Vean 1000 EURi peale kihla, et Sinul, kes sa seda teksti praegu loed, on D-vitamiini puudus!
Ja kui ma niimoodi veakski kõikidega kihla, siis oleks mul suur hunnik pappi. Jah, mõnele üksikule peaksin ka mina maksma, aga see oleks köömes nendega võrreldes, kes mulle maksaksid.
Natuke fakte. Eestis läbiviidud doktoritöö raames selgus, et augusti lõpuks on D-vitamiini puudus 10% eestlastel. Tundub nagu väike number.... aga D-vitamiin on ju päikesevitamiin ja päikesest saab seda meeletus koguses. Kui viibida katmata nahaga ja ilma päikesekreemita suvel päikese käes, siis 15 minutiga saab 10 000 - 15 000 ühikut D-vitamiini. Päevane soovitatav norm praeguste terviseorganisatsioonide juures on 400 ühikut, mida viimasel ajal on tõstetud 600 peale (ja mitmed uuringud näitavad veel kõrgemaid soovitusi, aga sellest edaspidi).
Selles valguses tundub uskumatu, et suvi läbi päikest nautida saanud inimeste hulgas on ikka veel D-vitamiini puuduse käes kannatajaid.
Hullemaks aga läheb.
Talvekuudel pidavat sama uuringu andmetel D-vitamiini puuduse käes kannatama 73% eestlastest. Siit siis ka minu rahaline võit antud kihlveos. Hetkel, kui pole veel D-vitamiini loomiseks piisav päike paistma hakanud (D-vitamiini tekkeks on vaja UV B kiirgust, ehk seda, mis nahka pruunistab), ei tule sellest ka midagi juurde ning igasugused D-vitamiini varud pidid eestlastel otsa saama juba oktoobrikuus.
Nii et ainukesed, kellel hetkel see näit korras võib olla, on need, kes pidevalt D-vitamiini kalamaksaõli või toidulisanditega manustavad või iga päev suures koguses lõhet ja angerjat söövad. Paljukest neid meie seas on? Ma tegelikult kahtlen, et neid nii paljugi kui selle uuringus näidatud 27% on. Tõesem tundub minu perearsti kogemus, kes ütles, et ta on elu sees saanud ainult ühelt inimeselt normidele vastava analüüsitulemuse ja see inimene oli kaks aastat järjepidevat topeltkogustes D-vitamiinikuuri teinud, sest oli ka sügavas puuduses enne vaevelnud.
Ühesõnaga. Me kõik oleme hetkel tõenäoliselt D-vitamiini puuduses. Mina olen kohe kindlalt, sest kui rääkisin perearstiga väsimusest, siis tegi ta mulle igast analüüse ja nende seas ka D-vitamiini oma. Selle kohta ütles ta küll enesekindlalt, et võib kihla vedada, et see mul normis pole. Mul on hea meel, et ma seda kihlvedu vastu ei võtnud. Ma olen saanud piisavalt targaks, et teda mitte üle kavaldada püüda. Olen päris mitu korda tema nõuannete vastaselt toimetanud ja hiljem kõrvad lontis tema juurde löntsinud ja tõdenud, et tal oli ikka õigus.
Ja muidugi oli tal ka seekord õigus. Kui normnäitajad kehas on 75-100, väike puudujääk on 50-75, ja alla 50 on juba avitaminoos.
Wikipedia ütleb: "Avitaminoos kujuneb reeglina ühe konkreetse vitamiini kestval, täielikul puudumisel ja erinevalt hüpovitaminoosist on avitaminoos konkreetne haigus"
Minul oli see näitaja 39. Ta küll lohutas mind, öeldes, et on näinud ka näitajat 18, kuid fakt on fakt. Mul on tõsine ja juba haiguslikuks muutunud vitamiinipuudus. Nii et viimased päevad olen siin lisaks põnnile ka endale D-vitamiini manustanud ja tegelikult ootan praegu ühte saadetist, et seal olevaid tablette ka koduõppuritele anda. Sest no kust nemadki seda D-vitamiini saama peaksid hetkel.
Õnneks on varsti käes päikeseaeg ja siis võib mõneks kuuks teema ära unustada. Aga sügisel hakkab kõik jälle otsast peale.
D-vitamiiniga on aga igasuguseid segadusi teadusmaailmas.
Siiani valitseva teadmise kohaselt oli D-vitamiin vajalik luude arenguks. Selle jaoks oli päevane vajalik norm 400 rahvusvahelist ühikut. Nüüd on seda vaikselt nihutatud 600 peale. Kusagilt lugesin ka infot, et D-vitamiini üledoseerimine on ääretult ohtlik ning juba kümnekordne doos on üledoseerimine. See jutt oli toitumine.ee leheküljel. Viimaste uuringute valguses tundub see lause täielik jama olevat. loodetavasti võtavad nad seal varsti seda täiendada.
Mida siis viimased uuringud näitavad.
Viimase aja uuringud seostavad D-vitamiini puudust depressiooniga, diabeediga, vähiga, sklerosis multipleksiga, südamehaigustega ja igast muude vähemate asjadega.. lisaks siis muidugi see luude areng, mis varasemast juba teada on.
Vähi uuringuteks tehtud uuring leidis, et vähi ennetamiseks vajalik päevane kogus D-vitamiini on 4000 ühikut. Ehk siis just see kümnekordne praeguse normi level, mida veel mõnda aega ohtlikuks peeti. Selle uuringu sees vihjati, et 10 000 ühikut päevas oleks ohutu kasutamise piir.
Samas oli ühes kohas toodud välja asjaolu (ei tea kui tõene), et maailmas on teada ainult üks juhtum, kus inimene on D-vitamiini üledoosi tõttu haiglasse sattunud. Tema oli enne seda mitme aasta jooksul iga päev võtnud sisse 150 000!!! ühikut. Haiglas viibis ta paar päeva, kui D-vitamiin kehas ära seotu ja väljutati ning seejärel läks tagasi koju.
