati saadeti. Teised elukad saavad natuke paremini omapäi hakkama ja neid käib seal mu lahke sõbranna silitamas ja lohutamas. Siis hakkas pikk tavaline öösõit Läti-Leedu-Poola. Pärast Varssavit oli minu sõidukord. Mees oskas asja muidugi hästi ajastada, sest nii kui ta kõrvalistmel silma looja lasi, kohe kattis maad paks uduloor, nii et nähtavust ikka eriti ei olnud. Mina muidugi olin esimest korda selle massina roolis, aga mis ikka.. kui vette visatakse, siis tuleb ujuda ja miskit uimerdamist kah ei taht teha, sest pikal sõidul, kus sõiduaega loetakse kümnetes tundides, siis ikka need +10 tunnikiirused annavad lõpuks päris mitmeid tunde ajavõitu kokku. Loomulikult kadus udu selleks ajaks ära kui mees ärkas ja me tagasivahetuse tegime :)

Saksamaal pakkus toredaid elamusi tuulikupargid ning päikesepaneelipõllud. Seal oli ikka ühes kohas mitusada meetrit päikesepaneele maha "istutatud". Seda oli lastel eriti huvitav vaadata, sest nad on hiljuti (tänu tütrele) avastanud ja vaimustunud ühest farmimängust, kus väga-väga realistlikult tuleb talupidamisega tegeleda. Küll seal eri sorti masinaid hankida ja nendega põllutöid teha, küll saab kasuvuhoonetes asju kasvatada, ja lisaks siis saab omale "raha" teenida elektripaneelide ja tuulegeneraatoritega. Igal asjal omad kulud ja omad tulud. Lastel on igatahes tuulikute ja päikesepaneelide ja traktorite ja loomade ja kõige sellise vastu veel suurem huvi kui varem (kuigi see oli juba ka varem loomulikult olemas, nüüd lihtsalt on mingi võrdlusmaterjal ja uued seosed asjadega).

Saksamaal Trieri orus tegime ka ööbimise. Mehe õde oli nii lahke ja otsis meile neti kaudu sobivad kohad välja. Saabusime pimedas ja siis eriti midagi näha ei olnud, aga hommikul oli küll lummavaid vaateid piisavalt. Lastele ja endalegi oli uudseks asjaks ka jõel laevade lüüse väga lähedalt näha. Mees oskas ka väga täpselt seletada, kuidas nende lüüside abil laevu saab üles ja alla viia, sest ise ta ju kevadel purjekaga Kiili kanalis ise lüüse läbida sai.

Trieri orust on kiviga visata (kuigi see eriti viisaks ei oleks) Luksemburg. Sinna ka sisse astusime ning kasutasime taas mehe õe abi, kes meile sealse veekeskuse aadressi üles otsis. Pehmendasime siis pikast sõidust kangeid luid ja liikmeid ning lustisime niisama. Tegemist oli üsna pisikese kohaga, aga väga mõnusaga. Olemas oli ka veetoru kus suuremad lapsed rõõmuga lustida said ning olemas olid ka madalad basseinid, kus põnn mõnuga sulistas.

Veekeskusest lahkudes otsustas navi meie riikide nimekirja veel pikendada ja juhatas meid kenasti Belgiasse. See nüke oli meile kõikidele üllatuseks, aga no kohe oli siis põhjust lastele ikka tutvustada riiki, kus asub Euroopa "pealinn" Brüssel. Navigi sai mingil hetkel aru, et aitab küll ja suunas meid läbi Luksemburgi edasi Prantsusmaale.

Prantsusmaal jäime oma kahtlase bussiga (oli mees ju lasknud tagumised aknad tumedaks kiletada) Prantsuse tollile silma ja nii nad meid rajalt maha tirisid. Oi kui tore oli vaadata, kuidas viis tolliametnikku mehe ümber kogunesid ja üritasid aru saada, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Mees muidugi ka neile ei halastanud ja seletas saksa keeles (me keegi prantsuse keelt (veel) ei oska), et jah, muidu oleme küll eestist, aga näe, eelmise öö ööbisime saksamaal ja siis käisime luksemburgis veekeskuses ja läheme me üldse hispaaniasse (hea, et ta seda belgia lõiku veel mainima ei hakanud)... üks prantslane siis üritas seda kõike teistele tõlkida ja küll nad siis küsisid ikka kaheksa korda üle, et kust ikka, ja kuhu ikka ja miks ikka. Kui lõpuks sai öeldud, et vanaisale külla läheme ja üks ametnikest sisse piiludes kohe põnnile otsa põrnitses ja küsimuse peale, et kas meil sigarette on saadi väga kindel vastus, et meist keegi ei suitseta, siis saadeti meid kenasti taas teele. Isegi dokumente ega midagi ei küsitud.

Õhtul tegime Lyoni linnas söögipeatuse. On see linn ju suht kuulus (nojah, kelle jaoks, eksole) oma söögikultuuti poolest. Nii mulle vähemalt väitis mu täditütar, kui temaga seal mitmeid aastaid oma laste sünnipäevade ajal messil käisime (rongaemad, eksole, aga mis parata, ei suutnud me rahvusvahelise messi toimumise aega mõjutada - kuigi nüüdseks on see mess kuu aega varasemaks viidud, nii et lõpuks ikka...). Ja olen seal ka tõesti ise vist elu parimat sööki saanud... vähemalt on see väga eredalt meeles.

Seekord neid päris "söögitänavaid", mis asuvad vanalinna kõige vanemas osas, otsima ei läinud. Need on pisi-pisikesed tänavad, mis on täis pisi-pisikesi restorane. Soojemal ajal on kogu tänav laudu ja toole täis tõstetud, sest sisse mahub nii vähe inimesi sööma. Meie oma autoga ei oleks sinna kuidagi ära mahtunud. Nii siis katusime lihtsalt kusagil kesklinna kandis parkimiskohta leida ja siis jalutasime mingis suunas, kuni leidsime toreda söögikoha. Väljast vaikne ja tagasihoidlik, aga juba see asjaolu, et pool restoranist oli reserveeritud, andis vihje, et hea koht on. Oli jah... liha oli suurepärane ning kõrvale oli nende spetsialiteet (mille kohta nad väitsid, et inimesed tulevad spetsiaalselt nende juurde selle saamiseks) ehk siis kohapeal tehtud friikartulid. Ja olid jah head need asjandused. Aga jah, prantsusmaal olles tuleb ikka liha võtta "mediumi", sest "well done" liha kõrvetavad nad lihtsalt miskiks kuivaks käkiks (nojah, eks nende jaoks ongi well done kui kõrbenud käkk ilmselt). Enda jaoks sai medium võetud ja see oli suurepärane. Laste jaoks sai küsitud igaks juhuks well done ja nii ma pidin söömise käigust pool oma liha neile loovutama, sest see maitses neile oluliselt enam kui enda oma.

Vastu hommikut jõudsimegi Valenciasse kohale. Vanaisa oli meile eraldi korteri organiseerinud samasse majja, kust ta ise kaastöötajaga korterit üürib. Lisaks oli ta meile sooja söögi valmistanud ning külmakapi sööki täis varunud. Mis nii viga kohale jõuda. Tassisime bussi tühjaks, ajasime juttu, kantseldasime põnni, kes oli küll kohale jõudes maganud, aga asjade tassimise ajal ärganud ja väga ärksaks ja tegusaks seepeale muutunud. Lõpuks vajusid kõik magama ära, ma veel pidasin põnniga pikki läbirääkimise võimaliku magamamineku teemal ja lõpuks ta siis viimaks soostus kah pikali viskama. Selleks, et kolme tunni pärast teatada, et ega me siia väljamaale ju magama ei tulnud ja on aeg tegudele asuda :)

Nüüd siis juba oleme mõne aja siin olnud ning natuke ka ringi vaadanud. Suuremad plaanid on veel ees ja eks ehedamatest elamustest saab ka miskit siia kirja panna. Muidu oli meil siin internetimured, täna said need osaliselt lahendatud ja loodetavasti see lahendus toimib ka edaspidi. Nädalakese oleme veel siin. Siis hakkame vaikselt tagasi tulema, tehes tee peal natuke pikema peatuse Pariisis ja üldse natuke ringi vaadates.

kolmapäev, 14. november 2012

Universumi ja elu lugu ühe minutiga

Üks väga lahe video universumi sünnist, elu arengust ja inimkonna tekkest ja see kõik väga kiirkerimises ning visuaalselt võimsalt.

