Korrutamisest, jagamisest ja murdudest

Kirjutasin ühele küsimusele vastuseks pika jutu korrutamisest. Mõtlesin, et panen selle pisut täiendatud versioonina eraldi üles.


Matemaatika on väga loogiline asi, mis on reaalse eluga otseselt seotud. Ok, kõrgem matemaatika läheb juba pisut udusse oma konstruktsioonidega, aga ma räägin siin põhikooli matemaatikast ja selle algusosast.


Ja ka lapsele on matemaatika hea ja loogiline kui talle seda seletades ära näidata, kuidas asjad omavahel ja reaalse eluga seotud on. Isegi siis, kui lõpuks osa asju tuleb pähe tuupida (ntks korrutustabelit), on vaja, et asjade loogiline sisu selge oleks, siis on hea hiljem nende alustalade peale järgmisi kihte ehitada.

Mulle meeldib asju seletada alati nii, et teoreetiline termin oleks võimalikult hästi seotud reaalse loogilise tegevusega, mille abil laps siis sisu endale meelde tuletada saab, kui vaja on.



Korrutamine


Korrutamise puhul on sisuks see, et korrutamine näitab, mitu korda mingit asja/kogust võetud on.

Kõige lihtsam on lastele asju selgeks teha füüsiliselt. Näiteks võtad kausitäie tammetõrusid ja lusika, kuhu mahub peale näiteks kolm tõru. Siis hakkad koos lapsega vaatama, et võtad ühe korra lusikaga - saad kolm. Võtad teise korra lusikaga, saad kokku 3+3 ehk 6. Võtad kolmanda korra lusikaga, saad 3+3+3 ehk 9. Et siis lapsel füüsilise tegevuse käigus kinnistuks, et korrutamine tähendab seda, mitu korda sa asja võtad. Ei pea olema tammetõrud ja ei pea olema lusikas. Võivad olla pliiatsid ja lihtsalt peoga võtad (iga kord ikka sama arvu) jne jne. 

Harjutamiseks võib lustlikumaid ülesandeid välja mõelda. "Kui oksal istub kuus lindu ja igal linnul on neli varvast, mitu varvast on kokku" jne jne. Ja alguses harjutamiseks on hea, kui on mingid füüsilised asjad, mille peal laps saab tehted üle kontrollida - tammetõrud, kastanid, oksad, kivikesed, pliiatsid vms. Las loeb neid sealt vajalikud kogused kokku ja kinnistab niimoodi arusaamist.
Aga siis kui laps lihtsalt küsib, võib vabalt talle ka lihtsalt vastuseid anda. Sest lõpuks tuleb korrutustabel mingis osas lihtsalt pähe õppida niikuinii. Lastele meeldib ka vanemaid "inspekteerida", nii et võib teha ringis küsimise mängu, kus järjest küsitakse üksteiselt tehteid. Erinevate osalejate taset arvestades muidugi.

Meil näiteks on see häda, et tütar on sellest "mitu korda võtad" sisust liiga hästi aru saanud ja pähetuupimise asemel vaikselt liidab arve. Väikeste arvude puhul on see ok, aga suuremate puhul läheb juba keeruliseks. Aga eks me siin vaikselt harjutame. Kuueni korrutamine on juba käpas. Kümnega on loogiline ning üheksaga korrutamise saab lihtsalt teha lahutamistehte abil. Nii et tegelikult tulebki õppida veel ainult 7 ja 8 variandid (kusjuures puudu on ju ainult nende omavahelised korrutised, sest muude numbritega tulemused on eelnevate nubritega seoses ju selgeks õpitud).

Ahjaa... väike nipp korrutamiste kohta, mida ühest neist korrutamise lehtedest nägin.
* 2ga korrutamine on hea teha liitmise teel (2*3=3+3=6)
* 4ga korrutamine on ka ok teha kaheastmelise liitmise teel (4*3= .... 3+3 = 6... 6+6 = 12)
* 3e ja 9ga korrutamisel saab tulemust osaliselt kontrollida ristsumma abil (27: 2+7=9 ehk jagub nii kolmega kui ka üheksaga)
* 5ga korrutamisel on loomulikult viimane number kas 0 või 5
* 9ga korrutamisel korruta 10ga (ehk pane null lõppu) ja lahuta üks kord arv maha tulemusest (9*3= 30-3=27).

Ja kaks eraldi nippi:
* 1234 ehk 12=3*4
* 5678 ehk 56=7*8




Jagamine


Jagamisel on väga hea loogiline nimetus, mis seda ka reaalse tegevusega seostab. Jagamine näitab, kuidas asjad on õiglaselt ja võrdselt ära jagatud.


Kui teil on kamba peale 6 kommi ja teid on kambas 3 last, kuidas tuleb kommid laste vahel ära jagada, et igaüks võrdselt komme saaks? Seda annab reaalselt järele teha.


Kui sul on 18 tera ning õues ootab 3 linnukest, kuidas terad ära jagada, et kõik linnud võrdselt teri saaks? Jällegi, teha asi füüsiliste asjadega läbi. Võtta mingid esemed, mis tähistavad neid, kelle vahel asju jagatakse (ehk linnukesi) ning teised esemed, mis tähistavad jagatavaid asju (ehk terasid). Ja las siis laps jaotab neid asju ning vaatab, kuidas õige saab. Niimoodi on hea teha tutvust ka jäägiga jagamise teemaga.


Jagamise võimalikkuse kontrollimiseks saab kasutada ära samasid põhimõtteid, mis olid toodud korrutamise juures: 3 ja 9 puhul ristsumma, 2 puhul paarisarv, 5 puhul 0 või 5 lõpus.




Murrud


Et kasutada terminile võimalikult ligilähedast seost, siis võtsime murdude õppimiseks aluseks shokolaadi tükkideks murdmise näite.


Sul on üks shokolaad ja sa murrad selle kuueks tükiks. Kaks tükki võtad endale. Ja seda näitabki murd 2/6. Alumine number annab murrule nime, ehk näitab, mitmeks tükiks asi on murtud. Ülemine number loeb kokku, mitu tükki sa endale võtsid.


Hea on see ka paberile välja joonistada või reaalselt shokolaadi tükkideks jaotada (siis saab küll magus õppetund olema :).


Murdude liitmine jätkub siit. Alguses olid võtnud 2 tükki. Pärast võtsid kolm tükki veel (samas shokolaadist). Ehk siis alguses oli 2/6 ja prast võtsid 3/6 juurde. Palju kokku tuli. Niimoodi visuaalselt vaadates, ütlevad lapsed kohe õige vastuse ära ja ei aja need murrud neid segadusse.


Lahutamine samamoodi: oli sul 5/6, nüüd tuli sõber ja andsid ühe tüki talle, ehk siis 1/6. Palju sulle alles jäi?


Murru nimetaja ja lugeja läbikorrutamine ühe ja sama arvuga. Seda on hea näidata joonisel või teha reaalsuses. Kui sul oli shokolaad murtud kuueks tükiks ja sinu käes oli 3 tükki. Nüüd murrad kõik shokolaadi tükid oakorda pooleks (ehk teed iga tüki kaheks). Sellega on nüüd kogu shokolaad jaotatud 12-ks tükiks (6*2) ja sinu käes on äkitselt 6 tükki (3*2). Samas on aga füüsiliselt shokolaad ikkagi sama suur kui enne ja sinu käes on sama suur hulk shokolaadi - see on lihtsalt väiksemates tükkides.


Murru taandamine on vastupidine tegu, kuigi seda on reaalsuses natuke raskem ette näidata. Aga põhimõte on sama, et kui me kõik olemasolevad tükid paneme kahekaupa kokku, siis saame vana murru tagasi.


Erinimeliste murdude juurde jõudes on oluline selgeks teha see, et kui erinevad shokolaadid on murtud eri suurustega tükkideks, siis me ei saa öelda, kui palju tükke meil on, sest murru nimi  (ehk kogutükkide arv) on erinev. Ja esimene ülesanne on teha nii, et shololaadid oleks murtud samasuurteks tükkideks, siis saame alles neid tükke kokku panna või ära anda.


Hea on just see, kui joonis on pidevalt kõrval ja numbrite väärtused alguses väikesed. Siis saavad lapsed pildi pealt vaadates olukorrast loogiliselt aru ning oskavad seda paberil olevate numbritega seostada.

Mary Poppinsi võti laste südamesse

Käisime täna lastega vaatamas Mary Poppinsi etendust Vanemuises. Väga lahe oli - mõnusad näitlejad, väga head laulud ja tantsuetteasted, muhe lavakasutus. Ainult et tegu väga pika tükiga lastetüki kohta - koos vaheajaga oli kestus pea kolm tundi. Nii et väga väikestega minna ei tasu. Minu kaheksane tütargi väsis vahepeal ära, aga lõpus teatas veendunult, et väga lahe oli.

Meil läks siis see kultuuritunni ja sotsialiseerumise alla. Lisaks veel ilusasti-riidessepanemise-võimaluse alla. Kuna enam kooliaktustel osalemist ei ole, siis on lastel vähe vajadust viisakalt riidesse panna. Sünnipäevadele ju ülikonnaga ei lähe. Nüüd siis sai kasutatud võimalust, et viisakas väljanägemist kah harjutada.

Tegelikult peaks seda tükki vaatama hoopis lapsevanemad. Minul, kui hetkel unschoolingust mõtleval inimesel, tõi see tõsiseid paralleele sunniga õpetamisel (ehk siis sunniga kasvatamisel) vs lastega koos põnevate asjade tegemise kaudu õpetamise-kasvatamisega.

Miks lapsed Mary Poppinsit armastavad? On ta ju range ja nõuab neilt ikkagi viisakat ja korrektset käitumist. Aga armastavad, ja sellepärast, et ta tegeleb lastega (mitte ainult ei kamanda neid eemalt). Ta teeb nendega koos läbi põnevaid seiklusi; õpetab, kuidas kõige lihtsamadki olukorrad võivad sisaldada lugusid ja maagiat; näitab, kuidas inimese kesta taha vaadates võib sealt väga palju uut leida jne jne.

Meie tänapäeva ühiskonnas kipuvad lapsed ja vanemad elama paralleelset elu. Ühed käivad tööl ja tegelevad oma hobidega (kui neid on). Teised käivad koolis/lasteaias ja suhtlevad oma sõpradega. Ühisosaks on kodus söömine ja koristamine. Ühiseid mõnusaid ettevõtmisi on suhteliselt vähe. Enamasti puhkuse ajal koos tehtud reis vms.

Ma arvan, et enamike laste suurim unistus on koos vanematega toredate asjade tegemine. Ja see "tore" võib tähendada ka koos toidu valmistamist või koristamist - peamine et koos ja mõnusas meeleolus.

Väikesed lapsed käivad vanematelt ikka veel küsimas, et teeks koos midagi. Enamasti nimetatakse seda täiskasvanute poolt "mangumiseks" ja peetakse tüütuks asjaks, mis ei lase vanematel puhata või omi "tähtsaid asju" teha.

Suuremad lapsed enam eriti ei küsi ja avalikult ei tunnista ka, et tahaks midagi koos teha, aga hingepõhjas küllap sooviks nemadki toredaid hetki koos mõnusate ja heatujuliste vanematega.