Depressiooni uuringus ennetamise norme välja ei toodud, aga on leitud, et D-vitamiini puudus suurendab depressiooni esinemise tõenäosust 60%. Nii et kõik minusugused, sessoonse depressiooni käes kannatajad, sügisväsimuse ja kevadväsimuse tundjad - kuidas teil D-vitamiiniga lood on?
D-vitamiini seosest diabeedi kohta sain infot väga kurval viisil. Helistas sugulane, kelle tütrel, täiskasvanuelu alustaval noorel naisel, diagnoositi hiljuti diabeet. Ja see hullem variant - see, kus tuleb ennast elu lõpuni igapäevaselt süstida. Kust ja miks tuli, ei oska keegi öelda. Ema tegi selle peale tõsise uuringu ja leidis info D-vitamiini puuduse ja diabeedi kohta, mida uuema aja uuringud näitavad.
Ühesõnaga... teadus areneb, aga meie teadlikkusel võab aega, et sellele järgi jõuda.
Praegu aga tundub nii, et suvekuudel tuleb kindlasti mingi aja päevast (piisab 15 minutist) ilma kaitsevahenditeta päikese käes kümmelda. Soovitatav ajavahemik on kell 10-14, ehk just see aeg, mida tavaliselt soovitatakse vältida liigse päikesekiirguse tõttu. Eks siin kehtib taas tasakaalu põhimõte - liiga palju on halb, aga täiesti ilma on ka halb. Nii et mõõdukust!
Lisaks siis tuleb muul osal aastast ikkagi tõsiselt tegeleda D-vitamiini manustamisega. Kui tahta hoida luid, siis piisab ehk praegusest normist ehk 400st ühikust. Seda on põhimõtteliselt ehk võimalik ka toidust saada kui hoolega söögilauda jälgida ja väga palju rasvast kala tarbida (kuigi peab ikka väga sihikindel olema oma toidulaua osas).
Kui aga uskuda uuemaid teadustöid ning tahta ennast kaitsta ka depressiooni, vähi, südamehaiguste ja teiste tõsiste haiguste eest, siis tundub, et tuleb tarbida päevas 4000 ühikut. Ma olen küll üldiselt selline, kes pooldab vajalike ainete saamist toidust, mitte tabletist, kuid seda 4000 ühikut on küll väga keeruline saada. Ühes kohas toodud D-vitamiini sisalduse tabeli järgi arvutades tuleb selleks süüa päevas 400g angerjat või 1kg lõhet või 10kg munakollaseid. No... keeruline...
Ja siis on veel see vitamiinivormi küsimus. Söödaval kujul on kahte sorti vitamiini. D2 ja D3. D2 on taimest saadud vitamiin (seened näiteks). D3 on loomne saadus (kalamaksaõli). Keha aga omastab D3-e oluliselt paremini kui D2-te. Siinkohal on anekdoot selles, et meil müügil olevad D-vitamiinid on just D2-l põhinevad. Vaatasin üle ka põnni retsepti alusel saadavad tilgad ja ka need on D2 alusel (ja päevane ettenähtud kogus annab 400 ühikut).
Küsimusi seega palju...
Kui palju siis tegelikult päevas vaja on: 400?, 600?, 1000? 4000?
Mis on ohtlik tase ja mis juhtub selle ületamisel?
Kas leppida D2 vitamiiniga või hankida ikkagi D3 vorm?
Mida hakata peale imikute ja lastega... hetkel neil ju norm D2 ja 400 ühikut...
Ja kuidas ikkagi teha nii, et võimalikult palju saaks vitamiini loomulikul teel - päikesest ja toidust...
Mõtlen siin, et kelle käest neid küsida oleks....
PS: Tean küll, et viisakas oleks linke ka juurde panna, kust ma selle info kokku korjasin. Aga ausõna - lihtsalt ei viitsi hetkel. Mingi hetk hoidsin kõiki neid lehti lahti, et viiteid kokku korjata, aga siis hakkas segama, et 100 lehte lahti oli ning panin nad kõik kinni. Aga googel annab üsna ruttu otsingu peale infot kätte, kes põhjalikumalt huvi tunneb. Alustasin eestikeelsest, aga põhiinfo, mis siia kirja sai, pärineb tegelikult ikka lõpuks ingliskeelsetest teadusuuringute ja ametlike organisatsioonide andmetest.
laupäev, 31. märts 2012
neljapäev, 29. märts 2012
Unschooling ja raporteerimine
Uurin ja puurin siin muudkui unschoolingu teemat.
Olen juba uskuma hakanud, et niimoodi on võimalik vajalikud asjad lastel selgeks saada (kas siis oma huvide kaudu või siis see hetk, kui on vaja mingit testi või eksamit teha konkreetselt selle jaoks õppides, teades, miks sa seda testi või eksamit teed).
Olen ka uskuma hakanud, et lapsed ei istu niimoodi kogu aja arvuti/teleka taga. Hetkel on küll meie õppuritel käsil "deschooling", ehk siis tõesti-tõesti, nad on väga suure osa ajast arvutis... aga on sealt ka vabatahtlikult välja tulnud omal algatusel. Lisaks on selgelt näha, et kui ma neid kutsun, siis on nad palju varmamalt nõus sealt tagant ära tulema ning see ei tekita nendes negatiivseid tundeid. Ühesõnaga mingi hirm hakkab mööda saama. Varem, kui meil oli arvutiaeg piiratud, siis tuli ju iga minutit lubatud ajast kindlasti ära kasutada, muidu jäid sellest ilma.