Our Story in 1 Minute

Ja selle loo kokkupanijal, "melodysheep" nimelisel youtuberil on teisigi väga lahedaid asju üles pandud. Tasub uurimist. Tal seal näiteks seeria "Symphony of Science", kuhu on kokku miksinud teadusalast infot lauluna jne.

laupäev, 10. november 2012

Mardijooksud tehtud

Eile tulin õhtul koolist. Kodus valitses tühjus. Mees oli põnniga linnas ja lapsed... lapsed olid marti jooksmas. Ise endale kostüümid kokku otsinud, natuke luuletusi otsitud ja mõistatusi meenutanud ja tuha näkku joonistanud ja muudkui silkasid mööda alevit ringi. Sõpradega koos ikka.

Mingi hetk tulid väsinud aga ääretult õnnelikud lapsed ukse taha ja küsisid juua - oli neil ju suht palav oma kasukates ja läkiläkides. Puhkasid pisut jalga ja läksid uuele ringile. Lõpuks maabusid uuesti kodus, väsinud, aga ülirõõmsad. Lahe, et on selline päev ja lahe, et on inimesi, kes selle päevaga ikka kaasa tulevad, olgugi et viljaõnnega ja karjaõnnega vist enam paljudel suurt midagi pihta hakata ei ole (kui vilja just mitte ümber defineerida näiteks rahaks ja karja näiteks perekonnaks - mitte et see nii peaks olema muidugi, aga õnne võiks ju ikka olla).

Tore mardipäev taaskord!

reede, 9. november 2012

Mardipäev

Ärge siis ära unustage, et täna on Mardipäev. Ja ärge pugege pimedasse suletud uste taha peitu, kui võõrad (või tuttavad) lapsed teile ukse taha laulma tulevad. Ja pinnige neid ikka ka natuke, et nad ainult sissetulemise eest kohe kamaluga komme ei tahaks saada, vaid ikka miskit ette näidata kah enne oskaks.

Ega linnades vist kahjuks enam eriti seda mardisanditamist ei olegi. Või on? Meil siin õnneks väike alev, kus mingil määral asi veel alles ja lapsed ikka õhinaga iga aasta käivad. Ja õnneks on ka inimesi, kes oma uksed lahti teevad ja lapsed sisse lasevad - isegi siis, kui nad on unustanud komme hankida.

Eks õhtul saab muljetada, kuidas lastel see aasta läks sanditamisega.

kolmapäev, 7. november 2012

Millal toimub elamine?

On üks tore(?) ütlus: Esimese poole su elust rikuvad ära vanemad, teise poole lapsed.

Kuri, nagu eestlaste ütlused sageli, on selles (nagu eestlaste ütlustes sageli) omamoodi tõetera loomulikult sees.

See kuldne lapsepõlv, millele kirjanduslikult alati armastatakse viidata - see on ju tegelikult täielikult täiskasvanute poolt kontrollitud. Täiskasvanud, mitte laps ise, otsustavad, mismoodi see laps elab. Mõni laps elab hellitamises ja poputamises, teine elab sõimus ja peksus, kolmas elab ülearendamises, neljas elab hoolimatuses jne jne.... kummaline on juba seegi, et negatiivseid ja ülevõllinäiteid ja sildistamisi on lihtsam tuua kui seda positiivset ja hea keskkonna näidet - mis oleks see märksõna, mis tähistaks sellist keskkonda ja õhkkonda, kus lapsel oleks kõige parem kasvada? Hoolivus? Märkamine? Toetamine? Julgustamine? Eripäradega arvestamine? Aktsepteerimine? Isikliku ruumi jätmine? Aga see vist on hoopis teine teema ja kaldub positiivse psühholoogia pärusmaa poolele.

Aga et siis teemasse tagasi. Lapsepõlve seega suures osas ei määra laps ise vaid määravad (rikuvad :) tema vanemad...

Siis tuleb noore täiskasvanu aeg, kus elu on üldiselt pühendatud õppimise ja/või töötamise kõrvalt sõpradele, hobidele, pidudele. See on vist (eksole, nagu ise polekski selles vanuses kunagi olnud) päris tore aeg... ja ainsad, mis siin elu varjutama kipuvad on suhtedraamad ning rahanappus. Keda need kaks asja ei kummita nendel on sel ajal vist ikka väga mõnus...

Seejärel tulevad (üldjuhul) kindlam paarisuhe ning lapsed. Kellel kuidas ja mis järjekorras, aga ikkagi. Nagu viimati ühes loenguski Peeter Tulviste ära märkis tänapäevase muinasjutu alguse: Elasid kord karuema, karuisa ning karuema poeg eelmisest abielust...

Aga et laste saabudes muutub nüüdse lapsevanema elu kardinaalselt... kui noored ainult teaksid, kui kardinaalselt, siis nad ilmselt lapsi ei teeks. Oot.. aga meie noored ei teegi lapsi, nii et targad tegelased.... teavad küll juba reaalsust karta.

Kõigepealt on magamata ööd, stress ja pinge, uue rolliga kohanemine, uue vastutusega kohanemine, arusaam, et enam ei saagi ainult enda soovide järgi toimetada vaid iga liigutuse juures tuleb veel kellegagi arvestada. Kõik see tekitab sageli pingeid ka muidu heas partnerlussuhtes (rääkimata juba enne pragudega suhetest) ning neid on ka keerulisem lahendada, sest positiivset kahekesiolemise aega kipub napilt saada olema.

Kui see kõik ka üle elada, siis järgmised aastad on igatahes laste poolt dikteeritud. Mina andsin endale koolipõlves tõotuse, et suurena hangin endale töö, kus ei pea hommikul vara tõusma. Noh, hankisin... ja mis kasu sellest oli. Vara tuli tõusta ikka, et lapsed lasteaeda ja kooli saata. (Nojah, nüüd ma olen selle probleemi muidugi ära lahendanud... ja siiamaani kiidan enast selle eest :). Aga et kui isegi tõusma ei pea, siis igasugu muude liigutuste puhul tuleb loomulikult alati lastega arvestada, sest on nad ju täiskasvanutest täiesti sõltuvad.

Ühel hetkel saavad muidugi lapsed suureks. See vist saab ka lahe olema. Kuigi ma kujutan ette, et tühja pesa sündroom võib olla täitsa hull asi... huvitav, kas koduõppe puhul on see hullem kui koolilaste puhul? Oled ju veel rohkem harjunud oma laste seltskonnaga ning (kooli)stressi puudumise tõttu on suhe nendega üldiselt ka mõnus(am). Või siis on teine variant, et oled nendega nii palju koos olnud, et koosolemise vajadus on rahuldatud ja eraldiolemine pole probleem. No kunagi saab näha...

See oleks muidu vist ääretult äge aeg ainult kahe aga-ga, mida ma suudan hetkel välja mõelda. Esiteks oled sa oma elukaare teises pooles ning enam ei saa mõelda, et mida kõike sa veel elus teha jõuad ja kelleks saada tahad - nüüd oleks juba (ammu) aeg tegutsedaja olla, mitte enam mõelda ja planeerida. Teiseks hakkab ilmselt tervis ja füüsis kehvemaks muutuma. No mul juba praegu põlved valutavad (ok, see on vana võrkpalluri haigus, mis mind tegelt juba spordikoolist saadik aeg-ajalt külastab) ning öö läbi diskotamisele eelistaks juba ammu puhtsüdamlikult üles tunnistades oma voodit.

Aga et millal siis see päris "elu" toimub.

Kas lapsena, kui sinu elu juhivad täiskasvanud...
Või noore täiskasvanuna, kui sinu elu juhivad suhteprobleemid ning rahapuudus...
Või pereinimesena, kui sinu elu juhivad laste vajadused...
Või vanuigi, kui pesa tühi ning tervis nigel...

Sai kuidagi negatiive... vaataks teistmoodi...

Kas lapsena, kui sul on täiskasvanute poolt loodud turvalises keskkonnas mõnus ja kindel mängida ja areneda...
Või noore täiskasvanuna, kui sulle on kogu maailma uksed lahti ning võid julgelt unistada ja nende unistuste suunas ka teele asuda...
Või pereinimesena, kui sul on mõnus ja hooliv pere, kellega koos armastust ja soojust jagada...
Või vanuigi, kui saad mõnuga taas enesele keskenduda,  nüüd juba teades, kes sa oled ning osates maailma rahulikumalt nautida...