Olgem siis sellised vanemad, kellega koos on tore olla. Selleks ei ole vaja palju raha ega palju aega. Seda võib teha ka igapäevategeluste käigus. Trikk on lihtsalt selles, et lapsed oma ellu kaasata ning ise oma laste elu vastu siirast huvi tunda. Ja teha seda heatujuliselt, mänguliselt ning hoolivalt.

Unschooling: utoopiline unelm või fantastiline reaalsus?

Viimastel päevadel olen tõsisemalt uurinud ja puurinud unschoolingu nimelist koduõppemeetodit. Tegu polegi niivõrd meetodi kuivõrd pigem täieliku elufilosoofiaga. Keskseks põhimõtteks on see, et last ei sunnita millekski, vaid lähtutakse tema huvidest ja soovidest. Vanema ülesanne on luua lapsele keskkond, kus ta saab erinevate valdkondadega kokku puutuda, et võimalikke huvisid avastada, ning toetada teda lapse poolt soovitud huvialade omandamisel.

Esmapilgul kõlab üsna utoopiliselt ja selliselt "vabakasvatuse halvema variandi ehk kasvatamatusena". Põhiküsimuseks on see, et kas laps niimoodi üldse vajalikud asjad endale selgeks saab ja kas ta niimoodi teleka ja arvuti tagant ka ära tuleb.

Väidetavalt on vastus mõlemale eelnevale küsimusele "jah" - saab laps kõik vajaliku niimoodi selgeks ja tuleb see laps ka vabatahtlikult ekraani tagant ära. Ja selle kõige juures on élu nagu pidev suvehaheaeg, kus lapsed saavad tegeleda endale meelepäraste asjadega ning ei pea istuma "laua taga koolitundides".

Kui see kõik tõesti tõsi on ja lapsed niimoodi saavad endale vajalikud asjad selgeks...
Ja kui see kõik tõesti tõsi on ja nad saavad need asjad selgeks kontekstis, kus on neid asju ka reaalselt vaja - ehk siis tekib sidus pilt teooria ja praktika vahel...
Ja kui see kõik tõsi on ja lapsed ja tegelikult kogu pere saavad kogu selle aja elu nautida ja lõbutseda ja mängida...

Kõlab liiga lahe et seda uskuda.

Aga mitteuskumise teeb jälle keeruliseks see, et selliselt kasvatatud/õpetatud lapsed on maailmas olemas... ja nad on astunud edukalt ülikoolidesse ja üldse elavad edukalt normaalse inimese elu.

Ja kuidas sa siis ütled, et asi ei ole võimalik, kui asi on reaalsuses korduvalt toiminud...

Selline lähenemine nõuab muidugi koduõppevanemalt üsna paljut.

Kõige lihtsam on teha koduõpet töövihikute ja õpikute järgi. Seal on kõik täpselt kirjas ja ette antud. Aja ainult näpuga järge ning tee etteantud ülesanded ära. Ja ongi kõik korras.

Sealt samm keerulisem on see, kui võtta õppekava järgi teemad ette ning need ise lapsele lahti rääkida, arvestades tema omapära ja sinu teadmist sellest, kuidas talle kõige lihtsamini asjad selgeks saavad. See nõuab vanema/õpetaja poolt rohkem ettevalmistamist ja asjade läbimõtlemist.

Unschooling nõuaks aga juba hoopis teistlaadi lähenemist. Ei saa näpuga õppekavas järge ajada ja teemasid kohustuslikus korras ette võtta. Selle asemel tuleb hoopis avaramalt mõtelda ning otsida pidevalt uusi võimalusi lapsele maailma tutvustamiseks ja näitamiseks, nii et tal tekiks võimalus erinevate teemadega haakuda ja huvi korral neid edasi uurida.

Samas aga annab selline lähenemine ka tagasi väga palju positiivseid elamusi. Seda nii lapsele kui vanemale endale.

Ja ma siin nüüd mõtlen... Küsimusi on palju...

Eestis on vaja kindlasti ära teha riiklikus õppekavas ettenähtu - kontrollpunktid on kolmanda, kuuenda ja üheksanda klassi lõpus. Samas on vahepealsed aastad "vabalt" korraldatavad. Nii et teoorias on võimalik paar aastat unschoolida ja siis "kontrollpunkti" aastal vaadata, kas mõni õppekava teemadest on katmata ning see siis teadlikult lastega koos ära õppida. Lapse huvi selle selgekssaamiseks on siis koduõppe võimalikkuse jätkumise soovist tulenev. Loomulikult tähendab see vastavat kokkulepet kooli ja õpetajaga, kes vahepealsel ajal lapse arengut jälgib. Ja loomulikult on vaja, et laps vahepealsel ajal ikkagi areneks. Ameerika unschoolingu peredes toimub sama põhimõte nendel etappidel, kui laps kas keskkooli või ülikooli minema hakkab. Kuna see minemise otsus tuleb tema enda poolt, siis on tal ka huvi vastavad teadmised endale selgeks teha, et vajalikud sisseastumiseksamid ära sooritada. Ja see on toiminud kenasti.

Lisaks meeldis mulle mõte pranglimisest - soov, et lapsed arendaksid peastarvutamise oskust. Samas - kui neil selle vasu huvi on, siis võime vabalt ikkagi ka pranglimisega tegeleda. Ja kui neil huvi ei ole - no siis oleksid nad tegelikult seda niikuinii vastu tahtmist teinud ja kas see oleks neile niimoodi kasuks tulnud või hoopis arvutamise suhtes vastumeelsust tekitanud....?

Samuti meeldis mulle mängida mõttega, et mõne aja pärast prooviks, kas lapsed sooviks osaleda mõnel olümpiaadil. Ma ise käisin kooliajal nii palju olümpiaadidel, et see lihtsalt tundub kuidagi loomuliku osana arengust. Lisaks annaks võimaluse eakaaslastega ennast võrrelda. No ja kui neil hästi läheks, siis annaks võimaluse skeptikutele natukene ninanipsu mängida, eksole :). Aga tegelikult on need kõik muidugi minu enda soovid. Ja kui neile peaks mõte olümpiadist meeldima, siis ei takista miski ka unschoolingu käigus selleks vajalikke harjutusi tegemast. Tegelikult ongi olümpiaadiülesanded sageli palju põnevamad kui tavalised kooliülesanded. Hiljutigi leidsin internetiavarustest ühe toreda õpetaja poolt kokku pandud matemaatikaülesannete kogu ja oleme sealt lastega ülesandeid koos teinud. Neile on see meeldinud ja kui olen küsinud, et kas tahavad veel teha, siis on vastus olnud vägagi üksmeelne "jaaa". Nii et ei takista unschooling ka olümpiaadiülesandeid lahendamast, kui lastel endil selle vastu huvi jätkuv on.

Ma ei ole veel päris kindel, mis ja kuidas saama hakkab. Olen seda teemat kodus nii meespere kui ka laste endiga arutanud. Oleme vaaginud poolt- ja vasuargumente. Katsunud analüüsida peamisi murekohti jne jne.

Näiteks selline vestlus pojaga... kui mõte mul alles endal peas küpses ja veel rääkinud ei olnud temaga...

Mina (ettevaatlikult): Kui sa praegu saaksid teha seda, mida iganes sa ise tahad, mida sa teeksid?

Poeg (nägu lööb särama, mõtleb natuke): Kas ma saan seda siis päriselt ka teha?

Mina (veel ettevaatlikumalt - sest poeg on hävitavalt hea lubaduste meelespidaja): Emm... ütle kõigepealt välja ja siis vaatame.

Poeg (mõtleb.. mõtleb... mõtleb...): Aga miks sa seda teada tahad?

Mina siis ei pääse ja seletan talle unschoolingust ja sellest, et ma mõtlen, et kas see meile ka sobida võiks. Ja minu hirmudest, et kas nad siis ikka tunnevad asjade vastu huvi, nii et kõik vajalik selgeks saab või istuvad hoopis kogu aja arvutis.

Poeg (õhinaga): Ma olen ammu tahtnud teada, miks maakera koos püsib ja laiali ei lagune. Ja kuidas päike ikkagi niiii ere olla saab. Ja mis ring see Saturni ümber on, millest ta koosneb ja kuidas ta seal olla saab. Ja miks inimesed ei saa toituda rohust ja lehtedest nagu loomad ja miks osad loomad söövad liha ja teised mitte.

Arutame siis natukene neid teemasid. Jah, lihtsad vastused on "gravitatsioon", "kuumus" jne aga tegelikult on tal huvi sügavamalt ja põhjalikumalt neid teemasid lahata. Lepimegi kokku, et kindlasti võtame need teemad uurimise alla.
Poeg (lõpetuseks, lahkuma hakates, etteheitvalt): Mul on väiksest peale nii palju küsimusi olnud, aga teie olete oma tööga alati nii hõivatud olnud, et pole mulle kunagi korralikult vastata saanud!


Nuvot... ja mulle tundub, et meie peres ei peaks unschoolingu puhul mitte muretsema selle üle, et kas neil piisavalt huvi on asjade uurimiseks, vaid hoopis selle üle, et kust paganast me neile need vastused välja kaevame :)

Ühesõnaga... asjad paistavad sinnapoole tüürivat, et katsetame. Selle veerandi koolimaterjal on meil omandatud ka juba, nii et võime "lulli lüüa" küll ja vaikselt vaadada, mida selline lähenemine meie elukorralduse juures tähendab ja kas asjast saab asja või mitte.

Põnev!

Paar linki ka:
* kirjatükk, kust sain indu uuesti unschoolingut põhjalikumalt uurima hakata (varem olin põgusalt lugenud, aga kõrvale jätnud)
* sealtsamast kirjatükist kaks viidet ingliskeelsetele lehtedele: http://joyfullyrejoycing.com/ ning http://sandradodd.com/unschooling

Miks me peame toetama Kreekat. Lihtsalt ja loogiliselt

Kõigepealt minu isiklik arvamus. Kui Sa ikka ei oska arvutada ja ei saa aru, et sa saad kulutada ainult seda raha, mis sul olemas on, siis tuleb ka tagajärgedega tegeleda. Ehk siis Kreeka keeras omale käki kokku, võtku ja lahendagu see asi siis nüüd ära ka. Selle asemel, et teda niimoodi poputada, tuleks tal lasta euroliidust välja astuda ja devalveerimise teel oma probleemid ära lahendada.

Siinkohal tuleb lisada, et ma totaalselt ei salli praegust maailma poliitikas kehtivat päikesekuninga stiili, et "pärast mind tulgu või veeuputus, peamine et mind praegu valitaks ning selle nimel olen nõus lubama midaiganes ja maksma raha, mida mu riigil tegelikult ei ole, sest kui ma kelleltki raha ära võtan, siis mind ju enam ei valita". Ja niimoodi muudkui võetaksegi laene, et maksta inimestele riigipoolseid summasid (riigitöötajate palku, pensione, sotstoetusi jne jne), milleks tegelikult eelarves vahendeid ei ole. Ärge saage minust valesti aru - kõik need summad on vajalikud, küsimus on lihtsalt koguses. Kui ikka ei ole raha, siis ei saa ka suuri summasid välja käia.

Aga siiski on asjalood sellised, et tuleb nõustuda sellega, et Eesti jaoks on targem hetkel Kreeka toetamises osaleda.

Miks nii?