Ja muidugi olen ka ise lõpuks kätte võtnud ja süvenenud enam sellesse, mida nad seal teevad. Ja tuleb välja, et täitsa lahedaid asju teevad. Endalgi vahepeal täitsa põnev nende poolt leitud youtube'i videosid vaadata (väga hea huumoriga tegeleasi leidub seal ja lapsed on osad neist üles leidnud) või siis mõnele mängule kaasa elada.
Hiljuti leidsin aju arendamiseks mõeldud veebilehe, kus on neuropsühholoogide kaasabil disainitud mängukesed, mille abil inimene saab oma aju erinevaid aspekte arendada (kiirus, mälu, tähelepanu, probleemi lahendamise osknus jne jne). Lumosity on selle asja nimi. Seal saab kolm päeva tasuta tegutseda, edasiseks tuleb hakata raha välja käima. Neid mängukesi mängides tulid tahtmatult pähe paralleelid laste arvutimängudega. Ja ausõna - laste mängud sisaldavad samasuguseid ülesandeid, kui need hüpersuperspetsiaalsed ajuarendamise mängud ning tegelikult veel hoopis kompleksemal ja keerulisemal tasemel. Kolmemõõtmelises dimensioonis tegutsemine, tähelepanu keskendumine, mitme elemendi paralleelne jälgimine, mälu, kiirus, probleemilahendamine, perifeerne nägemine jne jne jne. Ja seda kõike mitte ükshaaval vaid sisuliselt korraga kõik koos. Aju arendamiseks päris hea pähkel, kas pole. Rääkimata veel ebaõnnestumistega toimetulemise harjutamine ja järjekindluse praktiseerimine.
Niimoodi vaadates ei olegi arvutimängud just maailma kõige hullemad asjad, kas pole? Ja kuna koduõppel olles on lastel terve päev aega oma huvialadega tegeleda, siis jääb arvuti kõrvalt palju-palju aega ka sõpradega mängimiseks, õues ringijooksmiseks, raamatute lugemiseks ja misiganes muuks huvitavaks asjaks.
Ühesõnaga.. kaks minu kõige suuremat hirmu - vajalikud teadmised ja arvutiteema - on hakanud taanduma. See-eest kerkivad esile järgmised küsimused.
Üks keeruline küsimus on lapse arengust raporteerimine. Kui muidu oli lihtne - käisime ja näitasime õppeaine kaupa ette täidetud töövihikud (kui neid kasutasime), laste kirjutatud tekstid ja tehtud arvutused jne, siis kuidas toimetada lapse hindamist unschoolingul olles, kui ei ole õppekava ega õppeaineid ning tegevus ei toimu mitte vihikusse asju kirjutades?
Internetiavarustes ringi uurides selgus, et sellise raporteerimiseka loodava asja nimi on õpimapp. Sinna pannakse kokku kõikvõimalik info lapse poolt tehtud asjade kohta, liigitades seda õppeainete terminoloogiaga. Näiteks võib emaga koos koogi küpsetamise panna terviseõpetuse alla (kui tegemise käigus ka üldiselt toitumisest rääkida) kui ka matemaatika alla (retsepti järgi koguste arvestamine - eriti kui muuta soovitud koguhulka, nii et retseptis olnud koguseid tuleb suurendada või vähendada; lisaks veel vajalikud mõõtmised-kaalumised, mis on matemaatika osa algkoolis) jne jne.
Kuidas aga sellist õpimappi võimalikult valutult koostada. Päevas toimub ju 1001 pisiasja, mille kaudu laps tegelikult õpib. Kuidas neid kõiki (või olulisemaid) fikseerida ja raportiks sobivale kujule saada?
Selle kohta leidsin ühe kirjatüki, kus unschoolingu ema tutvustab enda poolt kasutatavat kahte vahendit.
Mõlemad on veebipõhised ja mõlemad on tasuta.
Üks neist on EasyBib, mis on viidete haldamise vahend. Ehk siis selle abil on hea hallata loetud raamatute nimekirja, aga mitte ainult. Sellega saab pidada nimekirja ka vaadatud filmidest, sarjadest, mängitud arvutimängudest jne jne. Tegelikult kuuluvad need ju kõik harivate asjade alla.
Süsteem toimib väga lihtsalt. Paned otsingusse raamatu nime (või osa sellest) ning süsteem otsib andmebaasist vastavaid kirjeid. Valid õige kirje välja ning tekitabki sulle ilusa ja korrektse viite antud teosele. Ei pea ise kõiki detaile sisse trükkima.
Teine neis on Evernote. No kus see asi siis oli, kui ma veel saja asjaga korraga tegelesin ja hirmsasti midagi sellist vajasin. Mõte on selles, et see peab nimekirja sinu märkmetest. Ei midagi revolutsioonilist, eksole... outlook teeb ju ka seda ja tuhat muud vahendit. Vahe on kahes toredas asjas.
Esiteks selles, milliseid märkmeid seal hallata saab ja kui lihtne neid teha on. Sinna saab lihtsalt midagi kirja panna. Sinna saab tõmmata fotosid ja neile tektis juurde kirjutada (väga hea näiteks lastega kusagil käies, sellest pilti tehes ja hiljem juurde kirjutada, et mida siis täpselt õppisite selle käigu ajal). Ja sinna saab teha märget veebilehe alusel. Kui näiteks laps tuleb ja küsib millegi kohta, siis enamasti (kui ise vastust ei tea) võtad lahti google'i ja kasutad otsingut. Nüüd saabki leitud lehekülje alusel teha ühe näpuliigutusega omale Evernote'i märkme ja oma juttu juurde kirjutada. Nii ongi talletuatud ka kõik need pisikesed infokillud, mida laps vaikselt kogub.
Loomulikult on märkmetel juures kuupäev ning sildid, mille alusel hiljem on neid mõnus otsida.