Hmm.... ma võtan tegelt selle teistmoodi vaatamise variandi...

pühapäev, 4. november 2012

Mõtisklus koosolemisest

Tore mõtisklus koduõppe puhul lastega koosolemises tasakaalu leidmise kohta.
Managing the joy of home educating!

Seda olen isegi kogenud, et koduõppe puhul kipub tasakaal käest ära minema. Mõtteviis muutub väga lapsekeskseks, sest täisvastutus lapse "arenemise" eest on nüüd sinul ja siis katsud anda endast maksimumi, et seda vastutusekoormat võimalikult tublilt kanda ja lastele iga hetk midagi huvipakkuvat ja positiivset pakkuda või siis vähemalt pidevalt nende jaoks olemas olla.

Samas on aga omaette olemise aega vaja igal inimesel. Mõnel rohkem mõnel vähem. Ja tegelikult kuulub lapse arengu juurde ka sellest omaetteolemise vajadusest arusaamine - nii tema enda jaoks kui ka teiste inimeste jaoks.

Nii et jah, ka mulle hea meeldetuletus, et ei pea asju üle võlli ajama laste vaatenurga peale alati mõeldes vaid vahepeal tulebki aeg maha võtta nii enda kui nende jaoks.

Ja tore on ka see viimane tõdemus viidatud kirjatükis, et rõõmsate ja rahulolevate laste kõrvalt ei olegi vajadus "enda aja" järgi eriti suur, sest mõnusast koosolemisest saab ka suurt rahulolu.

Ja nagu näha, siis hetkel mul oma mõtteid ei ole :) Tegelikult on küll, aga pole aega nende kirjapanekuks ja siis on lihtsam teisele toetuda. Küll kunagi on taas aega pikemate kirjatükkide ja oma mõttelendude jaoks.

laupäev, 3. november 2012

Koduõppest läbi koomiksite

Üks tore koduõppeblogi, kus koduõppeelu näidatakse läbi väikeste koomiksinuppude. Tasub ringi vaadata ka äärtes olevaid linke - igast lahedaid asju seal. Isegi alles tutvun. Ja loomulikult meeldib mulle tema blogi taustavalik :)

Aga link ise siis ka: Home Spun Juggling

Räppiv ajalugu - viisakatele ja nõrganärvilisele mittesoovitatav

Tuli poeg minu käest küsima, et mis värk on Obama ja selle teise mehe võitlusega. Rääkisime siis ameerika presidendivalimisest, presidentide ametiajast, nende parteisüsteemist, vasak- ja parempoolse maailmaate põhierinevustest jne.

Lõpus siis küsisin, et kust see teema tal tuli. Näitas mulle youtubest järgmist videot:

Barack Obama vs Mitt Romney. Epic Rap Battles Of History Season 2.

Oi see meeldis mulle... ja siis nägin seal kohe samalt tegijalt järgmist videot:

Cleopatra VS Marilyn Monroe. Epic Rap Battles of History Season 2.

Ja loomulikult jäi mulle silma järgmine võitlus:

Steve Jobs vs Bill Gates. Epic Rap Battles of History Season 2.

Ühesõnaga... kes soovib see vaatab ise. Kuna tegemist on räpiga, siis on keelekasutus ee... värvikas (loe: vulgaarne) ning kuna tegemist on kahevõitlusega, siis on poksimatshi eelsete sõnavõttudega sarnaselt sisu solvav. Nii et poliitilisest korrektsusest ei ole nende asjade juures juttugi ning huumorisoone ja tugeva närvikava puudumisel palun neid asju kindlasti kohe mitte vaadata.

Aga kellele meeldib (noh sellised vulgaarsed inimesed nagu mina), siis on neil oma kanal ja vaikselt muudkui teevad juurde neid klippe - ja loomulikult on neid rohkem kui need kolm, mida me siin vaatasime. Pojaga saime neid teisi klippe vaadates juba arutleda lennundusajaloost, muusikaajaloost jms.

Aga et kanal ise siis: http://www.youtube.com/user/ERB

Ja loomulikult vaadake ka "Behind the scenes" klippe...

reede, 26. oktoober 2012

Eestimaised viinamarjad

Täna sain esimest korda proovida Eestimaiseid viinamarju. Lõunakeskuse Taluturul nimelt oli võimalik neid osta. Ei osanud midagi oodata, eks ma natuke ikka kartsin, et kuidas meil siin põhjamaises kliimas sihuke taim kasvab... Aga tulemus suutis mind täiega üllatada. Tõsiselt mõnusa maitsega viinamarjadega on tegu. Neil on kohe mingi eripärane maitse tavaliste poeviinamarjadega võrreldes. Ja kui tavaliselt kasutatakse terminit "huvitav maitse" siis, kui asi üldse ei meeldi, aga ei taha toidu pakkujat solvata, siis hetkel ma ütleks nende kohta "huvitav maitse" täiesti positiivses võtmes. See maitse on omapärane, aga ääretult meeldiv ja mõnus. Igatahes mina küll edaspidi, kui on vähegi võimalik valida, eelistan Eesti viinamarju.. ja seda mitte ainult patriotismist vaid väga isekatest maitseeelistustest lähtuvalt.

PS. Mul ei ole ühtegi tuttavat viimanarjakasvatajat, nii et tegu ei ole reklaamtekstiga vaid lihtsalt eheda elamusega.

teisipäev, 23. oktoober 2012

Otsime koduhaldjat


Ahh..  tegelikult otsime me praegu täiskohaga lapsehoidjat-koduabilist. Ma siin olen taas aju kasutamise võimalustest vaimustusse sattunud, nii et tahaks lisaks ülikooliõpingutele ennast taas ka IT alal harima hakata, et järgmine aasta millalgi ehk asjalikuks otsapidi hakata (siis oskan ehk rääkida ka sellest, kuidas töötegemine ja koduõpe kokku sobivad). Aga koduperenaisena kulub aeg koristamise, söögitegemise ja lapsega tegelemisele nii ära, et muuks sisukaks tegevuseks päeva peale põnni kõrvalt aega ei ole ja õhtuks olen nii sooda, et siis enam ingliskeelset erialast teksti mõttega lugeda ei jaksa - ja ilma mõtteta lugemine on ju mõttetu lugemine.

Nii et kui keegi teab kedagi, kes tahaks-sooviks-sobiks meie segasesse aga rõõmsameelsesse ja üldse muidu ka toredasse (eksole :) perre majahaldjaks - et põnniga mängida ning abistada kodu korrashoidmisel ja söögitegemisel - siis palun-palun-palun andke teada, sest me tõesti pikisilmi ootame ja rõõmuga võtame selle inimese oma perre. (lastehoid.netis on ka kuulutus üleval - üks armas inimene ka seal saatis sõnumi, et väga tore pakkumine, aga et tema jaoks kahjuks kauge - no ta Tallinnast, nii et kahjuks kauge jah).

Kehalisest kasvatusest koduõppel

Üks asi, mis koduõppe puhul küsimusi tekitab on kehaline kasvatus. Ka mina olen siin aeg-ajalt sellega hädas olemist tunnistanud. Teine kord muidugi jälle kompensatsiooniks hõisanud, kui hästi meil sellega on.

Panen siis siia kirja hetkemõtted meie aastase kehalise kasvatuse tsükli kohta.

Suvi - on esiteks "vaheaeg", nii et pole otsest (koolist tulenevat) kohustust midagi teha. Ja loomulikult on sel ajal lapsed ise füüsiliselt kõige aktiivsemad. Sõpradega päev otsa õues mängimist - kullid, trifaad jms. Ujumine-ujumine-ujumine ja sellega kaasnevad mängud. Ratastega ringisõitmine ja trikkide harjutamine (mulle tundub, et kusagil on mingi kummikoll, kes rattakumme sööb, sest pojal on need pidevalt katki.. praegugi näiteks). Puude otsas ronimine, barkuur, igal võimalusel batuudil karglemine... jne jne jne.
Ühesõnaga suvel ei ole füüsilise tegevusega probeeme.