Väga lihtne. Kuna Euroopa Liidu jaoks tervikuna (ehk siis kriitilise osa jaoks riikidest) on Kreeka toetamine hädavajalik, siis nõutakse seda Euroopa Liidu poolt ka Eestilt. Ja kui Eesti otsustaks toetamises mitte osaleda, siis hakkaks ilmselt tagatoa kuluaarides toimuma tugev surve meie otsusele (ilmselt see muidugi käib ka juba - kui lugeda välja vihjeid eilses Foorumi saates välisminister Paeti poolt väljaöeldus) ning lõpptulemusena jääksime me suure tõenäosusega ilma nii mitmestki euroliiduga kaasnevast hüvest.

Millised need hüved on, millest me niimoodi ilma jääksime?

Kõigepealt on loomulikult eurorahad. Nagu euroblogis on toodud Hannes Rummu sõnad, siis iga kuues euro, mis meil hetkel ringleb, on euroliidust pärit. Aastatel 2007-2013 sai/saab Eesti toetusi 4,6 miljardit eurot; järgmiseks tsükliks on tulemas 4,8 miljardit eurot. See ei ole Eesti jaoks mitte väike raha. Kui see jääb saamata, siis jäävad paljud eurorahadega tehtavad projektid seisma (eriti just teeehitus jms), seal jääb inimestel töö olemata ja palgad saamata. Osad, hädavajalikud tööd, tuleb ikkagi ära teha ja nende jaoks tuleb siis raha leida teistest riigi rahakoti nurkadest, mis omakorda tähendab, et millegi muu pealt tuleb raha ära võtta.

Lisaks on majandusele euroliidus ja rahaliidus olemine väga kasulik asi. Eesti on nii väike, et meid peab toitma eksport. Ekspordi tegemiseks on vaja liigutada kaupa teistesse riikidesse, arveldada teiste riikidega ja ka inimestel liikuda erinevate riikide vahel. Kulud selleks kõigeks on palju väiksemad kui tegu on ühise majandusruumiga, kus ei ole tollimakse ja -protseduure, ei ole valuutavahetusele kulusid, ei ole viisatasusid ja passijärjekordi. Rääkimata teatavast usaldusväärsuse garantiist, mida euroliitu kuulumine annab ja mis seega välisriikidega kauplemist soodustab. Konkreetset numbrit ei oska välja tuua, aga reaalne rahaline kahju selliste võimaluste kadumisest oleks üsna korralik.

Kolmandaks on otsene mõju ka meile eraisikutena. See tähendab kõikidele, kes vähegi välismaal käivad. Samamoodi on tänu eurotsoonile ja rahaliidule kokkuhoid valuutakursside ja viisatasude pealt. Ühe inimese/pere lõikes võib ju summa suht väike tunduda, aga kui see kogu Eesti peale kokku arvutada, siis tuleb jälle üsna korralik number ilmselt. Sama teema tagurpidi vaadatuna on välismaalaste turism Eestisse - mida lihtsam ja turvalisem teistel on siia tulla, seda rohkem neid siia ka tuleb ja oma raha meile jätab.

Nii et Eestil on põhjust mitte euroliidust irduda.

Miks aga on eurooliit nii huvitatud Kreeka päästmisest? Miks ei või Kreekat euroliidust välja visata ning tal endal oma probleeme lahendada lasta? Miks peame me teda poputama ja turgutama?

Vastus on taaskord proosaliselt lihtne. Raha :)

Praktiliselt kõikidel euroliidu riikidel on võetud riigilaenud (ma tegelt usun, et absoluutselt kõikidel, aga ma ei viitsi hakata näpuga järge ajama, et kas on mõni ehk tõesti ilma laenuta). Laenuturul on alati olemas institutsioone/investoreid, kes on nõus riikidele raha laenama, sest seda on siiani peetud kõige riskivabamaks laenuks üleüldse. Selle tõttu, et tegu on turvalise laenuga, on riigilaenudel alati ka väga madalad intressid.

Laenuintress on asi, mille peale eraisik tavaliselt eriti ei mõtle. Ja kui võtta 1000 EURi laenuks 3 aasta peale, siis ei mängi see intress ka eriti suurt rolli - kas maksta kolme aasta peale mõnisada eurot rohkem või vähem, tavainimene ei pane seda ei tähele ega hooligi sellest.

Kui me aga räägime riigilaenudest, siis me räägime miljonitest, miljarditest, triljonitest eurodest laenusummana. Võttes allikaks wikipedia väliste laenude nimekirja, on näha, et euroliidu riikidel on kokku väliseid laene üle 13 triljoni dollari, ehk üle 10 triljoni euro (siin on siis koos nii riigilaenud kui ka eraisikute laenud, mis on võetud riigiväliselt institutsioonilt).

Kui sellise summa juures rääkida intressist, siis juba 1%-line intressitõus tähendab antud kontekstis enam kui 100 miljardit eurot lisasummat, mis antud laenu eest tasuda tuleb.

Ja nüüd tulebki mängi Kreeka. Kui euroliit viskab Kreeka välja ja laseb Kreekal pankrotti minna, siis see on ohumärk välistele investoritele. See tähendab, et euroliidu riikidele ei ole enam nii turvaline raha laenata, sest eksisteerib oht nende pankrotiks ja sellega on laenu riskiaste surer. Kui euroliit demonstreerib, et rasked ajad elatakse ühtselt üle ja laenajad saavad igal juhul oma raha ilusti tagasi, siis on investorite silmis laenud taas "ohutumad" ehk riskivabamad.

Laenu "ohtlikkus" määrab ära laenu intressi. Nii et niipea, kui Kreeka välja visatakse ja investorite jaoks euroriikidele laenamine "riskantsem" tundub, siis kohe tõusevad euroliidu riikidele laenuintressid. Ja seda mitte ainult riikide jaoks vaid ka eraisikute võetavatele laenudele.

Ja nagu eelnevalt näha oli, siis euroliidule läheb 1% intressitõusu "maksma" üle 100 miljardi euro aastas. Kui palju see intress tõuseks, seda ei oska mina ennustada. Aga igatahes on arusaadav, miks nad nii kramplikult sellest õnnetust Kreekast kinni hoiavad. Tagapool on ju hinge vaakumas veel suuremad ohuallikad nagu Itaalia ja Hispaania.

Nii et kogu see jama on sellepärast, et mitte ainult Kreeka ei ela laenude pealt, vaid see on tavapärane praktika kõikide riikide puhul. Laenuraha mittesaamine nööriks nii mõnegi riigi kõri korralikult kinni. Sama skeemi võis näha masu ajal ettevõtete puhul. Ettevõtlus ka suuresti baseerub laenurahal (võetakse laenu, et äriprojekt käima tõmmata, siis võetakse laenu, et laieneda, pangad iga aasta pikendavad krediidilimiite ja laene) ja kui siis äkitselt pangad enam laenu ei anna ka krediiti ei pikenda, siis on ärid käpuli, sest olemasolevad laenud ja liisingud on ju ikkagi vaja tagasi maksta.

Siinkohal on õige hetk tõdeda, et mulle meeldivad eestlased. Viimaste valimiste ajal visati õhku ka väga palju populistlikke rahaloopimise lubadusi. Aga inimesed ei läinud selle mentaliteediga kaasa, vaid küsisid - kust nad oma arust selleks raha võtavad? Eesti inimene oskab arvutada ja tänu sellele on meil ka lootust selliseid laenukeerutamise jamadest ehk natuke kergemini välja tulla.

PS. Arvutustes olen siin kasutanud näitajat "võlad välistele laenajatele". Suur osa laenudest on tegelikult ju euroliidu sisesed - saksa pangad, prantsusmaa pangad, riikide pensionifondid (mis investeerivad enamasti just riiklikesse võlakirjadesse jne). Nii et tegelikult on laenusummad oluliselt suuremadja seega on suurem ka kaotus intressitõusult. Lihtsalt et euroliidu tervikkontekstis tundub see natuke ühest taskust teise tõstmisena, aga välistele laenajatele minev lisaraha on puhtal kujul euroopa jaoks kadunud.

3D action arvutimäng korrutamise-jagamise õppimiseks

Tütrega tegeleme hetkel korrutamise õppimisega. Ega talle see väga ei istu ja ei meeldi. Oleme proovinud erinevaid viise: rütmirivid, ussikeste joonistamine, lihtsalt minuga koos suuliselt tehete läbiketramine, kaardid tehete ja vastustega jne jne. Aga päris seda õiget lähenemisnurka veel leidnud ei ole. Nüüd siis vaatasin, et mida internetiavarustes leida võib. Ja leida võib paljutki.

Alustada võib muidugi Eesti enda oma miksikesest, kus saab (pärast registreerumist) pranglida. Siin on algajate jaoks miinus see, et kiirelt lähevad tehted keerulisemaks ja seda on parem teha juba siis, kui baas on endal olemas.

Siis on veel olemas näiteks täiesti omaette lehekülg korrutamise jaoks mõeldud mängudega. Siin on lihtsaid väikseid mängukesi, mis ilma ajalise sunnita rahulikult võimaldavad algajal harjutada.

Ja siis on üks laste jaoks vägagi atraktiivne mäng, mis näeb välja nagu päris arvutimäng :). 3D graafika, sünged lossikäigud, võitlus koletistega - ja seda kõike läbi korrutustehete (ja jagamise, ja beetaversioonis ka liitmise-lahutamisega). Iga kasutaja saab määrata enda jaoks alustamise taseme (ehk siis selle, mis klassis ta on), teha läbi algtesti, kus hinnatakse oskusi ja selle kõige järgi paneb mäng paika küsitavate tehete keerukusastme. Ja mis kõige toredam, täitsa tasuta on see asi täisversioonis allalaetav. Raha eest saab igast vidinaversioone juurde hankida, aga põhimõtteliselt ei ole see üldse vajalik.

Koduõpe ja distsipliin

Koduõppe puhul on üheks hirmuks, et lapsed ei suuda edaspidises elus distsipliiniga hakkama saada ja seetõttu kannatab nende suutlikkus tööd teha.

Mida distsipliin üldse tähendab? ÕS annab vasteks "kindlaksmääratud kord; korrale allumine". Sageli küll mõeldakse ilmselt distsipliini all suutlikkust ennast ebameeldivaid asju tegema sundida.

Oluline aspekt distsipliini juures on see, kes antud "korra" kehtestab. Ehk siis see, kas tegemist on väliselt määratletud korraga, millele tuleb (mõnikord vastu tahtmist) alluda, või on tegemist enda poolt määratletud korraga ehk siis enesedistsipliiniga.

Mõlemad oskused on vajalikud.

Kõik me peame alluma seadustele, mis on selgelt väliselt määratud kord (no ja need, kes seda ei suuda või ei soovi peavad arvestama võimalike tagajärgedega). Enamik meist käib tööl, kus on seatud omad reeglid, millele tuleb alluda ning ülesanded, mis tuleb ettenähtud viisil sooritada.

Samas on alati asju, mida keegi väliselt meie jaoks paika ei pane ja kus tuleb ise omad reeglid kehtestada: mida ja kui tihti sa sööd, kui palju teed trenni, kui palju arendad silmaringi lugemisega või harrastad hobisid, kuidas hoiad oma asju ja kodu korras, kuidas kasvatad oma lapsi jne jne. Nendes aspektides on oluline just enesedistsipliin. Keegi ei sunni meid elama tervislikku, sportlikku, huvitavat elu. Me võime vabalt süüa rämpstoitu ja vedeleda kogu oma vaba aja teleri ees seriaale vahtides. See on meie oma valik ja otsus.