Teine hea asi Evernote'i juures on see, et ta istub küll "pilve" sees, ehk on kasutatav inertneti kaudu, aga teda saab kasutada ka offlines oma arvutist ning lisaks ka nutitelefonist. Ehk siis - teete lastega jalutuskäiku rabas, näete huvitavat marja. Teed sellest oma telefoniga pildi, paned kohe Evernot'i kirja koos omapoolse märkusega. Hiljem internetti saades süngid telefoni "pilvega" ära ning kodus võite selle alusel veel internetist midagi rabade kohta juurde uurida ning vastavat marja otsida ja leitud asjade kohta jällegi märkme teha.
Väga lahe igatahes. Niimoodi saab jooksvalt ja lihtsalt ajsadest logi pidada ja hiljem siis on hea selle alusel õpetajatele õpimappi kokku panna. Või siis teha evernote'i kaust, kuhu vajalikud märked kokku koguda, see kaust avalikuks teha ning õpetajatele link saata.
Olen juba uskuma hakanud, et niimoodi on võimalik vajalikud asjad lastel selgeks saada (kas siis oma huvide kaudu või siis see hetk, kui on vaja mingit testi või eksamit teha konkreetselt selle jaoks õppides, teades, miks sa seda testi või eksamit teed).
Olen ka uskuma hakanud, et lapsed ei istu niimoodi kogu aja arvuti/teleka taga. Hetkel on küll meie õppuritel käsil "deschooling", ehk siis tõesti-tõesti, nad on väga suure osa ajast arvutis... aga on sealt ka vabatahtlikult välja tulnud omal algatusel. Lisaks on selgelt näha, et kui ma neid kutsun, siis on nad palju varmamalt nõus sealt tagant ära tulema ning see ei tekita nendes negatiivseid tundeid. Ühesõnaga mingi hirm hakkab mööda saama. Varem, kui meil oli arvutiaeg piiratud, siis tuli ju iga minutit lubatud ajast kindlasti ära kasutada, muidu jäid sellest ilma.
Ja muidugi olen ka ise lõpuks kätte võtnud ja süvenenud enam sellesse, mida nad seal teevad. Ja tuleb välja, et täitsa lahedaid asju teevad. Endalgi vahepeal täitsa põnev nende poolt leitud youtube'i videosid vaadata (väga hea huumoriga tegeleasi leidub seal ja lapsed on osad neist üles leidnud) või siis mõnele mängule kaasa elada.
Hiljuti leidsin aju arendamiseks mõeldud veebilehe, kus on neuropsühholoogide kaasabil disainitud mängukesed, mille abil inimene saab oma aju erinevaid aspekte arendada (kiirus, mälu, tähelepanu, probleemi lahendamise osknus jne jne). Lumosity on selle asja nimi. Seal saab kolm päeva tasuta tegutseda, edasiseks tuleb hakata raha välja käima. Neid mängukesi mängides tulid tahtmatult pähe paralleelid laste arvutimängudega. Ja ausõna - laste mängud sisaldavad samasuguseid ülesandeid, kui need hüpersuperspetsiaalsed ajuarendamise mängud ning tegelikult veel hoopis kompleksemal ja keerulisemal tasemel. Kolmemõõtmelises dimensioonis tegutsemine, tähelepanu keskendumine, mitme elemendi paralleelne jälgimine, mälu, kiirus, probleemilahendamine, perifeerne nägemine jne jne jne. Ja seda kõike mitte ükshaaval vaid sisuliselt korraga kõik koos. Aju arendamiseks päris hea pähkel, kas pole. Rääkimata veel ebaõnnestumistega toimetulemise harjutamine ja järjekindluse praktiseerimine.
Niimoodi vaadates ei olegi arvutimängud just maailma kõige hullemad asjad, kas pole? Ja kuna koduõppel olles on lastel terve päev aega oma huvialadega tegeleda, siis jääb arvuti kõrvalt palju-palju aega ka sõpradega mängimiseks, õues ringijooksmiseks, raamatute lugemiseks ja misiganes muuks huvitavaks asjaks.
Ühesõnaga.. kaks minu kõige suuremat hirmu - vajalikud teadmised ja arvutiteema - on hakanud taanduma. See-eest kerkivad esile järgmised küsimused.
Üks keeruline küsimus on lapse arengust raporteerimine. Kui muidu oli lihtne - käisime ja näitasime õppeaine kaupa ette täidetud töövihikud (kui neid kasutasime), laste kirjutatud tekstid ja tehtud arvutused jne, siis kuidas toimetada lapse hindamist unschoolingul olles, kui ei ole õppekava ega õppeaineid ning tegevus ei toimu mitte vihikusse asju kirjutades?
Internetiavarustes ringi uurides selgus, et sellise raporteerimiseka loodava asja nimi on õpimapp. Sinna pannakse kokku kõikvõimalik info lapse poolt tehtud asjade kohta, liigitades seda õppeainete terminoloogiaga. Näiteks võib emaga koos koogi küpsetamise panna terviseõpetuse alla (kui tegemise käigus ka üldiselt toitumisest rääkida) kui ka matemaatika alla (retsepti järgi koguste arvestamine - eriti kui muuta soovitud koguhulka, nii et retseptis olnud koguseid tuleb suurendada või vähendada; lisaks veel vajalikud mõõtmised-kaalumised, mis on matemaatika osa algkoolis) jne jne.
Kuidas aga sellist õpimappi võimalikult valutult koostada. Päevas toimub ju 1001 pisiasja, mille kaudu laps tegelikult õpib. Kuidas neid kõiki (või olulisemaid) fikseerida ja raportiks sobivale kujule saada?
Selle kohta leidsin ühe kirjatüki, kus unschoolingu ema tutvustab enda poolt kasutatavat kahte vahendit.
Mõlemad on veebipõhised ja mõlemad on tasuta.