Talv - õnneks meeldib nii meile endale kui ka lastele väga suusatada. Murdmaad oleme nendega sõitnud juba päris mitmeid aastaid (küll väikeseid vahemaid, paari kilomeetri piires), nüüd siis paar viimast aastat oleme käinud nendega ka mäesuusatamist tegemas. Sellekski talveks juba Rootsis maja kinni koos eelmisel aastal tuttavaks saanud seltskonnaga minekuks. Uisutamine meeldib neile ka, aga siin oleme nendega üsna algtasemel. Varem oleme mõned korrad Lõunakeskuse uisuväljal käinud, eelmine talv said lapsed siis omad uisud. Maja taga oleval tiigil on küll jää üsna krobeline ja eriti hea seal küll sõita ei olnud. Eks see aasta vaatame, kas saame kuidagi seal paremat väljakut teha või läheme mõni kord koos näiteks Tartu lauluväljakule sõitma. Huvi on neil igatahes suur ja seda tuleb ära kasutada kuni kestab. Kelgutamine ja lumesõjad ning lumememmede ja onnide jms ehitamine kuulub ka loomulikult iga talve juurde.

Murelasteks on loomulikult kevad ja sügis. Kui väljas on porine, märg ja külm. Siis ei kiputa sõpradega koos õue minema ning pole mingit sellist loomulikku füüsilist tegevust, mida teha. Eelmine sügis jäi see kuidagi kahe silma vahele - oli ju meie esimene koduõppeaasta ja kõike muud oli nii palju, et kehaline pool jäi enamasti kahe silma vahele.

Selleks aastaks on nüüd meil aga kaks lahendust olemas.

Esimene on muidugi see, et poeg käib kesrgejõustikutrennis. Seega saab tema korraliku füüsilise koormuse nädala jooksul kätte. Tütart see küll ei puuduta.

Teine lahendus saabus eile kohale. Oleme mehega mõnda aega arutanud, et hea oleks, kui kodus oleks mõni trenazöör... kas jooksurada või ratas. Tema muidugi tahaks kohe hankida midagi head ja asjalikku. Mina, tundes ennast ja teades tarbetu kola hulka, mis ma olen kunagi suure hurraaga hankinud, selleks, et see pärast esimesi kasutusi lihtsalt nurgas ruumi võtaks ja tolmu koguks.... mina olin pisut ettevaatlikum ja arvasin, et esialgu ehk võtaks mingi odavama ja lihtsama variandi, et kui jääb nurka seisma, siis pole kahju välja visata.

Eile hommikul siis mees teavitas, et lõuna paiku tullakse asju tooma. Loomulikult oli see sobiv päev, sest meil oli sel ajal plaaniline elektrikatkestus. See küll õnneks sai enne läbi, kui saadetis kohale jõudis. Mingil hetkel oli suur veoauto ukse taga. Ja see, mis seal sees oli, ei olnud mitte pisike ega tagasihoidlik :) Nojah, tundes oma meest, olin ma natuke üllatunud, aga asja üle pisut järele mõeldes enam mitte. Igatahes võttis transpordimeestel ja minul tükk aega kuklasügamist, et välja nuputada, kuidas need asjad meile allakorrusele kohale toimetada ja ära mahutada. Hakkama saime. Nüüd annab meil alumine korrus väikese spordiklubi mõõdu välja - suur jooksurada (kus saab panna eri programme ning tõusukallet ja-mida-iganes-veel) ning kaks (!) rattatrenazööri. Midagi muud sinna korrusele enam ei mahu, nii et nüüd tulebki kodus tubasid ümber korraldama hakata, et sealt mehe kontor mujale kolida. Ja kuigi ma alguses hakkasin kõva häälega naerma, seda spordiklubi vaadates, siis tegelikult on väga lahe. Eile veetsid lapsed oma sõpradega seal tunde. Pole midagi motiveerivamat jooksulindil püsimiseks kui näljaste silmadega sõbrad oma järjekorda ootamas. Kokku oli seal koos laste ja nende sõpradega kuus soovijat, nii et kui igaüks oma kümme minutit täis jooksis (mida teised väga täpselt jälgisid, et kellelgi aeg üle ei läheks), siis saabki tund aega täis ja juba tahaks ju veel ja veel. Nii et mina sain löögile alles siis kui põnn oli magama pandud ja külalised koju läinud.

Ja tänagi on lapsed loomulikult (ja koos sõpradega loomulikult) oma jooksu ja sõidutiirud ära teinud. Koostegemise võimalus annab asjale ikkagi suure lisavõlu.

Nii et nüüd oleme me porihooajaks valmis ning loodetavasti saan ka ise vaikselt oma sportlikku vormi taga ajama hakata. Ja kui keegi tahab ka sporti teha, siis tulge aga külla (võite küll natuke oodata, et me jõuaks tubade ümbertõstmisega enne valmis... aga kui satute enne küll tulema, siis ärge pange pahaks, kui me teid kolimisabina kasutame :).

neljapäev, 18. oktoober 2012

Hakkame kodu poole astuma

Istun veel ikka Türgis... hotelli lobbys (sest tubades internetti ei ole). Mõnus diivan, paari meetri kaugusel on suur akvaarium kaladega, kõrval mängivad kaks meest mõusat türgi muusikat ning nende kõrval kohe istuvad meie õppurid oma läpakatega ja mängivad :) Põnn magab omas toas ja eks ma ruttangi sinna kohe tagasi.

Iseenesest on siin ju mõnus. Päike paistab, meri on mõnus, sööki jagub ja inimesed on sõbralikud. Esimest korda oleme siis "all inclusive" klubis, kus kõigil uhke käepael, mis annab igasuguseid toredaid asju. Näiteks viis korda päevas süüa. Kolm on tavalist, vahepeal on veel õhtuoote moodi teeaeg (saiakeste ja küpsistega - lastele see väga meeldib) ning südaöösel peaks olema veel mingi supiaeg. Sellele katsusime korra minna, aga no ei leidnud meie õigel ajal õiget kohta. Enamasti me muidugi siin südaöösel enam-vähem magame (või loeme vannitoas unejuttu - vannitoas sellepärast, et põnni mitte üles äratada). Lisaks annab see "all inclusive" meile igal ajal nii palju juua kui me soovime - mine ainult baarileti äärde ja küsi. Eks siingi ole omad piirangud, aga kuna meie ainult mahla ja vett tahamegi, siis meid need piirangud ei morjenda.

Väikeste lastega on see ikka väga hea asi. Täiskasvanute seltskonnaga vaevalt viitsiks kõik hommikud-lõunad-õhtud ainult hotellis süüa. Ikka tahaks mingeid kohalikke restorane ka ära proovida. Seda enam. et näiteks antud hotelli ümber on neid restorane saja meetri raadiuses vähemalt kümme erinevat - ja tegelikult rohkemgi. Aga väikeste lastega ausõna mina küll eelistan seda hotelli söögi varianti, kus ei pea kuhugi kaugele minema, ei ole ooteaega vaid on sada erinevat rooga sind pikisilmi ootamas ning nad ise käivad ja sordivad omale taldrikule mis meeldib.

Tänu all inclusive paketile on kohapealsed kulud olnud küll minimaalsed. Ainsaks kuluks ongi olnud lastele ujumisnänni ostmine (ja mulle trikoo, mis koju maha jäi) ning hotelli töötajatele ja taksojuhile jootraha. Korra tekkis mõte ka kohalikku veeparki külastada, aga kuna hotelli töötaja juhised olid piisavalt segased ning internetist saadud ja google tõlke abil inglise keelde pandud info ütles, et veepark oli lahti 11. oktoobrini, siis ei hakanud ehku peale selle seltskonnaga ringi rändama. Pealegi oleme me siin kavalalt vaikselt päev-päevalt laste ujumisvarustust upgrade'nud, nii et neil on iga päev olnud midagi uut ja põnevat katsetada, nii et tegelust niigi. Lõpuks sai neile kokku hangitud täispuhutud veeelukad, ujumisprillid ning lestad. Need kahed viimased on sellised, mille peale oleme ammu mõtelnud, nii et siit oli hea ära osta. Päris normaalsed asjad saime ja oluliselt odavama hinna eest kui see, mida eesti poodides samalaadsete toodete kohta leidnud oleme. Nii et jälle hästi.

Lapsed siin tegelikult arutavad, et tegelikult tahaks kaks nädalat olla. Mees ka räägib, et kas me ei tahaks kahte nädalat olla - no tal ju jumalik rahu ja vaikus kodus praegu. Isegi koera viis ära õe juurde pansionaati, sest ta on varahommikust hilisõhtuni enamik päeva tööasju ajamas ning meie hellik koer pole harjunud nii pikalt üksi olema. Õe juures tal seal suur seltskond, kes teda igatepidi hellitab ja hoolitseb.