Enesedistsipliin on ääretult vajalik ka loomingulise töö, vabakutselise elu, ja ettevõtlusega tegelemise juures. Siis oled sina ise see, kes määrab ära, mida ja kui palju teha tuleb. Keegi ei hakka firmaomanikule ette kirjutama kui palju ta tööd tegema peab. Ta peab oskama ja suutma seda ise teha. Ja isegi kui teha ettevõtlust endale väga meeldivas valdkonnas, on alati vajalikke tegevusi, mis niiväga meeldivad ei ole, kuid mis vajavad ikkagi ärategemist. Päris elus nendega viivitamine või tegematajätmine tähendab sageli oma ettevõtmise hääbumist.

Kool on kahtlemata väga hea asutus välise distsipliiniga harjumiseks. Tuleb (enamasti ikkagi vastu tahtmist) varahommikuti tõusta. Tuleb täita õpetajate korraldusi ja sooritada nende poolt antud ülesandeid. Kool tähendabki kahtteist aastat tõsist välise distsipliini treenimist. Muidugi treenivad kavalamad õpilased seal ka seda, kuidas distsipliinist kõrvale hiilida, nii et vahele ei jääks. Kes mängib tunnis kaarte, kes lobiseb niisama, kes laseb klassikaaslasel enda eest tööd ära teha, kes teeb poppi. Ajapikku selguvad iga õpetaja juures need piirid ja viisid, kuidas ja mida teha saab.

Samas jääb koolis puudulikuks enesedistsipliini osa. Ülesandeid täidetakse ikkagi just "õpetaja jaoks" ning täpselt etteantud tähtaegadeks. Kui paljusid kooliõpilasi (ja tudengeid) te teate, kes teevad vabatahtlikult (st ilma vanematepoolse ütlemiseta) referaate ja kirjandeid ära varem kui etteantud tähtaeg nõuab? Kindlasti neid on ja ma imetlen selliseid inimesi. Mina olen igatahes üks neist "viimasel minutil" asjade tegija kooliajast saadik ning sellest harjumusest on sigaraske lahti saada.

Koolist lahkuv õpilane on harjunud, et talle määratakse vajalikud tegevused teiste poolt ette. Ja siis on väga keeruline äkitselt hakata vastutustundlikuks täiskasvanuks, kes peab ise oma elu eest vastutama ja ise otsustama, mida teha.

Kuidas on aga lood koduõppe ja distsipliiniga. Kas koduõppel olevad lapsed on täielikult distsipliinivabad ning ei suuda hakkama saada ei välise distsipliiniga ega enesedistsipliiniga?

Hommikul vara vastu tahtmist üles tõusma koduõppel tõesti ei pea. On muidugi peresid, kus ikkagi tõustakse kella peale ka koduõppel, aga meie peres igatahes seda kommet ei ole. Jah, on mõningaid üksikuid päevi, kui läheme reisile vms ning siis tuleb kella peale tõusta, aga see pole igapäevaelu osa.

Küll on aga koduõppel mitmeid erinevaid kohti, mis lastes distsipliiniharjumust tekitavad.

Kui laps käib mõnes trennis või ringis, siis peab sinna ikkagi õigeks ajaks kohale jõudma. Või kui minnakse kinno, teatrisse, sõbra sünnipäevale vms. Nii et kellaaja järgimise distsipliin on olemas.

Kui ema ütleb, milliseid harjutusi või õppetükke teha tuleb, siis tuleb neid ka teha. Nii et väliselt etteantud ülesannete täitmise distsipliin on olemas. Ja mis kõige hullem - ei ole võimalik salaja viimases pingis kaarte mängida või omavahel lobiseda, nii et õpetaja ei märka. Kogu aeg, mis on õppetööks kulutatud, tuleb ka õppetööga tegeleda. Nii et selles osas on distsipliin isegi et suurem kui koolis.

Kodus õppimise juures on üks väga suur segav element võrreldes kooliga. Koolis olles on laps täielikult õppimisele pühendatud keskkonnas ning muid segajaid (välja arvatud klassikaaslased :) on vähe. Kodus olles on aga lapsel koguaeg ligiduses kõik tema meelelahutusvahendid (mänguasjad, arvuti), käeulatuses on maiused, aknast paistab kutsuvalt lumi. "Tunni" alustamisel kutsub ema lapse ära mängimise juurest, mis tuleb selleks pooleli jätta.

Tänapäeval on järjest enam moodi läinud kodus töötamine. Olen seda ka ise teinud. Ja kõige raskem osa kodus töötamise juures on enda "kodust väljalülitamine" ehk siis tööle keskendumine koduses keskkonnas. Tööl olles on selge, mille jaoks sa seal oled (lisaks muidugi töökaaslastega lobisemine), kuid kodus peab olema väga hea enesedistsipliin, et ennast töölainele lülitada ja muud kohustused/meelelahutused selleks ajaks kõrvale jätta.

Koduõppelapsed saavad selle raske distsipliiniharjutusega juba maast madalast tuttavaks. Nii et tõenäoliselt suudavad nemad tulevikus paremini ka kodus töötamisega hakkama saada, kui selleks vajadus peaks tekkima. Aga üldises mõttes saavad nad siit õppetunni keskkonnast hoolimata vajalikule tegevusele keskenduda.

Nii et põhimõtteliselt on koduõppel distsipliiniks ja tööharjumuse tekkimiseks palju soodsam olukord kui koolis: õppetöö on intentsiivsem ja vajab pidevat kaasatöötamist ja keskendumist (ei saa teiste varjus kõrvale viilida tegevusest), keskkond on häirivam ja setõttu tuleb harjutada enese väljalülitamist segajatelt ning vajalikule fokusseerimist. Väga kasulikud harjumused igatahes.

Lisaks saab koduõppel olles lapsi paremini rakendada kodutööde tegemisse (sest nad on lihtsalt koguaeg käepärast olemas). Ka meil aitavad nad põrandaid pühkida ja pesta, aknaid ja peegleid pesta, pesu sorteerida, lund lükata, muru niita, lehti riisuda jne jne. Oma asjade ja tubade korrashoiust ning lemmikloomade eest hoolitsemisest rääkimata. Taas head harjutused distsipliiniks ning tööharjumuse tekkimiseks.

Kuidas on aga lood selle vajaliku enesedistsipliiniga? Ühest küljest võib ju tunduda, et kui ema on koguaeg kõrval ja kõik täpselt ette ütleb, siis ei saa mingit enesedistsipliini tekkida. Ja ilmselt see nii ongi, kui ema on koguaeg kõrval ja kõike ette ütleb ja lapsele mingit oma tegutsemis- ja vastutamisruumi ei jäta. Mina katsun seega neile jätta ruumi ja vastutust, et nad ise oma otsuseid teeks ja ka tagajärgedega tegeleks. Asi on pisiasjades, aga niimoodi samm-sammult loodetavasti enesedistsipliin ka areneb.

Kui laps tahab looma, siis on tema vastutus ka selle looma eest hoolitseda. Jah, ma ikka käin piilumas, kas loomadega on kõik hästi, aga üldiselt ma katsun neile loomadega tegelemist võimalikult vähe meelde tuletada, et nad ise vastutaks ja tegeleks. Eks aeg-ajalt ikka tuleb seda meeldetuletamist teha, aga järjest rohkem on juba initsiatiiv nende endi poolelt.

Kui laps võtab raamatukogust raamatu, siis on tema vastutus selle eest hästi hoolt kanda ja hoolitseda, et see korralikult jälle tagasi saaks, kui me uuesti raamatukokku läheme.

Kui me hakkame õppima, siis ma arutan alguses nendega läbi, mis ainetsüklit nad teha soovivad (kui mul endal mingil põhjusel kindel otsus juba tehtud pole). Nende enda otsus ja vastutus siis ka selle valitud ainega tegeleda.

Praegu mul neile iseseisvat õppetööd eriti anda ei ole. Teeme ju waldorfpõhimõttel, et mina räägin teema lahti ja nemad selle järge konspekteerivad ja teevad harjutusi. Küll aga otsin vaikselt võimalusi, kuidas tekitada mingeid lisaharjutusi, mida nad omaette enda poolt valitud ajal teha saavad, et ka siin osas enesedistsipliini vaikselt harjutama hakata. Kokku leppida, mida ja kui palju nad mingis perioodis teevad ja siis lasta neil endil valida täpseid ajahetki.

Kui meil on mingi valdkonnaga probleem (arvuti hakkab elu segama, õppimiseks ei leia päeva jooksul aega, toad on korrast ära vms), siis istume kõik koos maha, arutame teema läbi ning paneme koos paika, mis oleks võimalik lahendus/reegel. Lapsed pakuvad omalt poolt variante (ja väga mõistlikke variante), nii et kui lahendus kokku lepitud, siis nad ka ise peavad sellest kinni.

Nii et on koduõppel võimalik tekitada lastes nii välise distsipliiniga harjumist kui ka enesedistsipliini oskust.

Kas on võimalik selline kodu ja pere, kus lastes kumbagi ei teki? Teoorias ilmselt küll.

Nagu öeldud, enesedistsipliini ei teki niisama ka kooli puhul, nii et selle soodustamiseks peavad kõik pered oma lastega ise tööd tegema. Ja see osa võib puudulikuks jääda nii koolis käivate laste kui ka koduõppel olevate laste puhul.

Välise distsipliini poolt on keerulisem koduõppel unarusse jätta. Kui lapsed üldse mingit distsipliini ei koge, ehk siis mitte mingeid etteantud reegleid ei järgi, siis on suht keeruline selliselt ka vajalik õppematerjal omandada. See torkaks aga koolis "kontrollis" käies silma ning kool saab siis edasisele koduõppele keelu peale panna. Nii et teoorias on võimalik küll koduõppes olevad lapsed ilma igasuguse distsipliinita jätta, aga selline koduõpe ei saa kaua kesta. Vähemalt mitte Eestis kehtivate seaduste järgi.

Suusamaratoni lastesõidud

Käisime eile esmakordselt lastega suusamaratoni lastesõitudel. Korra varem oleme rattamaratoni lastesõidul käinud, aga muudele veel jõudnud polnud.

Täitsa vahva oli. Lapsi oli nagu murdu ja õhkkond oli mõnus. Eks seda põhimuret, et trügimisi ja kukkumisi ja inimkehade kuhilaid oli ikka ka, aga noh, see siis sotsialiseerumise harjutamise alla läheb :)

Lapsed olid tublid ja tulid rahulikult omas tempos raja läbi. Tütrel oli aega veel mulle siin ja seal lehvitada, kus raja äärde neid vaatama-pildistama jõudsin. Poeg oli rohkem sõidule keskendunud. Rada oli 2,2 km, nii et nende jaoks täitsa korralik distants. Saime ju see aasta enne minimaratoni ainult samal nädalal kolmel korral sõitmas käidud nendega. Viimane kord läbisime natuke alla nelja kilomeetri, aga tütar kasutas siis vahepeal koeraekspressi.

Mis mulle selle kõige juures meeldis.