Üks neist on EasyBib, mis on viidete haldamise vahend. Ehk siis selle abil on hea hallata loetud raamatute nimekirja, aga mitte ainult. Sellega saab pidada nimekirja ka vaadatud filmidest, sarjadest, mängitud arvutimängudest jne jne. Tegelikult kuuluvad need ju kõik harivate asjade alla.
Süsteem toimib väga lihtsalt. Paned otsingusse raamatu nime (või osa sellest) ning süsteem otsib andmebaasist vastavaid kirjeid. Valid õige kirje välja ning tekitabki sulle ilusa ja korrektse viite antud teosele. Ei pea ise kõiki detaile sisse trükkima.
Teine neis on Evernote. No kus see asi siis oli, kui ma veel saja asjaga korraga tegelesin ja hirmsasti midagi sellist vajasin. Mõte on selles, et see peab nimekirja sinu märkmetest. Ei midagi revolutsioonilist, eksole... outlook teeb ju ka seda ja tuhat muud vahendit. Vahe on kahes toredas asjas.
Esiteks selles, milliseid märkmeid seal hallata saab ja kui lihtne neid teha on. Sinna saab lihtsalt midagi kirja panna. Sinna saab tõmmata fotosid ja neile tektis juurde kirjutada (väga hea näiteks lastega kusagil käies, sellest pilti tehes ja hiljem juurde kirjutada, et mida siis täpselt õppisite selle käigu ajal). Ja sinna saab teha märget veebilehe alusel. Kui näiteks laps tuleb ja küsib millegi kohta, siis enamasti (kui ise vastust ei tea) võtad lahti google'i ja kasutad otsingut. Nüüd saabki leitud lehekülje alusel teha ühe näpuliigutusega omale Evernote'i märkme ja oma juttu juurde kirjutada. Nii ongi talletuatud ka kõik need pisikesed infokillud, mida laps vaikselt kogub.
Loomulikult on märkmetel juures kuupäev ning sildid, mille alusel hiljem on neid mõnus otsida.
Teine hea asi Evernote'i juures on see, et ta istub küll "pilve" sees, ehk on kasutatav inertneti kaudu, aga teda saab kasutada ka offlines oma arvutist ning lisaks ka nutitelefonist. Ehk siis - teete lastega jalutuskäiku rabas, näete huvitavat marja. Teed sellest oma telefoniga pildi, paned kohe Evernot'i kirja koos omapoolse märkusega. Hiljem internetti saades süngid telefoni "pilvega" ära ning kodus võite selle alusel veel internetist midagi rabade kohta juurde uurida ning vastavat marja otsida ja leitud asjade kohta jällegi märkme teha.
Väga lahe igatahes. Niimoodi saab jooksvalt ja lihtsalt ajsadest logi pidada ja hiljem siis on hea selle alusel õpetajatele õpimappi kokku panna. Või siis teha evernote'i kaust, kuhu vajalikud märked kokku koguda, see kaust avalikuks teha ning õpetajatele link saata.
pühapäev, 25. märts 2012
Mis on piisav põhjus koduõppeks?
Väga paljud pered jõuavad koduõppeni kooliga seotud probleemide tõttu. Mõnikord on selleks koolikiusamine. Mõnikord ei sobi kooli õppesüsteem lapsele ning tema areng on pidurdatud... nö õpiraskustega lapsed. Mõnikord jällegi on kool lapse arengu jaoks liiga aeglane ja kodu võimaldab edasiliikumist paremini. Mõnikord lähevad suhted õpetajatega lootusetult sassi. Mõnikord lihtsalt ei ole kodu lähedal pere jaoks sobiva lähenemisviisiga kooli. Mõni laps on mingile hobile väga pühendunud ja ka andekas, aga kooli kõrvalt ei jää selleks aega. Mõni pere on palju välismaal, aga tahab last ikkagi Eesti süsteemi järgi ja eesti keeles õpetada jne.
Nende juhtumite puhul on selgelt aru saada, et koduõpe on lahenduseks mingile konkreetsele probleemile.
Meie pere puhul sellist ühte konkreetset "põhjust" koduõppele jäämiseks ei ole. Nagu ühe artikli kommentaaridest etteheide mulle läbi käis, siis meie oleme koduõppel sellepärast et mina tahan "kaua magada ja reisida".
Ei saa eitada. Mulle tõesti meeldib hommikul pikemalt magada ning mulle tõesti meeldib reisida. Meie koduõppele jäämiseks ei olnud need küll ainsad argumendid, aga see selleks.
Meile ei meeldinud küll varahommikuti (eriti pimedal ajal) tõusta, aga saime sellega loomulikult hakkama nagu paljud teised, kellele ei meeldi hommikuti vara tõusta.
Jah, lapsed olid küll tihti haiged. Eks magamatusest tingitud organismi kurnatus ja suures seltskonnas viibimine aitas sellele tõhusalt kaasa. Aga nad said alati taas terveks ning elu läks normaalselt edasi.
Lapsed said koolis ilusti hakkama. Nad olid nelja-viielised. Tütrel olid kõik viied (nagu pojalgi esimeses klassis). Pojal lipsas ka mõni neli tunnistusele ja mõnikord mõni kolm kontrolltöösse. Seega õppetöös ei olnud probleem ja natuke igav neil mõnes tunnis võis olla, aga mingit ülemäärast probleemi ka sellest ei olnud.
Klassijuhatajad olid mõlemal lapsel toredad. Tütre oma tundsin ma vähem, kuid suhtlus oli hea. Kooliaasta lõpus tuli üks imelik "kala" sisse, kus ma ei saanud tema käitumise põhjustest aru ja ta ei suutnud seda mulle ka selgelt põhjendada, aga selleks ajaks oli meie koduõppele jäämise otsus juba ammu tehtud ja ka temaga läbi arutatud. Poja klassijuhatajat tunnen ma väga hästi ja tean, millise pühendumise ja hingesoojusega (ja vajalikul hetkel distsipliiniga) ta oma klassi laste eest hoolitseb. Nii et õpetajatega meil probleeme ei olnud.