Aga vot mina olen see, kes tunneb tegelikult headmeelt, et varsti taas koju saab. Ok, homne päev, mis algab kell 5 hommikul äratusega, et kaks tundi enne lennu väljumist lennujaama jõuda, ei tekita just vaimustust. No ei ole see normaalne, et nii pikalt enne kohale ennast vedama peab - selleks, et enamasti lihtsalt passida seal siis - aga siiasõit näitas, et nii Riiast kui Istanbulis kulus mitmetunnine varuaeg järjekordade ja turvakontrollide ja muu jama peale ilusti üsna ära, nii et vist ikka tuleb viisakalt kohale minna. Tallinna lennujaamas on asi lihtsam, seal võib teha nalja ja minna pool tundi enne lennu väljumist kohale ning üldiselt ei ole probleemi. Aga siin ja lastega ei taha riskima hakata. Võiks muidugi teinekord osta piletid normaalse kellaajal väljuvale lennule, aga ma hetkel veel ei raatsi sihukest hinnavahet tekitama hakata. Kunagi võiks tõesti nii rikas olla, et on savi igasugustest hindadest ja saab valida lendu tõesti ainult selle järgi, mis endale kõige mugavam on. Praegu olen ma veel kooner selliste asjade pealt.

Aga ühesõnaga. Kui oleks mõni täiskasvanu veel, siis ehk võiks täitsa mõelda teinekord pikema reisi peale, aga hetkekonditsioonis mulle täitsa sobib praegune pikkus ning kodu tundub juba täitsa mõnusa kohana :)

Koduõppest kah - hotellil on meie korrusel väike istumisnurgake raamaturiiuliga. Seal on igasuguseid huvitavaid raamatuid. Ilmselt kokku kogunenud hajameelsete külastajate poolt mahajäetud varadest. Korra käisime seal ka neid uurimas ning poeg leidis endale (ok, mina leidsin ja surkasin talle nina alla, aga talle hakkas meeldima) ühe ingliskeelse raamatu. Ja käesolevaks momendiks on ta selle läbi lugenud. Nii et esimene võõrkeelne raamat loetud. Eks nad arvutist ole juba ammu igasuguseid tekste lugenud, aga minu kui vana kooli inimese jaoks on see ikkagi omamoodi tähis.

Ja koduõppest veel rääkides... mingil hetkel hotelli basseini ääres, kus õppurid parajasti prillipeitust mängisid (ehk siis üks peitis ujumisprillid basseinis kuhugi ära ning teine otsis need üles ja tõi sukeldudes ära), vaatasin mina kella aja tabasin mõtte, et tegelikult ju hetkel koolitunnid käivad.

laupäev, 13. oktoober 2012

Reisimise nõmedamast poolest

Oleme siis nüüd Türgis. Antalyas, mis on vist nagu ma aru olen saanud, üks põhilisi kuurortlinnu siinmaal. Ega põnniga miskit asjalikku niikuinii ette ei võta, nii et hotelli valikul sai oluliseks kaks aspekti: bassein (et suuremad lapsed saaks rahus sulistada, kui ma põnniga puhkan) ning ranna lähedus, et koos oleks võimalikult lihtne sinna minna.

Antud hotell rahuldab mõlemaid aspekte. Basseinidele lisaks on isegi kaks liutoru... nii et lastel tegevust jagub. Basseinid ise on küll kütmata ning käesolevaks ajamomendiks ikkagi parajalt jahedad, et mitte öelda sigakülmad. Isegi lapsed käisid tükk aega nagu kassid ümber palava pudru ja siis vaikselt kuidagi sulberdasid sisse - esimesed liigutused olid küll tugevad vehklemised, et võimalikult ruttu taas välja saada, aga lõpuks kohanesid ära ja siis läks elu käima.

Mere ääres oleme ka kaks korda juba ära käinud. Hotellist on meri nii paarikümne meetri kaugusel - aga see paarkümment meetrit on autotee. Õnneks on ilusti fooriga ülekäigurajad kohe hotelli väljapääsu juurest, nii et pole siin vaja ise midagi mõtelda. Ühe korraliku plekimõlkimise oleme ka juba ära näinud - ühele autole tuli pukser kutsuda selle peale ja kogu lõbu võttis tunde, enne kui lahenes. Lõunamaade tempo. Kuigi korra olen tegelikult ka Riias ühel üsna kesksel tänaval kaks tundi oodanud, kuni lõpuks politsei tuleb kohale nelja auto ahelkokkupõrkele. Nimelt sõitis üks dziip suure hooga sisse foori taga ootavatele autodele, mida oli selleks hetkeks kogunenud kolm tükki, ning suutis kõik need kolm üksteise otsa lükata. Meie auto oli neist eest teine. Kohe selgus ka autode vahe. Dziip oli totaalselt korras, meie ja dziibi vahel olev auto oli eest ja tagant lössis, meie autol kukkus eest numbrimärk küljest (ja midagi muud ei juhtunud), meie ees olev auto oli tagant lössis. ;) Aga see selleks. Hetkel on jutt Türgimaast.

Aga et meri siis. Meri on oluliselt soojem kui basseinid. Isegi et mõnusalt soe. Põnn küll päris nii ei arva... varbaidpidi sulberdab mõnuga, aga rohkemat väga ei taha. Suuremad see-eest sulistavad nagu vanad hülged kunagi. Rand ise on kivine. Sellised toredad mere poolt ümaraks lihvitud kivid, nii et jalal otseselt valus ei ole, aga parema meelega kasutab ikka plätusid. Ühest küljest on tore, et kõik asjad liiva täis ei ole. Teisest küljest oleks ehk lastel lõbusam kui saaks ikka liivas kaevata ja losse ehitada. Aga noh... tingimusteks olid päike, soojus ja vesi. Neid kolme jagub, nii et virisemiseks ei ole põhjust. Linna teises servas olev rand on vist ka liivarand... nii mulle vähemalt netis tuhlates mulje jäi. Aga sinna on üle kümne kilomeetri maad, nii et kui just väga mugavat transpordiviisi ei leia, siis ilmselt ei hakka ehku peale sinna minema.

Tegelikult muidugi ma tahtsin viriseda... miks ma muidu sellise pealkirja panin. Nimelt on reisimise juures kaks asja, mida ma vihkan.

Esimene neist on pakkimine. Ja siia alla käib nii asjade kokkupakkimine reisile minekuks kui ka lahtipakkimine koju jõudes. Mõlemad tegelikult käivad mulle närvidele siis, kui ma vastutan enamate inimeste eest kui ainult ise. Kui ma üksi kuhugi lähen, siis sisuliselt piisab kui on kaasas mobla, laadija ja rahakott (ning dokumendid ja piletid jms). Ma tean, et kõige muu puudumisel saan ma hakkama ja pole probleemi. Heaks näiteks oli kord, kui käisime seltskonnaga Shotsis shamaanilaagris. See näide käib küll ühe noormehe kohta, mitte minu enda kohta. Noormees oli nördinud, et eelmises laagris (Siberis, Altai mäestiku jalamil) tuli tal tagasi tarida suur hulk puhtaid sokke. Et mitte asjatult kotiruumi raisata ta seekord sokke kaasa ei võtnud. Olid ainult need, mis jalas olid. Aga kuna me iga päev üsna intensiivselt matkasime ja toimetasime, olid need tal õhtuks üsna juustud. Nii ta siis pesigi iga õhtu külma veega oma sokid üle (sest sooja vett ega seepi meil kasutada polnud) ning hommikul tõmbas niisked sokid jalga ja oli taas tegudeks valmis. Ka nii saab... Minul olid sellel reisil muidugi kaasas nii läpakas kui ka kõrge kontsaga kingad ja pintsaklipslase kostüüm. Selle vabandas küll välja asjaolu, et ma lendasin sealt otse ühele ärikohtumisele kolmandasse riiki... aga kontrast oli hea muidugi.