Sai lastega kodust välja massiürituste õhku nuusutama. Mulle üldiselt ei meeldi massis olla, aga sellised üritused on mõnusa õhustikuga ja sellisesse kohtadesse see mass annab omaette väärtuse.

Meeldis näha, et lapsed on asjalikud ja hakkamasaajad. Ei olnud neil muret ega pabinat. Uurisid rahulikult, kuhu minema peavad ja siis sinna ka läksid. Stardirüsinas said ka hästi hakkama. Tütar sai startida lausa teisest reast, poeg natuke tema selja tagant kolmandast või neljandast.

Meeldis see, et said hakkama ebaõnnestumistega. Kukkumisi oli rajal ikka väga palju. Jälge oli ju ainult üks ja ülejäänud rada oli sile uisurada. Kõik muidugi jälge sõitma ei mahtunud ja jäljest väljas oli suht libe. Igasugused kokkupõrkamised, etteastumised, tagant sissesõitmised juurde arvata. Polnud ühtegi hetke rajal, kus mõni laps kusagil pikali polnud. Aga kõik sõitjad olid väga tublid. Ajasid ennast rahulikult uuesti püsti ja sõitsid edasi. Poeg ütles, et tema kukkus kolm korda; tütar ütles, et tema kukkus vähemalt 20 korda :)

Meeldis see, et nad oskasid kaassõitjaid hoida ja nendega arvestada. Tütar aitas ühte väiksemat kukkunud last püsti, poeg võttis tempot maha, et kukkunutele mitte otsa sõita (ja oli pahane nende peale, kes seda ei teinud).

No ja muidugi olen rahul sellega, et nad raja ilusti ühtlaselt läbi sõitsid ja said juurde kogemusi oma jõu jaotamisega pikemal etapil.

Vaatame, ehk jõuame see aasta kõikidele maratoni lasteüritustele. Algus on igatahes tehtud ja emotsioon positiivne.

Õppetööks vajalikest vahenditest

Üks koduõppega seonduv küsimus on õppetööks vajalike vahendite olemasolu.

Õpikute ja töövihikutega on lihtne. Koduõppe määruses on kirjas, et "Kool võimaldab õpilasel kasutada tasuta vähemalt kooli õppekava läbimiseks vajalikke õpikuid, tööraamatuid, töövihikuid ja töölehti."

Ehk siis kui olla koduõppel tavakooli alt on vajalikud materjalid kooli poolt organiseeritud.

Keerulisem on olukord natuke meiesugustega, kes teevad koduõpet waldorfkooli alt. Seda seetõttu, et waldorfkoolides ei kasutata õpikuid ja töövihikuid, vaid õpetaja teeb lastele teemad oma sõnadega selgeks ning lapsed koostavad selle alusel täiesti nullist ise konspekti. Mulle see süsteem väga meeldib, sest niimoodi ise asju kirja pannes kinnistuvad teemad lastel kindlasti paremini kui lihtsalt õpikust lugedes ja töövihikust lünki täites. Küll aga tähendab see seda, et koolil ei ole õpikuid ja töövihikuid, mida mulle jagada.

Kuna ma ennast veel nii pädevana ei tunne, et ilma tugimaterjalita lapsi õpetada, siis tuli seega ise omale vajalikud õpikud ja töövihikud hankida. Sellest kirjutasin ka septembris siin natuke pikemalt.
Igatahes oleme ka meie tavakooli õpikute ja töövihikutega nüüd varustatud.

Kuid ainult õpikutest ja töövihikutest ei piisa. On vaja veel teisigi abivahendeid erinevate ainete õpetamiseks. Ja nendega on juba otsapidi tõesti keerulisem lugu, kuigi mitte võimatu.

Panen siia kirja võimalikud abivahendid, mis mulle hetkel pähe tulevad ja mõtted nende teemal.

Bioloogia. Juba teise õppeastme loodusõpetuses on üheks teemaks rakkude uurimine mikroskoobiga. Õnneks on meil juba paar aastat päris korralik valgusmikroskoop kodus olemas. Sai kunagi Saksamaal käies mänguasjade poest ostetud. Jaa... mänguasjade poest... aga see pole mängumikroskoop vaid päris korralik kolme erineva suurendusvõimsusega vaatetorudega valgusmikroskoop. Saksamaal on mänguasjade poodidega üldse selline naljakas asi, et müüakse sigalahedaid asju oluliselt odavamalt kui Eestis. Mikroskoobiga olid komplektis kaasas ka paar näitepreparaati ning vahendid ise uute juurdetegemiseks.

Keemia. Üheksandas klassis õpetatakse ka keemiat. Eks põhiõpe jääb keskkooli, aga alustaladest hakatakse juba põhikoolis pihta. Meil selleni veel aega, kuid selge on, et läbi erinevate katsete saab keemia olemusest palju paremini aru kui kuivalt keemiliste ühendite tähistusi pähe tuupides.
Siin tuleb jälle tõdeda, et kord Saksamaal käies... :). Aga nii see on. Samamoodi on meil Saksamaalt mänguasjapoest koju toodud keemiakatsete tegemiseks vajalik komplekt. Sisaldab tööriistu ainete segamiseks ja kuumutamiseks, umbes 20 erinevat keemilist ühendit ning juhendit erinevate katsete tegemiseks. Näiteks seda, kuidas vesi katseklaasis plahvatada võib, on lapsed juba näinud. Katseid oleme loomulikult teinud ainult täiskasvanutega koos, omapäi me neid nende asjadega mässama ei ole lasknud.
Ja kui mu mälu nüüd ei peta, siis olen vist sellist keemiakomplekti (natuke väiksemat, aga sisuliselt sama firma sama asja) näinud ka Eestis müügil. Eestist ostes on muidugi eelis, et juhend on eesti keeles. Meie omal on saksa keeles, nii et korraga saab ka keeleõpet teha.

Füüsika. Siin on muidugi tegemist väga erinevate katsetega, mis aitavad teemasid paremini mõista. Mitmed neist in tehtavad koduste vahenditega (massidega seonduv, valguse teemad, temperatuuride ülekanne kehadelt jne jne). Küll on aga palju katseid, mis vajavad ikkagi erivarustust. Selles osas pole veel Saksamaa mänguasjapoodidest midagi kaasa haaranud, aga kui meelde tuletada, siis mingeid asju seal oli ka füüsika koha pealt. Lisaks on mul siin vaikne lootus Ahhaa keskuse erinevate töötubade suhtes.  Kas selliselt kõik vajalik kaetud saab, seda ma hetkel kommenteerida ei oska - aga seonduvalt mõtteid natuke allpool.

Kehaline kasvatus. Ka siin on vaja väga palju erinevaid vahendeid, millega erinevaid spordialasid harrastada. Paljud on meil juba niikuinii olemas ja muretsetud (suusad, uisud, korvpall, võrkpall, jalgpall, sulgpallikomplekt, indiacapall jne). Küll on aga olemas mingi hulk sellist varustust, mida ma ilmselt ei hakka kunagi ise ostma perele - ketas kettaheite jaoks, oda odaviske jaoks, kõrgushüppeks vajalik, teivashüppeks vajalik, tõkkejooksu tõkked jne. Omaette küsimus on see, kui hädavajalik on absoluutselt kõige läbiproovimine, või piisab ka sellest, kui laps tegeleb erinevate pallimängudega, jookseb, ujub, sõidab ratast, suusatab, uisutab. Eks ma vaikselt siin vaatan ja mõtlen sellel teemal, et kui palju ja mida vaja on. Ei ole ju kõikidel väikekoolidelgi absoluutselt kõikide spordialade varustust.

Kui nüüd tõesti jääb mõnel ainel olulise asja õpetamine vahendite taha kinni, siis mina näen ühte peamist head lahendust. See on koostöö kooli ja pere vahel. Koolil on ju eeldatavasti need vahendid olemas, ja neil ei tohiks ju midagi selle vastu olla, kui koduõpilasele vahepeal lubada mingit asja kasutada. Seda ei ole küll seaduses nõutud, nii et tegu puhtalt kokkuleppele jõudmisega ja kooli ning õpetajate vastutulelikkusega, sest jah, mingit lisategevust see õpetajatelt nõuab.

Üleüldse on nii, et koduõppele minnes tuleks minna sellise kooli alt ja selliste õpetajatega, kellega on hea suhe ja koostöö. Ja koostööd tasub õpetajate ja kooliga teha usinalt. On ju õpetajatel ikkagi palju teadmisi ja kogemusi nii erinevate ainete kui ka õppemetoodika alalt üldse. Mina olen näiteks oma laste õpetajatelt väga palju tuge ja häid mõtteid saanud (olgugi, et me kohtume suhteliselt harva, aga siis see-eest võtame rahulikult aega ja suhtleme pikalt) ja neile ääretult tänulik selle eest.

Nii et mis ma siis kokkuvõttes arvan varustuse teemal.

Mingi hulk on asju, mida võib vabalt endale koju soetada. Ka Eesti poodidesse on järjest rohkem kõiksugu teadusega seotud "mänguasju" jõudmas. Abiks on ka Ahhaa ja selle juures olev teadusasjade pood. Ja vajadusel saab ju ka internetis tuhlata ja väljamaalt midagi tellida, kui ise reisile minekut plaanis ei ole.

Nende asjade osas, mida koju soetada ei taha/ei saa, on mõistlik teha koostööd kooliga ja uurida võimalusi nende vahendite kasutamiseks. Siin sõltub nüüd kõik õpetajate vastutulelikkusest, nii et tasub omale tore kool ja toredad õpetajad valida.

Lisaks saab uurida erinevatest ringidest/trennidest, kas nad lubaksid enda juures erinevate vahenditega kätt proovida. Jällegi - teema puhtalt inimeste tasandil suhtlemisest ja kokkulepetele jõudmisest.

Aru tuleb saada, et sellised erikokkulepped on loomulikult teistele tülikad selles mõttes, et nad peavad tegema mingeid lisaliigutusi teie heaks, aga küsida ja arutada ikka tasub, et kas on mingi variant, mis oleks teisele poolele võimalikult lihtsalt teostatav ja teile sobiv. Kõigiga ja igal pool kindlasti kokkuleppele ei jõua, aga mõnes kohas usutavasti ikka.

Eks ma annan teada, kui meil mõni "edulugu" selliste kokkulepete saavutamisel tekib. Hetkel lihtsalt kõik vajalik endal olemas olnud, nii et veel ei ole vajadust olnud lisavahendeid otsima hakata.

Üks tavaline päev koduõppes

Kommentaaridest käis läbi küsimus, et kuidas meil ajajaotusega lood on. Kõige paremini annab sellest ehk ülevaate meie tavalise päeva kirjeldus. Näiteks siis eilne päev, sest tänane alles kestab.

Hommikul vaikne ärkamine. Igaüks omas tempos ja pärast ärkamist toimetab vaikselt oma tegevusi. Tütrele meeldib hommikul voodis veel lugeda. Poeg tuleb tavaliselt kööki juttu ajama ja hommikusööki sööma. Mina toimetan hommikul põnniga ja tema eelmise päeva mähkmetega.

Lõpuks satume kõik ikka kööki kokku, sööme ja ajame juttu. Kuskil 11paiku jääb põnn uuesti magama, siis algab õppimise aeg.