Klassikaaslastega said lapsed normaalselt läbi. Tütar sai endale ühe ääretult hea sõbra, kellega nad siiamaani tihedalt suhtlevad. Lisaks mitmeid teisi toredaid sõpru. Pojal tekkis ka seltskond, kellega koos mängisid koolis ja käisid üksteise sünnipäevadel. Jah, eks poistel oli ikka vahepeal ütlemisi ja jagamisi. Aga ei midagi ületamatut ja hullu. Lisaks oli probleeme vahetundidel teiste klasside agressiivsemate õpilastega (seda küll enamasti pealtvaatajatena) ning osade suuremate õpilastega, kes armastasid trepikojas väiksemate kallal norida. Aga taas, ei midagi ületamatut.
Kool oli ka normaalne. Natuke ehk suurevõitu küll maakooli kohta oma 400 õpilasega, aga midagi otseselt häda ka ei olnud. Oli mitmeid-mitmeid toredaid üritusi lastele, millest ka meie omad mõnuga osa võtsid. Ma ise kuulusin kooli hoolekogusse ja nägin, kuidas probleemidega jõudumööda tegeleti ja asjadele lahendusi otsiti.
Mingite eriliselt aeganõudvate hobidega lapsed ei tegelenud. Välismaal käisime reisimas küll, aga mõnenädalastel lühikestel käikudel, mille õpetajatega alati eelnevalt kooskõlastasime. Seega ei olnud meil ka selles osas probleeme.
Ühesõnaga normaalne ja tavaline koolielu. Mis on siis meie vabanduseks koduõppesse minekul?
Aga mis üldse on piisav põhjus koduõppele jäämiseks?
Siin on minu arvates hea koht vaadata seadust, mis selle ilusti ära ütleb. Seaduses on kirjas kahte liiki koduõpet.
Koduõpe tervislikel põhjustel on konkreetne asi, kus laps terviseprobleemide tõttu ei ole võimeline koolis käima. Sellele jäämise otsustab komisjon ning lapsevanemal siin mingit sõnaõigust otseselt ei ole. See on hoopis erinev teema meie variandist.
Meie kasutatud variandi nimi on "koduõpe vanema soovil". Ja see ütlebki asja ära. See nimetus ei ole "koduõpe ekstreemsetel juhumitel" või "koduõpe välismaal viibijatele" või "koduõpe siis, kui miski muu ei toimi". Ei, see on lihtsalt ja selgelt öeldud - koduõpe siis, kui vanem seda soovib. Ja see ongi piisav põhjus koduõppele jäämiseks.
Ja miks peaks üks tavaline vanem oma tavalise lapse tavalisest koolist ära võtma ja soovima koduõpet teha? Eks siin sõltub vastus väga palju vanemast ja lapsest ja koolist, aga meie puhul on vastus lihtne. Koduõpe sobib meile paremini. Meil on kõigil niimoodi parem elu. Mitte et enne oleks ületamatult halb olnud, aga nüüd on lihtsalt veel parem.
Kindlasti on peresid, kus koduõpe ei teeks laste ega muu pere elu paremaks. Ja neil ei ole ka mõtet koduõpet teha. Aga meie pere jaoks on koduõpe tõeliselt positiivseks elustiiliks osutunud. Seda on näha nii laste kui minu tervisest, meie omavahelisest läbisaamisest ja üldisest kodusest õhkkonnast. Ja selle positiivse õhkkonna ja hea tervise juures on meil kõik vajalikud koolitükid tehtud-õpitud oluliselt vähema ajakuluga ning lastel on aega oma hobidega tegeleda.
Väikese lapse puhul on normaalsed valikud - tavalasteaed, eralasteaed, waldorflasteaed, koduhoid hoidja juures, hoidja lapse juures, laps vanemaga kodus. Need on kõik normaalsed valikud, mida pere teeb sobivuse ja võimaluste alusel.
Töö puhul on normaalsed valikud - töötaja riigiasutuses, töötaja erafirmas, FIE, vabakutseline, ettevõtja, paindlik töögraafik, töö kodukontorist jne. Ka siin on variante palju ja inimene teeb nende vahel valiku oma soovide ja võimaluste alusel.
Kui väikese lapse ja täiskasvanu puhul on normaalne lai diapasoon valikuid ja need valikud sisaldavad ka koduvarianti, siis miks on kooliealise lapse puhul äkitselt koduvariant ebanormaalne ja tavatu? Koduõpe ei ole põhimõtteliselt parem ega halvem kui kool. Ta on lihtsalt üks võimalikest variantidest, mille headus tuleneb sellest, mis sobib konkreetsele perele.
Nii et ei pea olema "piisavat põhjust". Koduõpe on üks võimalikest valikutest. Samaväärne eliitkooli, tavakooli, waldorfkooli, väikese maakooli, erakooli ja muude variantidega, mille vahel vanem oma lapse jaoks valiku teeb.
Nende juhtumite puhul on selgelt aru saada, et koduõpe on lahenduseks mingile konkreetsele probleemile.
Meie pere puhul sellist ühte konkreetset "põhjust" koduõppele jäämiseks ei ole. Nagu ühe artikli kommentaaridest etteheide mulle läbi käis, siis meie oleme koduõppel sellepärast et mina tahan "kaua magada ja reisida".
Ei saa eitada. Mulle tõesti meeldib hommikul pikemalt magada ning mulle tõesti meeldib reisida. Meie koduõppele jäämiseks ei olnud need küll ainsad argumendid, aga see selleks.
Meile ei meeldinud küll varahommikuti (eriti pimedal ajal) tõusta, aga saime sellega loomulikult hakkama nagu paljud teised, kellele ei meeldi hommikuti vara tõusta.