Aga jah. Kui ma pean pakkima laste asju, siis ma olen üsna närvipundar sellel ajal. Ma nimelt tean, et lastega reisimisel on 80% reisi sujuvast kulgemisest eeltöö taga. Kui reisi kulg korralikult läbi mõelda ja õiged asjad kaasa võtta, siis on elu suht-koht ilus ja reis talutav. Kui mingi asjaga totaalselt puusse panna ja midagi olulist maha jääb... siis palju õnne... Eks ma olen muidugi selline ülemõtlev-üleanalüüsiv inimene ka. Sellepärast ma nii suurepärane infosüsteemide ja tööprotsesside anaklüütik olengi. Aga mis mingis kontekstis hea, see teises keskkonnas võib probleemiks olla... nagu minu analüüsitung.

Kottide lahtipakkimine on jällegi selline asi, et no tõesti ei viitsi. Niigi oled reisimisest väsinud ja siis peaks hakkama mingit musta pesu sorteerima ja pessu panema ning igast muule kolale oma kohta otsima. Tahaks pigem puhata ja natuke kodus olemist nautida, enne kui taas toimeka emme rolli sulanduda.

Teine nõme asi reisimise juures on.. reisimine :) Siin ma mõtlen seda konkreetset punktist A punkti B liikumist. Eks siingi tegelikult mängivad rolli seltskond ning liikumisviis ja enda häälestatus. Ma tean küll, et peaks rohkem teel olles momenti nautima, aga kipun olema just see, kes tahab võimalikult ruttu sinna punkti B kohale jõuda ja siis momenti nautida. Siin olen ma saanud häid õppetunde oma täditütrest äripartnerilt. Pidime tihti käima kauges Läti taganurgas Liepaja linnas. See asub sisuliselt Leedu piiri ääres. Sõit sinna kestis ca 8 tundi. Kui mina sinna üksi läksin, siis ma istusin autosse ja sõitsin... välja tulin ainult bensupeatusteks ning üheks söögipeatuseks. Muidu enne jalga gaasipedaalilt ei võtnud kui kohal olin. Kui me aga koos läksime, siis tegime tee peal igast lahedaid asju: käisime Pärnu lähedal rabajärves ujumas, korjasime Lätis tee äärest metsmaasikaid jne jne. Ühesõnaga tema oskas ta teekonda mõnusaks teha. Mina seda ikka veel väga ei oska...

Ja muidugi kui teemaks on lendamine ning väikesed lapsed siis... Niigi olen ma tööasjades nii palju pidanud lendama, et igasugune põnevus selle juurest on kadunud ning asendunud tüütusega lennujaama sabade, turvakontrollis läpakate kottidest väljatirimise ning lihtsalt passimisega. Ja kui nüüd sinna panna juurde veel see aastane põnn... no ausõna. Suuremad lapsed on juba asjalikud. Nendega on täitsa lahe koos reisida. Aga vot see põnn on nüüd jõudnud sellisesse vanusesse, kus jalad on, aga suud ega kõrvu ei ole. Ehk siis liikuda mõistab ja tahab, aga seda, kui midagi halvasti on inimese moodi öelda ei oska ning teiste inimeste mõistlikku juttu ka ju veel ei kuula. Jaa... pooleteisekuuse magava vorstikesega oli palju lihtsam reisida kui selle aastase ringijooksva põnniga. Ja eks see läheb nüüd mõnda aega veel hullemaks, kuni lõpuks kõrvad ka pähe tulevad ning midagi sinna vahele ka, nii et asjalikku juttu kuulda võtma hakatakse. See ilmselt juhtub kusagil kolmesena... või midagi sellist. Nii et kaks aastat mõnusat lapse järele jooksmist on garanteeritud.

Nii et jah... kui pakkimine ja reisimine välja arvata, siis on reisida ju täitsa tore :)

Tegelikult on nii, et siin olles täitsa on tekkinud igatsus ja soov mehega kahekesi reisile minna.... Jaa kallis, nagu ma sulle juba ütlesin, siis tore on küll, et te mind parema säilivuse huvides ainult lumistele reisidele viinud olete. See näitab, et teil on minuga tõsiselt pikaajalised plaanid... kui ma ikka nii hästi säiluma peaksin. Aga et kunagi võiks ikka ju ka mõne sellise reisi ette võtta, kus saaks sumedal õhtul kahekesi koos jalutada, ilusat vaadet imetleda ning teha seda, milles me nii head oleme... ehk siis rääkida... õigemini eks see siis näeks välja nii, et kumbki teeks seda, milles ta hea on... mina räägiksin ja sina kuulaksid :)

Igatahes tervisi kodustele... kes on kodus ja kes kodust kaugemal. Korjame siin omale usinasti päikest ning tuleme loodetavasti tublisti tervematemana tagasi.

kolmapäev, 10. oktoober 2012

Bulgaaria asemel Türki

Tahtsin mina minna päikesereisile, aga võimalikult soodsalt (see moodusõna odava asemel... kunagi mitu aastat tagasi tehti mingil koolitusel selgeks, et müügiorganisatsioon ei tohi kunagi asja kohta "odav" öelda, sest sellega tekib inimestel kohe arusaam, et asi on ebakvaliteetne... aga vot kui öelda "soodne", siis tekib mulje, et head asja saab hea diiliga... ja kui ma seda sõnamängu mõttes läbi mängisin, siis no mina kuulusin ka tõesti nende lammaste hulka, kellel sellised assotsiatsioonid tõepoolest tekkisid ja sõnamängu õnge läksid... aga see polnud mitte tänane teema muidugi).

Ühesõnaga siis mingi võimalikult lihtne ja odav reis, et ennast turgutada. Sügis pole ju veel eriti kaugele jõudnud, nii et peaks seda päikesefronti ka veel lähedalt kätte saama. Mees jällegi kaasa tulla ei saa vaid rabab tööd teha, nii et mina kolme lapsega - sellise kambaga kultuurireisile ei lähe vaid olulised on ainult päike, temperatuur ja vesi.

Mõtlesin ja nuputasin ja mõtlesin välja, et Bulgaaria on ju selline lähedalasuv imeilusate liivarandadega pärl, kus peaks kõike eelpoolnimetatut jaguma ning hinnad võiksid ka ju teoorias ikkagi soodsamad odavamad olla kui juba sellistes ammu väljakujunenud turismikuurortides. Lisaks on mul Bulgaariaga seoses omad emotsioonid - see oli minu elu esimene (ja üsna pikaks ajaks ka ainuke) välisreis, kui emal õnnestus töö kaudu saada tuusik kuldsetele liivarandadele. Ma olin siis vist üheksa aastane. No see oli minu jaoks ikkagi võimas reis ja võimas emotsioon.

Hakkasin siis guugeldama ja otsima, et kuidas kohale saada. Autoga oleks täitsa variant. Googel pakkus sõiduajaks 30 tundi. Mehega käime iga aasta Austrias, kuhu enamasti sõidame ca 25 tundi. Üks aasta läksime lumetormi tõttu küll 36 tundi. Lisaks käisime ju mehe ja lastega (siis küll veel põnni polnud) autoga Hispaanias, mis plaanitud 40 tunni asemel võttis (taas lumetormi tõttu) 50 tundi. Need oleme kõik jutti sõitnud. Nii et 30 tundi sõitu poleks nagu midagi erilist.

Ainus "aga" selle kõige juures on see, et meest seekord ei ole. Ja kuigi ma olen ka ise talle korra Poola järele sõitnud (lastega), mis minul võttis 26 tundi jutti sõitmist (minna tuli Saksa piiri äärde, ja mul polnud gepsu vaid ainult mehe sms olulisemate maanteede numbrite ja linnade nimedega ning kaart, kus terve poola mahtus a4 lehekülje peale - kui see vähegi vabandab... sest tagasi sõitsime me sealt 16 tundi....), siis praegu ma ei näe realistlikuna sõita üksi koos lastega nii pikka maad jutti. Ilma põnnita oleks see tegelikult küll tehtav, aga kuidas ma siis ilma temata niimoodi päikesevitamiine hankima läheks - talle neid ju ka vaja ja niigi pidin äsja temast enam kui nädala eemal olema... praegu kohe teist sellist laksu otsa küll ei taha teha.

Nii et auto langes ära. Hakkasin siis lennukit vaatama. Eestist on suvisel ajal ka otselende rannikule, aga hetkel neid enam ei ole. Või nojah, oli küll üks variant, kus ühe inimese pilet maksis üle 1000 euro... no aitäh, aga ei aitäh. Aga pole hullu. Võib ju lennata pealinna Sofiasse (kuhu eeldatavalt ikka rohkem lende on). Alguspunktiks olin niikuinii juba Riia pannud, sest Tartust pole vahet, kas sõita Riiga või Tallinnasse ja hetkel veel Riiast rohkem ja soodsamaid lende läheb.