Tavaliselt toimub meil kõigepealt tubane õppimine ja seejärel lähevad lapsed õue. Mõnikord on asi aga vastupidi ja niimoodi ka eile. Põhjuseks see, et ajasime lõpuks suusad ja saapad välja ning läksime sellel aastal esimest korda (murdmaad) suusatama.

Vanaisa jäi põnni valvama, mina ja lapsed hüppasime autosse ja sõitsime raja äärde. Meil on väikese sõidu kaugusel Tartu suusamaratoni rada, nii et eelistame sellel sõitmas käia. Kodukandis on ka väikesed inimeste poolt sissesõidetud rajad, kuid traktoriga tehtud suusajälg on ikka mõnusam sõita ja seda eriti veel lastel, kellel niimoodi lihtsam õppida-harjutada. Hea on ka see, et erinevalt nädalavahetusest on tööpäeval ja keset päeva rajal vähe sõitjaid, nii et saab rahulikult omas tempos kedagi segamata harjutada.

Sõitmas oleme nendega tasapisi käinud juba paar aastat. Eelmine aasta sai küll käidud ainult mõned üksikud korrad, nii et väga head põhja meil all ei olnud. Küll aga üllatasid lapsed mind oma tublidusega. Sõitsime läbi kaks kilomeetrit ja nad said sellega väga ilusti hakkama. Esimese korra kohta päris hea tulemus.

Pärast suusatamist tulime koju tagasi ja oli väike puhkeaeg. Mina tegelesin taas põnniga, lapsed lugesid ja olid arvutis.

Paari tunni pärast, kui põnn uuesti magama jäi, kogunesime taas kööki ja hakkasime "laua taga" õppima. Teemaks hetkel matemaatika. Pojaga harjutasime eelmisel korral õpitud erinimeliste murdude liitmist ja lahutamist. Tütrega kordasime korrutustabeli esimest otsa. Eelmisel nädalal õppis ka tema murdusid ja sai murdude olemusest aru ning ühenimeliste murdude liitmise-lahutamise selgeks, aga erinimeliste murdude juurde jõudes arvas ta, et asi läheb tema jaoks sutsu keeruliseks. Õige see ju on, kui me pole veel korrutustabelit kinnistanud ja siis juba teeme korrutamisi keerulisemates (ja mitu klassi kõrgemates) tehetes. Nii et võtsime temaga sammu tagasi õige astme materjali juurde ja hakkasime otsast eelmisel veerandil ülevaadatud korrutustabelit kinnistama ja üle kordama.

Õppimine võttis tunnikese. Kui lapsed juba väga sujuvalt antud teema ülesandeid lahendasid ja oli näha, et neil asi selge, siis lõpetasime selleks päevaks ära. Pojal jäi veel pool tundi klaveri harjutamiseks ja siis oli tal aeg muusikakooli minna. Tütar luges mõnda aega raamatut ja tuli siis taas kööki, kus lahendas Ripsiku ristsõna, vajadusel minu käest abi küsides.

Kui poeg muusikakoolist tagasi tuli, siis läksid mõlemad oma lubatud arvutitunde kulutama. Varsti oligi aeg traditsiooniliselt MacGyverit ja Galileod vaadata ning õhtust süüa. Mina panin põnni magama ja siis oligi aeg lastele unejuttu lugeda ja nad magama panna.

Niimoodi üks tavaline päev meil välja näebki. Rütm on enam-vähem igapäevaselt sama.

Hommikul vaikne ärkamine ja hommikusöök. Igaüks omal ajal ja omas tempos.

11 paiku (vastavalt sellele, kuidas põnn magama läheb) õppimine, mis võtab tunni või paar. Õppimise ajal võtame läbi kas uut teemat või kinnistame eelnevalt õpitut. Matemaatikas ja eesti keeles teeme aeg-ajalt kinnistamiseks "päevaharjutusi", sõltumata sellest, mis muid teemasid või valdkondi läbi võtame.

Seejärel õueskäimine. Eelmine nädal oli suuresti uisutamise nädal, kui nad esimest korda jõuludel saadud uisud alla panid ja siis iga päeva nendega maja taga tiigil uisutamas käisid; enne seda oli kelgutamise aeg, kui sõpradega koos ehitasid tiigi äärde nõlvale hüppeka ja sealt usinasti kelkudega alla tuhisesid.

Pärast õueskäimist on mõnel päeval muusikakoolis-kunstiringis käimise aeg. Teine laps samal ajal kas mängib sõpradega või teeb kodus rahulikult midagi (loeb, lahendab ristsõnu, meisterdab). Arvutis sellel ajal olla ei tohi, kui teine ringis on.

Ja üldiselt kõik muu ongi vaba aeg, mille ajal nad mängivad sõpradega kas õues, meie pool või sõprade pool; mängivad arvutis (selleks on neil ettenähtud ajapiirang); loevad, mängivad mänguasjadega (legod ja littlest pet shopid on lemmikud) või ajavad niisama meiega juttu.

Õhtul on traditsiooniline MacGyveri ning Galiloe vaatamine, mida teeme kogu perega koos ja arutame nähtut-kuuldut edasi (mina küll panen sel ajal tavaliselt põnni magama, nii et kõike ei näe, aga meespere on kenasti olemas ja lastega asju arutamas).

Pärast seda on vaikne aeg, mille ajal arvutis ei olda, vaid tehakse midagi rahulikku. Ja siis kümne paiku on unejutu ja magamamineku aeg.

Kas üks ema suudab õpetada oma lapsele kõiki aineid põhikooli lõpuni välja

Alustame otsast koduõppe mureteemade lahkamist.

Üks mure, mis väga palju läbi jooksis artikli kommentaaridest oli see, et kas on ikka võimalik, et ema suudab õpetada oma lastele kõiki aineid üheksanda klassi lõpuni, nii et laps need ka omandaks ja lolliks ei jääks.

Kõigepealt mainin ära asjaolu, et Eesti riik kaitseb koduõppelapsi lolliksjäämise eest. Nimelt on seadusega ette nähtud, et koduõppelaps peab vähemalt kord poolaastas oma näo koolis õpetajale ette näitama (võib ka tihedamalt - sõltub kooli ja kodu kokkuleppest) ja õpetaja hindab tema edasijõudmist. Kui koolile/õpetajale ei meeldi lapse edasijõudmine ja nad näevad ohtu tema õppekvaliteedile, siis saavad nad edasisest koduõppest keelduda ja laps tuleb ilusti kooli tagasi tuua.

Sellega on siis kontrollisüsteem loodud ja täiesti harimatuks ei tohiks ükski koduõppelaps jääda.

Nüüd siis teemast endast ehk ema suutlikkusest oma lapsi õpetada.

Kõigepealt personaalse kännu otsast.

Kommentaarides erilist muret pakkunud matemaatika, füüsika ja keemia mind isiklikult ei hirmuta. Ma olengi rohkem selline reaalainete inimene. Ise õppinud reaalkallakuga koolis matemaatika-füüsika eriklassis, lõpetanud selle hõbemedaliga, käisin olümpiaadidel, kus gümnaasiumi viimases klassis õnnestus pääseda vabariiklikule olümpiaadile nii matemaatikas, füüsikas, keemias kui ka informaatikas.

Ülikoolis õppisin küll sotsiaalteaduskonnas, nii et seal enam reaalaineid väga vaja ei läinud. Küll aga õppisin see-eest hästi mullikesi kirjutama, loengutest poppi tegema ja õppejõude "ära rääkima", et ikkagi eksamitele saaks. Õpetunnid olid edukad, sest suutsin täiskohaga töötamise kõrvalt ka veel heade akadeemiliste tulemuste eest stippi saada.

Teise külje pealt vaadates on mul see-eest musikaalsus suht nullilähedane, ise laulda ei oska ja ühtegi pilli ka ei mängi. Samuti on asjad halvad kunstivallas, hoolimata sellest, et vanaisa oli pallase koolkonna kunstnik, kelle töid galeriides ikka aeg-ajalt müüakse ja isegi et ostetakse.

Niipalju siis minu enda taustast.

Ma ei arva, et kõik koduõppurite vanemad peaksid olema medalistid ja olümpiadistid ja misiganes veel. Kõikidel meil on oma tugevad ja nõrgad küljed ja ma arvan, et on väga vähe neid, kes kohe peast kõiki ainevaldkondi täiuslikult ära kataks. Ja see ei olegi vajalik.

Kuidas ma julgen nii näotut asja väita? Vaatame asja erinevate nurkade alt.

Esimene variant koduõpetamise juures on see, kui ema valdab materjali "peast" ning oskab koheselt last õpetada. See on põhiline olukord algklasside materjali juures. Ma tõesti suudan oma lastele korrutustabelit ja liitmist-lahutamist ja murde jms selgeks teha ilma, et ma peaksin selleks kusagilt mingit lisainfot hankima. Mul on lihtsalt vaja teada, mis teemasid käsitleda tuleb. Siin on põhiküsimused metoodikas, et mis viisil teema lapsele selgeks teha, ja selle koha pealt on abiks oma lastele määratud õpetajatega suhtlemine, erinevate praktikate ja võtete uurimine ning endapoolne julgus oma last tundes talle sobivaid viise valida.

Teine variant on see, et kohe peast ise teemat päris täpselt küll ei valda, kuid õpiku-töövihiku abil tuleb ka endale teema meelde, nii et saad sellest ilusti aru ja oskad ka lapsele selgitada ja teda aidata. On ju õppematerjal loodud selleks, et lapsele, kes asjast mitte midagi ei tea, asi nullist peale selgeks teha. Eeldada võib, et täiskasvanu, kes on korra elus juba selle materjali endale selgeks teinud, nüüd sellest tugimaterjali abil ka uuesti üle käib.

Selle variandi juures on väike, aga oluline nüanss, võrreldes olukorraga koolis käiva lapsega. Ka koolis käivat last peab sageli kodus aitama, kui ta mingist teemast aru ei saa. Ja paljud emad võivad siin öelda, et ained muutuvad nii keeruliseks, et nemad enam oma last kõrvalt aidata ei oska. Ja siin ongi suur vahe. Kui laps on teema endale nullist selgeks teinud koolis ning pöördub abi saamiseks siis, kui lihtsamad osad on läbi ja jõutud keerulisemate juurde, siis niimoodi laksust kohe keerulisemaid asju lahendada ei oskaks ilmselt suurem osa vanemaid. Sealhulgas ka mina. Kui ikka aastaid pole kordagi tuletistega tegelema pidanud ja laps järsku nendega abi küsima tuleks, siis võtaks ikka aega, enne kui ennast järjele saaks. Aga koduõppes ei tule sellist järsku hüpet teha, vaid areng toimib järk-järgult ja tasapisi ning ema on koguaeg teemas sees ja kaasas ning saab areneda ja teemasid meelde tuletada lapse kõrvalt rahulikus tempos. See on oluliselt lihtsam kui tühja koha pealt keeruliste teemade juurde hüppamine.