Jah, lapsed olid küll tihti haiged. Eks magamatusest tingitud organismi kurnatus ja suures seltskonnas viibimine aitas sellele tõhusalt kaasa. Aga nad said alati taas terveks ning elu läks normaalselt edasi.
Lapsed said koolis ilusti hakkama. Nad olid nelja-viielised. Tütrel olid kõik viied (nagu pojalgi esimeses klassis). Pojal lipsas ka mõni neli tunnistusele ja mõnikord mõni kolm kontrolltöösse. Seega õppetöös ei olnud probleem ja natuke igav neil mõnes tunnis võis olla, aga mingit ülemäärast probleemi ka sellest ei olnud.
Klassijuhatajad olid mõlemal lapsel toredad. Tütre oma tundsin ma vähem, kuid suhtlus oli hea. Kooliaasta lõpus tuli üks imelik "kala" sisse, kus ma ei saanud tema käitumise põhjustest aru ja ta ei suutnud seda mulle ka selgelt põhjendada, aga selleks ajaks oli meie koduõppele jäämise otsus juba ammu tehtud ja ka temaga läbi arutatud. Poja klassijuhatajat tunnen ma väga hästi ja tean, millise pühendumise ja hingesoojusega (ja vajalikul hetkel distsipliiniga) ta oma klassi laste eest hoolitseb. Nii et õpetajatega meil probleeme ei olnud.
Klassikaaslastega said lapsed normaalselt läbi. Tütar sai endale ühe ääretult hea sõbra, kellega nad siiamaani tihedalt suhtlevad. Lisaks mitmeid teisi toredaid sõpru. Pojal tekkis ka seltskond, kellega koos mängisid koolis ja käisid üksteise sünnipäevadel. Jah, eks poistel oli ikka vahepeal ütlemisi ja jagamisi. Aga ei midagi ületamatut ja hullu. Lisaks oli probleeme vahetundidel teiste klasside agressiivsemate õpilastega (seda küll enamasti pealtvaatajatena) ning osade suuremate õpilastega, kes armastasid trepikojas väiksemate kallal norida. Aga taas, ei midagi ületamatut.
Kool oli ka normaalne. Natuke ehk suurevõitu küll maakooli kohta oma 400 õpilasega, aga midagi otseselt häda ka ei olnud. Oli mitmeid-mitmeid toredaid üritusi lastele, millest ka meie omad mõnuga osa võtsid. Ma ise kuulusin kooli hoolekogusse ja nägin, kuidas probleemidega jõudumööda tegeleti ja asjadele lahendusi otsiti.
Mingite eriliselt aeganõudvate hobidega lapsed ei tegelenud. Välismaal käisime reisimas küll, aga mõnenädalastel lühikestel käikudel, mille õpetajatega alati eelnevalt kooskõlastasime. Seega ei olnud meil ka selles osas probleeme.
Ühesõnaga normaalne ja tavaline koolielu. Mis on siis meie vabanduseks koduõppesse minekul?
Aga mis üldse on piisav põhjus koduõppele jäämiseks?
Siin on minu arvates hea koht vaadata seadust, mis selle ilusti ära ütleb. Seaduses on kirjas kahte liiki koduõpet.
Koduõpe tervislikel põhjustel on konkreetne asi, kus laps terviseprobleemide tõttu ei ole võimeline koolis käima. Sellele jäämise otsustab komisjon ning lapsevanemal siin mingit sõnaõigust otseselt ei ole. See on hoopis erinev teema meie variandist.
Meie kasutatud variandi nimi on "koduõpe vanema soovil". Ja see ütlebki asja ära. See nimetus ei ole "koduõpe ekstreemsetel juhumitel" või "koduõpe välismaal viibijatele" või "koduõpe siis, kui miski muu ei toimi". Ei, see on lihtsalt ja selgelt öeldud - koduõpe siis, kui vanem seda soovib. Ja see ongi piisav põhjus koduõppele jäämiseks.
Ja miks peaks üks tavaline vanem oma tavalise lapse tavalisest koolist ära võtma ja soovima koduõpet teha? Eks siin sõltub vastus väga palju vanemast ja lapsest ja koolist, aga meie puhul on vastus lihtne. Koduõpe sobib meile paremini. Meil on kõigil niimoodi parem elu. Mitte et enne oleks ületamatult halb olnud, aga nüüd on lihtsalt veel parem.
Kindlasti on peresid, kus koduõpe ei teeks laste ega muu pere elu paremaks. Ja neil ei ole ka mõtet koduõpet teha. Aga meie pere jaoks on koduõpe tõeliselt positiivseks elustiiliks osutunud. Seda on näha nii laste kui minu tervisest, meie omavahelisest läbisaamisest ja üldisest kodusest õhkkonnast. Ja selle positiivse õhkkonna ja hea tervise juures on meil kõik vajalikud koolitükid tehtud-õpitud oluliselt vähema ajakuluga ning lastel on aega oma hobidega tegeleda.
Väikese lapse puhul on normaalsed valikud - tavalasteaed, eralasteaed, waldorflasteaed, koduhoid hoidja juures, hoidja lapse juures, laps vanemaga kodus. Need on kõik normaalsed valikud, mida pere teeb sobivuse ja võimaluste alusel.
Töö puhul on normaalsed valikud - töötaja riigiasutuses, töötaja erafirmas, FIE, vabakutseline, ettevõtja, paindlik töögraafik, töö kodukontorist jne. Ka siin on variante palju ja inimene teeb nende vahel valiku oma soovide ja võimaluste alusel.
Kui väikese lapse ja täiskasvanu puhul on normaalne lai diapasoon valikuid ja need valikud sisaldavad ka koduvarianti, siis miks on kooliealise lapse puhul äkitselt koduvariant ebanormaalne ja tavatu? Koduõpe ei ole põhimõtteliselt parem ega halvem kui kool. Ta on lihtsalt üks võimalikest variantidest, mille headus tuleneb sellest, mis sobib konkreetsele perele.