Ja siis selgus, et Sofiasse saab küll.. väga erineva hinna eest.. ja kõige soodsamini saab sinna nii, et sõita läbi Istanbuli. No andke andeks... see tundus küll juba sürr. Et kui mina tahan minna võimalikult lähedale, siis tuleb selleks läbi Türgi sõita. Ja kui ma juba Türki sõidan, miks ma sealt siis tagasi põhja poole tulen, selle asemel, et sinna jäädagi.

Ma olen korra Türgis käinud küll. Aga see oli puhtalt ärireis ja nägime ainult Istanbuli ning vaba aega oli nii minimaalselt, et ega miskit kultuuri ka eriti nautida ei jõudnud. Istanbuli liiklust nägime aga küll, kui ühe võimaliku allhankija juurest teise juurde muudkui sõitsime. See oli paras peavalu, ma võin öelda. Ise ei oleks tahtnud kuidagi roolis olla.

Puhkusereisil pole aga kunagi Türgis käinud. Teadmine oli, et seal ikka ka käiakse, aga ei midagi enamat. Kuna mingeid erinõudeid (peale päikese, temperatuuri ja vee) polnud, siis vaatasin lihtsalt lennupiletite järgi, et kuhu odavam on.

No ja nii see siis läksi, et nüüd pakime asju ja lendame Antalyasse. Temperatuur on seal hetkel kuulu jägi ca 28 kraadi ning päikest ja vett ka jagub. Nii et sobib :) Eks kui muljed käes, siis saab neid ka siin jagada.

pühapäev, 7. oktoober 2012

Ise ka koolis ja uued rütmid

Hakkasin nüüd ise ka uuesti koolis käima. Ehk siis katkestasin oma akadeemilise puhkuse ning nühin koos teiste avatud ülikooli õpi"lastega" koolipinki.

Kummaline on see, et kui ma (üsna palju) aastaid tagasi pärast keskkooli tavatudengina ülikoolis käisin, siis tundus, et need avatud ülikooli omad on natuke... noh... kuidas-nüüd-viisakalt-öeldagi... imelikud. Et no asjalik inimene oleks ju ikkagi riigieelarvelisele kohale ju sisse saanud... ja mida sa üldse õpid, kui sa loenguteski ei käi jne jne. Praegu pean ma ütlema, et ma ei tahaks kuidagi 18-19 aastaste noortega koos igapäevaselt käia aega raiskamas (no mõned loengud on lihtsalt mõttetud... mõned muidugi on väga põnevad ja asjalikud) ning ma tõeliselt naudin seda, et meie õpe on kontsentreeritum, iseseisvam ning kaasõppijatel palju elukogemust, mis aeg-ajalt huvitavaid diskussioone tekitab. Nii et vastupidiselt tavalisele tundub mulle rohi rohelisem seal, kus mina olen.

Ühest küljest on ääretult lahe ja põnev. No mulle ausalt meeldivad psühholoogia ained. Eriti praegu, kui on kuidagi sellised asjalikud ja sisukad teemad. Teisest küljest.. ohsajummalküll... kui oled pikalt harjunud väga väikesemahulise hallolluse kasutamisega, siis on ikka tõsine peavalu neli tundi järjest kuulata juttu, kus põhisõnadeks on: neurotransmitterid, presünaptiline, atsetüülkoliin, ioonretseptorid jne. Kui pidevalt peas tekst inimkeelseks tõlkida, siis saab aru küll, mis värk toimub ja kõik on loogiline. Aga selle tõlkimise peale kulub meeletu energia ja juba pärast esimest tundi aju füüsiliselt valutab. Nagu lihased ikka, mida pole kaua kasutatud ja siis äkitselt maratoni läbima sunnitakse. Ja õhtul koju jõudes on selline tunne, nagu oleks keegi päev otsa sind kolkinud... muud ei suuda, kui voodisse vajuda. No loodetavasti aju treenimise peale areneb, sest paganama lahe on tegelikult ikkagi taas uusi ja tõesti põnevaid asju teada saada. Kui ainult lugemiseks rohkem aega oleks, sest materjali on palju ja võimalikku lisamaterjali veel rohkem...

Lastega oleme ka vaikselt uut rütmi harrastanud. Ma olengi aru saanud, et nii mulle kui lastele sobib see, kui meil on kindel rütm ja samas sobib ka see, kui see rütm aeg-ajalt pisut muutub, et liiga ühetaoliseks kõik ei muutuks.

Hetkel on elu selline, et päeva esimene pool on arvutivaba aeg. Sööme, koristame, loeme, mängime põnniga, käime õues, meisterdame (no hetkel veel teeme ainult ettevalmistusi - aga mina olen juba leidnud ühe hea loodusmaterjalidest meisterdamise raamatu ning lapsed on selle alusel ühe asja tegemiseks õuest taimi korjanud, mis nüüd raamatu vahel kuivavad ja järgmist sammu ootavad).

Pärast lõunasööki on arvutiaeg, kus lapsed siis vaikselt omaette on ning mina rahulikult põnniga tegelen. Kaks korda nädalas on pärastlõunal linnasõit, kus tütar koos sõbrannaga käib loomaringis (kus nad väga lahedaid asju meisterdavad - botaanikaaias käimiste ja loomadest rääkimise kõrval) ning poeg käib kergejõustikutrennis. Viimane kord sai tehtud ka nii, et nad pärast ringi/trenni läksid ise sõpradele külla (pere, kus ema on minu lapsepõlvesõber, isa minu klassivend ning lapsed meie lastega enam-vähem sama vanad ning head sõbrad). Nii et suhtlust ja tegelusi piisavalt.

Õhtul pärast põnni magamaminekut teeme (õigemini katsume teha - iga päev ei õnnestu) "asjad omale kohale" ringi kodus, et hommikul oleks toredam pihta hakata. Siis loeme unejuttu - hetkel raamatuks "Ergon", mida loen iga õhtu üsna pikalt. See on raamatukogu raamat ning kuna nõudlus antud sarja järgi on hetkel üsna suur, siis ma kardan, et ei pruugi seda pikendada saada ning katsun seega lugeda niipalju, et tagastamise ajaks raamatu läbi saaks. Järgmisi osasid loevad nad vast ise, aga kuna me Eragoni oleme juba filmina näinud, siis neil väga suurt lugemise motivatsiooni ei olnud ning mõtlesin, et see oleks hea raamatuna niimoodi koos üle lugeda. Ja tuleb tunnistada, et raamatus on asjad ikka hoopis teismoodi kui filmis, nii et tasus üle lugeda jah enne järgmiste osade kallale asumist.

Tütar on matemaatikaga jõudnud niikaugele, et sisuliselt hakkab kolmanda klassi materjal läbi saama. Hiljuti veel joonistasime laua taga sirkliga ringe ning võrdkülgseid kolmnurki. Eks me kindlasti aasta peale vaikselt hakkame regulaarselt materjali kordama, aga praegu arvan küll, et teen talle veel internetis olevate eelmiste aastate tööde alusel kolmanda klassi tasemetöö ära ja siis liigume järgmiste ainete juurde.

Pojal on vaja matemaatikas kaugemale liikuda. Praegu oleme rohkem korranud kõike, mida ta eelmistes klassides õppinud on ning täiesti uut materjali oleme ainult natukene võtnud - korratavat materjali on lihtsalt rohkem, aga tahame Khani Akadeemias ikka ilusti järjekorras liikuda ning teeme kõik valdkonnad järjest ära temaga. Nii et temaga veel jätkame matemaatikaga mõnda aega.

Nii et asjad liiguvad täitsa mõnusas rütmis hetkel. Kui nüüd ainult lugemiseks rohkem aega oleks.... nojah... igasugust asendustegevuste (nagu näiteks blogikirjutamise) asemel võiks ju võtta kätte ja lugeda... eksole...

reede, 28. september 2012

Tahan mahetoidu kastiteenust Tartusse... kes teeb?

Inimkonna peamiseks edasiviivaks jõuks olevat laiskus. No mina olen sel juhul aeg-ajalt inimkonda tõsiselt edasiviiv...