Kolmas variant, kui endal ei käi jaks üle ei niisama ega ka tugimaterjali abiga (eks kõigil ole aineid, mis tõesti kuidagi ei istu ja ei sobi). Sellisel juhul tuleks meelde tuletada, et tegu ei ole "emaõppega" vaid koduõppega. Ehk siis ema ei peagi olema see ainuõpetaja. Peres on üldiselt ikka veel liikmeid. Meil on näteks peres minu abikaasa, kes on elav entsoklüpeedia. Kui asi puudutab ajalugu, keemiat, füüsikat, majandust, poliitikat jamidaiganes veel, siis tema käest saab ikka ja alati põhjaliku vastuse. Ma ei saa siiamaale aru, kuidas üks inimene võib nii paljudest asjadest nii palju teada. Ja kui mingi eriti keeruline juhtum peaks ette tulema, siis on meil kodus veel minu isa, kes on teadlane ja akadeemik ning teab ka maailmast ühte ja teist.

Jällegi - ei pea need pereliikmed olema teadlased ega elavad entsoklüpeediad, piisab, kui nad oskavad hästi midagi, millest ema jaks üle ei käi. Kommentaarides tõstis keegi poiste puutöö teema. No meil on kodus suurem osa sisetöid tehtud mu isa poolt. Kätte saime oma kodu betoonkarbina ja kõik edasised tööd tegi ta ise oma kätega: seinad, põrandad, trepid, trepikäsipuud, siserõdu, arvutilauad, köögiletid jne jne. Eilegi ehitas meile kööki uue riiuli, et oleks hea koht, kus laste õppeasju hoida. Ma usun, et puutöö saavad tema abiga selgeks nii poeg kui ka tütar.

Lisaks pereliikmetele on ju olemas ka sõbrad-tuttavad, keda võimalusel ja vajadusel mõne konkreetse teemaga "ahistada". Ei pea tegema seda, et tema lastele asja nullist selgeks teeb. Piisab kui tema aitab emal oma teadmistes esinevad lüngad täita ja sealt edasi saab ema ise juba lastele asja selgeks teha. Aga kui sõbrale sobib ka otse lastele õpetamine, siis seda toredam ju.

Neljas variant, kui ei käi jaks üle endal ega pereliikmetel ja pole sobivaid sõpru varnast võtta. On olemas erinevad huviringid, trennid jne. Kunstiõpetus, muusikaõpetus, tööõpetus ja kehaline - nende vallast leiab üsna lihtsalt ringe ja trenne, kus laps oma oskusi arendada saab. Olemas on ka loodusringe loodushuvilistele. Muude ainetega on natuke keerulisem, aga midagi leiab sealt ka. Näiteks reaalainete õppimiseks on hea koht Tartu Ülikooli Teaduskool, mis on mõeldud 7-12 klassi õpilaste jaoks ning kust leiab mitmeid kursuseid (veebiõppe ja kaugõppe põhimõttel) matemaatikas, keemias, füüsikas, bioloogias jne jne. Ehk siis, kui mõne konkreetse ainega ennast ebakindlalt tunda, siis tasub ringi vaadata, et kas kusagil pakutakse võimalust seda mõne juhendaja käe all õppida. Ka veebiõppes on ikkagi olemas ju juhendajad, kelle poole muredega pöörduda saab.

Viies variant, kui ka sobivaid ringe olemas ei ole või neile kuidagi ligi ei pääse. Võimalik on mingiks konkreetse aine õpetamiseks palgata eraõpetaja. Elu nagu inglise aadliperekondadel :). Siin on miinuseks muidugi raha teema ning sobivate õpetajate olemasolu lähipiirkonnas. Hea idee käidi välja siin blogi kommentaariumis - kasutage ära tudengeid. Nendes on (väga värskeid) teadmisi, indu ning usutavasti küsivad nad ka vähem raha kui inimesed, kes seda juba ameti kõrvalt ja pere kõrvalt teevad. Miinuseks on see, et kui paljudes kohtades Eestimaal on tudengeid varnast võtta. Lisavariant on uurida, kas lähikonnas on mõni hea gümnaasiumiõpilane, kes antud ainet ehk samuti õpetada suudaks. Neil ju samuti verivärskelt teemad läbi võetud ja hästi selged. Ja samuti võiks nad teoorias väiksema tasuga leppida kui mõni täiskasvanu.

Kuues variant on uurida oma kooli käest, et kas oleks võimalik mingi konkreetse aine õpetamisel laps ikkagi kooli saata ja ülejäänud aineid kodus õpetada. Teoorias on see võimalik, praktikas kindlasti tuleb palju pisikesi probleeme, mis sellise elukorralduse jaoks lahendada tuleb. Eks kõik sõltub kooli ja õpetaja vastutulelikkusest, sest otsest kohustust neil selliseks asjaks ei ole. Logistika saab ka kindlasti üsna keerulne olema, kui laps peab üheks tunniks kooli ja siis sealt tagasi koju saama.

Ja kui asjad on sellises seisus, et perekonnast kellelgi jaks üle ei käi ka õppematerjalide toel, sobivaid sõpru-tuttavaid ei ole, ühtegi vastavat huviringi kättesaadavas raadiuses ei pakuta, eraõpetajaid ei ole võimalik leida/palgata ning kooliga mõlemale poolele sobivat kokkulepet ei suuda saavutada... siis tuleb tõesti aru saada, et asjadel on omad piirid ning laps koduõppelt maha võtta ja kooli saata. Aga sellest, et ema üksi peab siin ja kohe kõike peast teadma, muidu on koduõpe võimatu, on asjad kaugel.

Põhimured seoses koduõppega ehk kommentaar artikli kommentaaridele

Meie koduõppest rääkiva artiklile on tekkinud päris hea hulk kommentaare. Ja mis mind selle juures kõige enam üllatas on see, kui asjalik ja argumenteeritud seal arutelu on. Ma olin valmis ka selleks, et tuleb igasuguseid lahmivaid ja mõnitavaid kommentaare, aga neid on seal ainult mõni üksik.

Kommentaatorite hulgas on väga selgelt neid, kelle arvates ma teen koduõppega oma lastele halba. Aga ka nemad ei lahmi niisama, vaid esitavad oma arvamuse kohta põhjendusi. Kas nende põhendustega nõustuda või mitte, see on juba omaette küsimus, aga igatahes on olemas argumendid, mille üle saab edasi arutada.

Ja üllatavalt palju on neid, kellel on endal koduõppe kogemus või kes suhtuvad sellesse ideetasandil väga positiivselt - ja seda jälle argumentide ja põhjenduste alusel.

Nii et mina pean tunnistama, et loen neid kommentaare suure huviga. Sealt saab palju häid mõtteid ja näeb ära ka teatud stampmuresid, mis koduõppega seonduvad.

Mõtlesin teha ühe kirjatüki, kus arutlen peamiste väljatoodud probleemkohtade üle, kuid see läheks liiga pikaks. Nii et teen siia hoopis nimekirja põhiteemadest, mis läbi käisid ja hakkan neile vaikselt ükshaaval eraldi postitustega vastama.

Mis siis toodi välja võimalike probleemkohtadena koduõppe (ja meie pere koduõppe) juures.

* Ainete äraõppimine - kas ikka on võimalik, et üks ema õpetab oma last kõikides ainetes kuni 9da klassi lõpuni või jäävad lapsed paratamatult niimoodi rumalaks. Minu arutlus antud teemal on siin.

* Distsipliin, varase ärkamise harjumus - lastes ei teki enesedistsipliini ning nad ei saa ühiskonnas hiljem hakkama, kui on vaja töö jaoks varakult ärgata või ennast midagi tegema sundida. Minu arutlus antud teemal on siin.

* Isa osa - kurdeti, et pildilt on puudu isa ja tema arvamus.

* Pinge talumise osa, ühiskonnas normaalne käitumine,vati sees hoidmine, kiusajatega kohanemine - palju erineva nurga all küsimärke, aga mõte sama. Lapsed kasvavad "vati sees" ning eu suuda hiljem toime tulla pingeolukordadega ning ühiskonnas oleva mitmekesisusega

* Pole piisavalt põhjendatud - see siis konkreetselt artiklis toodud meie koduõppele jäädud põhjuste kohta. Et pikalt magamine ja reisimine ei ole piisavad põhjused.

* Õppematerjal - laborivarustus, kehalise varustus. Mingites ainetes on vaja erivarustust. Kuidas selles olukorras koduõpet teha saab. Minu arutlus antud teemal on siin.

* Ajakulu, imiku kõrvalt jõudmine, ema oma aeg. Taas paar erinevat nurka, aga mõte sama - emal kulub hullult aega koduõppe jaoks, nii et seda on raske teha imiku kõrvalt ning emale ei jää endale üldse oma aega.

* Laste ja vanema temperament. Millise temperamendiga lastele ja vanematele koduõpe sobib - mitte igaühele.

* Sotsialiseerumine, sõbrad, teiste inimestega suhtlemine. Taas mitu erinevat aspekti, aga mõte selles, et koduõppel olev laps ei suhtle piisavalt teiste inimestega, ei oma sõpru ning ei oska sotsiaalses keskkonnas tulevikus hakkama saada. Ehk siis muutb üksildaseks erakuks.

* Immuunsüsteemi areng. Laps on taas "vati sees" ning ei puutu kokku erinevate haigustega, mille alusel tema immuunsüsteem saaks areneda. Seega on lapse immuunsüsteem "vati seest välja tulles" lõpptulemusena nõrgem ja haigestumised ägedamad.

* Kuuluvustunne, ühine taustsüsteem. Otsapidi ka sotsialiseerumisega sarnane, aga natuke erineva nurga alt. Lapsel on vaja kuuluvustunnet ja ühist taustsüsteemi teistega suhtlemisel. Koduõppelaps on liiga erinev ning tal ei ole koolis käinud inimestega hiljem ühist "keelt".

* Mingi hetk tuleb minna inimeste sekka. Teatud mõttes jookseb siit ja sealt teemast sisse, aga mõte selles, et koduõppe ajal on laps omas mullis, kaitstud keskkonnas, kuhu päriselu probleeme sisse ei ole lastud. Ning mingil hetkel tuleb see turvakest hüljata ja hakata päriselu elama, kuid see on koduõppelapse jaoks suur trauma ja ta ei saa sellega hästi enam hakkama.

* Laste peal eksperimenteerimine, äärmuslik erand, metoodika. Laste peal niimoodi katsetamine teeb neile halba.

* Isiklikud koolifoobiad, mida laste peal välja elan. Arvati, et minul on omad psühholoogilised probleemid kooliga, mida ma nüüd laste peal välja elan.

* Enda jaoks mugava elu korraldamine. Mitu korda käis läbi teema, et ma teen koduõpet lihtsalt oma elu mugavaks tegemiseks - ei viitsi hommikul vara tõusta, tahan reisidel käia ning pikalt arvutis istuda. (Sellele võin kohe vastata, et loomulikult on asjad nii - loomulikult tahan ma pikalt magada, kui selleks võimalus on, reisida, kui selleks võimalus on, ning arvutis olla, kui selleks võimalus on... see kõik meeldib mu lastele ka.)

* Piiratud maailmavaade, ei näe erinevusi. Laps näeb maailma väga piiratult, ainult läbi minu ja pereliikmete. Laiemat pilti tegelikust mitmekesisusest ei teki.

* Autoritaarne ema sunnib lapsi kodus olema. Kõlas läbi ka arvamus, et lapsed tegelikult ei tahagi kodus õppida, aga nad ei julge seda mulle öelda.

* Normaalsed suhted vastassugupoolega. Kodus olles ei teki suhtlust teiste laste, sh vastassugupoolega, ja hiljem, kui kodust pääsetakse, tuleb see kõik tormilisemalt tagasi teha.

* Kooli- klassiüritused. Jäävad ära positiivsed emotsioonid toredatest kooliüritustest.

* Emme ei suuda lapsest lahti lasta. Mitu korda käis läbi ka see, et ma teen seda sellepärast, et ma ei suuda lapsi endast eemale lasta, tahan neid oma põllepaela otsas hoida.


Need on siis mingi hulk kommentaaridest väljanopitud teemasid. Mõned minu jaoks sisukamad kui teised, aga kindlasti näitavad nad ära mingit stampmõtlemist koduõppe koha pealt ja nii mõneski võib ka tõetera sees olla. Eks ma hakkan seda nimekirja otsast lahti närima ja vaatan, mis ma nende teemade kohta arvata oskan. Kui kellelgi on veel teemasid, mida koduõppega seoses tõstatada võiks, siis võib neid vabalt siia kommentaaridesse juurde panna ja võtan need siis nimekirja juurde.

Artikkel meie koduõppest

Postimehe naine24.ee väljaandes tuli täna välja artikkel meie kohta. Väga huvitav on lugeda kommentaare, mis käivad seinast-seina.

Eriti lahe on lugeda neid, kes arvavad, et ilma koolita tulevad lastest idioodid ja ebardid, kes ei suuda edaspidi päevagi tööl käia ning ennast seetõttu põhja joovad. Issanda loomaaed on kirju ja mina olen päevadoosi huumorit igatahes kätte saanud :)

Teisest küljest on üllatavalt palju neid, kes on ise koduõppega kokku puutunud. Meid ikkagi jagub :)

Mingi hetk ehk teen seal kommentaarides põhimureks olnud teemadest kokkuvõtte ja vaatan, kas suudan nende asjade kohta midagi omalt poolt arvata.

Öö läbi magav beebi

Olin mina kuulnud jutte beebidest, kes magavad öö läbi, ilma vahepeal ärkamata ja söömata jne. Seda küll räägiti nii, et keegi teadis kedagi, kelle laps selline oli, aga tundusid need jutud küll pigem stiilis: seitsme maa ja mere taga elas kord...

Vanemaid lapsi söötsin ma regulaarselt öösiti ikka vähemalt aastani. Ja isegi kui öised söömised ära lõppesid, siis jätkusid öised ärkamised mingite murede tõttu. Nii et nendega sain ma öö läbi jutti magada alles umbes siis, kui tütar vist enam-vähem kolmene oli. Kui arvestada, et raseduse viimased kuud tuleb ka öösiti vetsus käimiseks üles tõusta, siis oli mul sel perioodil praktiliselt viis aastat magamata öid seljataga.

Ja nüüd siis maandus üks selline muinasjuttude imeelukas minu enda koju. Ehk siis meie põnn otsustas mõni nädal tagasi öö läbi magada. Esimesed ööd olin ma ikka suht ähmis. Ärkasin ise iga natukese aja tagant üles ja kontrollisin murelikult, et kas ta ikka hingab ja mõtlesin, kas pean arstile helistama, et uurida, mis tal viga võib olla :)

Ta oli muidugi enne ka juba supermagaja. Läks 8 paiku magama, siis magas 5-6 tundi, sõi, jäi jälle uuesti kohe magama, magas veel 3-4 tundi, sõi, jäi uuesti magama, magas veel 3 tundi, sõi ja siis alles ärkas päris üles ja hakkas siputama.

Aga nüüd jättis ka need paar öist söömist vahele ja magas 12 tundi jutti. Ausaltöeldes ma esimesed hommikud sikutasin ta esimeste läbiune häälitsuste peale ise üles sööma (tema oleks ilmselt veel natuke maganud), sest mul lihtsalt küljealused juba ujusid (ja mure oli ka, et kuidas ikkagi nii saab). Edaspidi ma enam nii murelik ei olnud ja ka keha kohandas oma ujuvust, nii et nüüd on sellised hommikud minu jaoks ainult natukene niisked, mitte enam ujuvad.

Kõigepealt tegi ta sellist magamist 4 ööd jutti, siis tahtis mõned päevad ühe korra ikkagi öösel süüa, siis tegi jälle 5-6 ööd juttimagamist. Täna öösel tahtis taas ikkagi korra öösel süüa. Eks näis, kuidas edasi läheb.

Igatahes nüüd ma tean, et nendel uskumatutel muinasjutuna tunduvatel kuulujuttudel magavatest beebidest on tõsi taga ja selliseid isendeid eksisteerib. Väga lahe :)

Koos õppimise võlud ja valud

Kui koduõppes on mitu last korraga, siis üldjuhul on nad erinevatest klassidest. Nii on lood meilgi: poeg on neljandas klassis ja tütar teises.

Mõnikord harva õpin kummagagi eraldi, kuid üldiselt toimub meil õppimine ikkagi mõlemaga koos. Ja sellisel koosõppimisel on omad võlud ja omad valud.

Võlude poole pealt on see, et tütar kuuleb-näeb kõrvalt poja materjali ja teemasid ning areneb seeläbi kiiremini. Midagi ikka ju külge jääb. Poeg kuuleb-näeb kõrvalt tütrele õpetatavat ning niimoodi kinnistuvad tal mingid baasasjad, mis muidu vaikselt ununema kipuvad.

Aga üks konkreetne "valu" on tütrele adekvaatse võrdlusmaterjali puudumine. Praktiliselt igas asjas, mida me teeme, on poeg targem ja kiirem, saab asjadega varem valmis jne. Eriti kui me võtame mingeid teemasid ühiselt läbi, nagu ma viimasel ajal teinud olen. Tänagi - õppisime kolmekesi koos ühenimeliste murdude liitmist ja lahutamist. (Kuna nädala sees kulusid päevad suuresti külmapühade tõttu kodus viibivate sõpradega mängimisele, siis ei hakanud nädala sees väga palju õppetööga tegelema. Ja nüüd on vaiksemad päevad, siis vaatasime koos murdudele otsa.) Mõlemad said asjale üsna kiiresti pihta (nüüd tuleb see sabakergitamise koht, kus ma saan uhkustada, et oskasin selle neile väga loogiliselt ja lihtsalt selgeks teha, eksole :), aga pojal läks arvutustehete tegemine oluliselt kiiremini kui tütrel ja ta lõpetas harjutused varem ära. Tütar muutus seda nähes väga õnnetuks ja tundis ennast halvasti. Sai siis tükk aega seletatud, et ei oleks normaalne kui tema sama kiirelt arvutaks kui poeg, kes on ikkagi kaks aastat temast rohkem igapäevaselt arvutustehteid teinud. Lõpuks saime asja läbi arutatud ja ta tegi rahulikumalt arvutusi edasi (ja siinkohas tuleb öelda, et ta arvutab väga hästi - ta teeb seda rahulikumalt, kui poeg samal ajal tegi, aga seetõttu teeb ka tehetes vähem hooletusvigu, mida poeg oma kiirustamise tõttu ikka suht palju sisse lasi vaehepeal).

Omas klassis omasuguste seas tekib kindlasti parem võrdlusmaterjal ja näeb paremini, et kas sa saad mingi asjaga hästi hakkama või mitte. Teisest küljest muidugi see soodustabki elus enda edukuse ja headuse hindamist teistega võrdlemise teel, mitte iseenese arengust lähtuvalt. Nii et pikas perspektiivis on sellest "valust" tegelikult ehk hoopis kasu - tuleb nüüd ju varakult selgeks saada, et arengut on mõistlik hinnata endast lähtuvalt - kui palju rohkemat sa tead/oskad võrreldes sellega, mida sa teadsid/oskasid aasta, kuu, nädal või isegi päev tagasi.

Esimesed nädalad iseseisva õpetajana

Kui eelmised veerandid juhindusin puhtalt õppematerjalist ja tegime asju õpikute ja töövihikute järgi, siis nüüd oleme jõudnud taas uude etappi.

Laste õpetajate julgustusel olen võtnud suurema otsustuse ja initsiatiivi enda peale. Eelmine nädal läks meil loodusõpetuse tähe all, kus ei kasutanud kordagi õpikut ega töövihikut. Selle asemel hoopis valisime iga päev kaks erinevat elukat, otsisime google'st nende kohta pilte ja infot ning lapsed joonistasid looma kohta pildi ja kirjutasime erinevad kehaosad pildile lisaks. Selle mõtte sain poja õpetaja käest, sest nemad niimoodi oma loomaõpetust just tegid.

Alustasime seda looma-seeriat tegelikult inimesest. Lapsed joonistasid inimese. Rääkisime erinevad kehaosad koos läbi - millised kehaosad on olemas, mille jaoks nad vajalikud on ja kuidas oleks elu ilma nendeta. Väga lahe oli näiteks koos läbi proovida, mis tunne oleks istuda ilma põlvedeta (ehk siis sirgete jalgadega) või siis tassikest teed juua ilma küünarnukita (ehk sirge käega).

Elukatest võtsime läbi kassi, rebase, põdra, ahvena, kerakala, kotka, kaheksajala, konna.. midagi oli vist veel, hetkel ei tule meelde. Väga lahe oli niimoodi koos infot otsida, arutleda, vaadata kuidas lapsed väga lahedeid pilte joonistavad (kunstiõpetus ka kohe osaliselt tehtud) ja tegelikult sai niimood väga stressivabalt ja lõbusalt läbi võetud suur hulk infot - loomade erinevad kehaosad, nende vajalikkus ja eripärad, mida keegi sööb ja kuidas ta seda hangib, mil viisil keegi paljuneb (kas te teadsite, et kaheksajalg muneb?) ja oma järglaste eest hoolitseb.

Samal ajal sai ka raamatukogus käidud ja sealt haarasin kaasa portsu loomaraamatuid. Nüüd ongi meil unejuturaamatuks Turovski loomalood. Sobib väga mõnusalt teemaga kokku ja saab palju huvitavat lisaks teada.

Käesoleval nädalal tähistame osaliselt külmapühasid. Meil ei ole sellest küll iseenesest midagi, aga positiivne on see, et tänu külmapühadele saavad ka sõbrad valgel ajal õues mängida ja nii ongi viimased päevad möödunud tundide kaupa õues kelgutamise ja kelgumäele hüppekate ehitamise ja tiigilt lume lükkamise tähe all. Kui külm liiga näpistama hakkab, siis tullakse meie poole mängima. Nii et kehaline kasvatus ja sotsialiseerumine päevateemadeks.

Lisaks olen kõrvalt alustanud eesti keelega - poja õpetaja saatis lapsevanematele koma ja murdude õpetamiseks head materjali ja selle alusel hakkasime komadega pihta. Teen seda mõlema lapsega koos, sest teema konkreetne ja ka tütrele jõukohane. Murdudega hakkan ka nendega koos tegelema. Seal olen juba ise välja mõtelnud, kuidas neid lastele selgitada ja mismoodi neile läheneda.

Täitsa tore on niimoodi ise õpetajana areneda :). Eks näis, mis edaspidi veel juhtuma hakkab. Nagu eelmistest sissekannetest näha, siis töötan hetkel õppekava läbi, et näha, mida üldse selgeks saama peab. Sellest lähtudes saan edaspidi veel teadlikumalt ise teemasid ja valdkondi õpetamiseks valida.