Igatahes... tahaks tervislikumalt toituda. Tahaks süüa palju puu- ja juurvilja. Tahaks, et see oleks pärit võimalikult lähedalt ning et see oleks võimalikult mahedalt toodetud. Tahaks juua piima, mis oleks piim (ehk siis homogeniseerimata ning pastöriseerimata). Tahaks süüa liha, mis oleks liha (st ilma hormoonideta ja antibiootikumideta ja lisaaineteta) - no tegelt ma ise niipalju liha ei tahagi (vahepeal natuke ikka, taimetoitlane ma pole, aga väga suurt vajadust ka pole) aga mehed on mul kodus puhta lihasööjad, nii et neile siis tahaks seda head liha.

Ma siin vaikselt olen algust teinud. Olen uurinud elavtoit.com aadressil olevat informatsiooni ning külastanud Tartus Lõunakeskuse Taluturgu ja Looduspere poodi ning Lõuna-Eesti Ökokeskust. Mehel on hea komme käia liha (ja muid minu poolt tellitud asjandusi) võimalusel ostmas Tartu Siseturult ning lisaks on meil lisakülmikus natuke veel alles tema sugulase poolt jahilt toodud metssea ja metskitse liha (need küll juba eelmisest aastast - see aasta oli ka korra võimalus saada, aga me olime sel hetkel purjetamas). Lisaks siis veel eelmisel aastal tehtud maasika toormoos sealsamas külmikus (see aasta ei saanud õigel ajal jaole ja jäi tegemata) ning mingi hulk isetehtud õunamahla ja sugulastelt pärit moose-hoidiseid sahvris (need moosid-hoidised vajaks küll korralikku reviduuri, sest osad neist on küll värsked, kuid osad kardetavasti võivad olla nii paarkümmend aastat vanad....).

Kahjuks ei ole kellelgi meie perest harjumust sealt sahvrist asju üles kööki tuua... Peab vist ikka endas selle harjumuse tekitama, ega muidu asi ei arene (aga nagu ma avalauses ütlesin, siis ma kuulun inimkonda edasiviiva jõu hulka, eksole). Lisaks on lapsed nii harjunud poodide suhkrust nõretavate mahladega, et kodune õunamahl eriti peale ei lähe.

Siinkohal tuleb öelda, et karastusjooke, limonaade ja muid mullijooke meil peres eriti ei jooda. Vahepeal mingitel üritustel käies, siis lapsed ka küsivad ja saavad, aga enamasti tellivad ka nemad omale mahla või vee või jäätee. Eks seegi ole hea asi, aga tegelikult, vaadates nende mahlade koostist, kus üks klaas "mahla" annab sisuliselt 20-25% päevasest suhkuvajadusest siis.... no mina tahaks ikka päevas rohkem kui 4-5 klaasi jooki juua ning lisaks tahaks mingi hetk midagi magusat ka juurde ampsata... totrus on see suhkrusisalduse asi... võta üks mahl ja viska sellega teist. Tomatimahl on vist ainuke poemahladest, mis nii röögatus koguses suhkurt ei sisalda, aga see lastele jällegi ei meeldi. Nii et nokk kinni saba lahti.

Õnneks tõi mees mõnda aega tagasi ämma juurest kodutehtud mustsõstramahlasid. No need lähevad ka lastele peale ja eelkõige mulle endale. Mustsõstramahl on üks mu suuri lemmikuid... ja see, et mustsõstar üks sigakasulik asi on, see on ainult lisaboonus :)

Aga tegelikult tahtsin ma selle kõige kohta öelda, et seni kuni harjumust ei ole, on nii lihtne mingisse vanasse rütmi tagasi langeda ja kätteharjunud menüüde juurde pöörduda. Eriti veel olukorras, kus ma ise tegelikult harva poes käin ja enamik ostlemist meeste turjal on. Aga kui ma väga täpselt veel ei tea, mida üldse mingist poest saab ja pole kindlat ettekujutust, mis toite teha, siis ei oska neilt ka nendest uutest kohtadest midagi eriti tellida. Ok, seda olen nüüd hakanud tegema, et neilt toorpiima tellin.

Ja ikkagi... tahaks... tahaks mugavusteenust minusugusele laisale inimesele, kes on huvitatud küll tervislikumast toitumisest, aga kellel hetkel pole piisavalt energiat-pealehakkamist-otsustavust selleks tõsiseid suuri pingutusi teha. Laias maailmas on sellised teenused olemas. Ja niipalju kui ma aru olen saanud, siis ka Tallinnas. Ja ma ei mõtle siin ainult Tagurpidi Lavkat, mis on ka väga tore asi (aga toimib ainult Tallinnas).

Ma tahan midagi veel lihtsamat. Ma tahan, et mind ninapidi tervisliku toidu sisse surutaks, nii et ma ise midagi mõtlema ja otsustama ei pea. No ma olen piisavalt kaua elanud tarbimisühiskonnas ja mugavusühiskonnas... eksole... nii et tahan, tahan, tahan... Ehk siis, ma tahan mahetoidu kastiteenust. Ma tahan, et mulle kord nädalas toodaks koju kastitäis (võimalusel) kohalikelt tootjatelt (võimalikult) mahetoitaineid. Nii, nagu seda saavad tellida tallinlased Ökosahvrist - iga nädal 10 toodet vastavalt hooajale. Ja andke andeks tallinlased... ma tean, et te niigi kannatate oma linnapea all ja igast muude sigaduste käes, aga hetkel ma olen teie peale väga õelalt ja kurjalt kade, et teile igast lahedaid asju pakutakse ja mulle mitte.

Leidsin sellise toreda kirjutise lõuna-eesti toiduringist (huvitav, kas nemad on nüüd see MTÜ Maitsev Lõuna-Eesti, mis Lõunakas taluturgu peab?), kus on toodud ka igast muude toiduringide viited. Aga ei see toiduring ega ka viidetes mainitud Tartu toidukogukond Juurikas (mille lehe viimased uudised pärinevad kevadest) ei paku kastiteenust, vaid ikka ise peab mõtlema ja otsustama ja tellima ja siis ka Tartusse järele minema. No ma saan aru, et tegelikult ei ole see palju palutud - see mõtlemine ja otsustamine ja Tartus järel käimine. Tegelikult on see kõik minu enda laiskus. Aga ikkagi... kas keegi võtaks kätte ja teeks selle kastiteenuse võimaluse ära... ja siis paneks sinna kasti juurde ka retseptid (või viited retseptidele internetis või paneks netti oma kasti kirjelduse juurde vastava nädala kasti kohta viited retseptidele) just nende ainete kohta, mis selles kastis sellel nädala on. No ühesõnaga et minusugused tänapäeva tarbijaühiskonna mugavuse järele pirisevad kodanikud saaksid ka ennast hästi tunda ja õhata, et "ma nüüd hakkasin mahedamalt toituma". Palun.....

Võiks ju ise kätte võtta ja teha, aga no ei ole hetkel elus sellise asja jaoks ruumi ning mahetoidust ja tervislikult toitumisest tean mina sama palju kui lehma lellepoeg uisutamisest. Pealegi on juba ju organisatsioonid olemas, kes mööda talusid ringi käivad ja sealt toitu kokku korjavad... pole mõtet ka hakata nende tegemisi dubleerima. Nii et tegelt tuleks siin halamise asemel lihtsalt võtta sellel Maitsval Lõuna-Eestil näiteks nööbist kinni ja öelda, et nad oma teenuseid täiendaksid.

Ah... jube nõme on virisema hakata ja siis jõuda järelduseni, et sinu virisemine on (nagu virisemine muidugi ikka) täiesti mõttetu ja mõttekas oleks hoopis asjale kuidagi konstruktiivselt läheneda. Pähh. Ma nüüd lähen virisen vaikselt omaette edasi, et virisemine nii halvasti välja kukkus... Aga mõttekat tegevust, ehk siis mõne asjaliku organisatsiooniga ühendust võtta ja neilt küsida, kas nad ei tahaks kastiteenust pakkuma hakata, ma muidugi ka ei viitsi hetkel teha...eksole...
(Ma vähemalt vabandan ennast välja haigusega... eks ma hiljem mõtlen edasi, millega ma ennast terveks saades välja vabandan).

Täiendus: Välja mõtlesin esimese laisa-inimese lahenduse. Võtan Ökosahvri nädala mahekasti sisu ja annan selle meestele poenimekirjaks. Geniaalne, kas pole :) Nüüd siis tuleb veel kuidagi see retseptiosa teema ka ära lahendada....