Nii et ei pea olema "piisavat põhjust". Koduõpe on üks võimalikest valikutest. Samaväärne eliitkooli, tavakooli, waldorfkooli, väikese maakooli, erakooli ja muude variantidega, mille vahel vanem oma lapse jaoks valiku teeb.
reede, 23. märts 2012
Aura veekeskus ja hingamisprobleemid
Käisid lapsed eile sõpradega Aura veekeskuses. Möllasid seal ligi kolm tundi. Kõik ju väga lahe, aga...
Juba Aurast äratulles kurtsid lapsed, et raske on hingata ja kurgul hingamise ajal valus. Eks ma ise tean ka, et basseinist tulles teinekord kratsib kurku. Lasin neil siis palju vett juua ja läksime ära magama. Uni ju ikka abiks alati.
Tänasega pole aga asi paremaks läinudki. Ikka on normaalselt hingamisel kurgul valus. Üks teine sõber käis kolmapäeval Auras ja temal olevat siiani kurk valus.
Silmadele olevat ka hullult mõjunud. Need õnneks enam ei valuta, aga kohapeal olevat väga halb olnud. Lastega oli kaasas ühe sõbra isa, kes ütles, et tal hakkasid üsna kohe silmad vees valutama, nii et tuli üsna ruttu veest välja ja jälgis lapsi servapealt.
Väga nõme ausaltöeldes. Ma saan aru küll, et koolivaheaeg ja palju rahvast ja siis peab vee puhastamisele rohkem rõhku panema... aga ilmselgelt on praegu vint üle keeratud ja asi mõjub külastajate tervisele halvasti.
Meie siis ilmselt nüüb boikoteerime Aurat pikemat aega. Peab vist hakkama Pärnus ja Jurmalas käima. Loodetavasti on seal olukord parem.
Kas kellelgi on veel kogemust Aura või mõne muu basseini puhul sarnaste teemadega? Ja kas oleks mõtet kuhugi (kuhu?) pöörduda antud teemal?
Juba Aurast äratulles kurtsid lapsed, et raske on hingata ja kurgul hingamise ajal valus. Eks ma ise tean ka, et basseinist tulles teinekord kratsib kurku. Lasin neil siis palju vett juua ja läksime ära magama. Uni ju ikka abiks alati.
Tänasega pole aga asi paremaks läinudki. Ikka on normaalselt hingamisel kurgul valus. Üks teine sõber käis kolmapäeval Auras ja temal olevat siiani kurk valus.
Silmadele olevat ka hullult mõjunud. Need õnneks enam ei valuta, aga kohapeal olevat väga halb olnud. Lastega oli kaasas ühe sõbra isa, kes ütles, et tal hakkasid üsna kohe silmad vees valutama, nii et tuli üsna ruttu veest välja ja jälgis lapsi servapealt.
Väga nõme ausaltöeldes. Ma saan aru küll, et koolivaheaeg ja palju rahvast ja siis peab vee puhastamisele rohkem rõhku panema... aga ilmselgelt on praegu vint üle keeratud ja asi mõjub külastajate tervisele halvasti.
Meie siis ilmselt nüüb boikoteerime Aurat pikemat aega. Peab vist hakkama Pärnus ja Jurmalas käima. Loodetavasti on seal olukord parem.
Kas kellelgi on veel kogemust Aura või mõne muu basseini puhul sarnaste teemadega? Ja kas oleks mõtet kuhugi (kuhu?) pöörduda antud teemal?
teisipäev, 20. märts 2012
Kas üks inimene saab midagi muuta?
Ratsionaalselt mõeldes on kõikide meie pingutused maailma muuta täiesti mõttetud. Maailm ja universum on nii mõõtmatult suur ja pikalt kestev, et meie oma elukestega pole isegi mitte nagu piisad ookeanis vaid midagi veel olematult väiksemad. Ja kui inimesed isegi suudaksid oma tegevusega enda elu emakesel Maal võimatuks muuta ning välja surevad, siis ega planeet Maa sellepärast oma eksistentsi ei lõpeta. Ta kohaneb ja taastub mõned sajad või tuhanded aastad ning kulgeb vaikselt ja järjekindlalt universumis edasi koos nendega, kes selle rumala inimliigi üle on elanud.
Isegi inimesed, kes on midagi ääretult vinget ja suurt või ääretult hullu ja halba korda saatnud, ei oma miljoni aasta pärast mingit tähendust. Mida loevad meile praegu Aleksander Suure saavutused - ja tema on Maa peal oleva elu ajaloo mõistes ikka väga lähiajaloost pärit tegelane. Mida loevad Hitleri teod saja tuhande aasta pärast? Mida loevad Ema Teresa teod saja tuhande aasta pärast? Mida me teame inimeste eludest tuhande - kahe tuhande - kümne tuhande aasta eest. Ja kuidas see meile oluline on.
Suured leiutajad, kes on praeguse elu jaoks murrangulisi avastusi teinud - kui seda poleks teinud nemad, siis ega need leiutised olemata ei oleks. Sageli toimus asja avastamine paralleelselt mitmel pool mitme inimese poolt ja küsimus oli lihtsalt selles, kes esimesena valmis sai või kes kõige kõvemat häält tegi.
Ühesõnaga - meie teod ja tegematajätmised ei ole universumi mõttes isegi mitte nagu konna köhatus kõrbes.
Kas siis on üldse mõtet pingutada ja midagi teha? Kas on mõtet proovida midagi paremaks muuta?
Aga vot on küll. Lausa kahest aspektist vaadatuna on.
Esiteks. See, kuidas me oma elu elame, mida teeme ja mida tegemata jätame, mõjutab midagi ääretult olulist. Nimelt meie enda elu :). Ja enda elu ongi ju meie jaoks see kõige olulisem. Kas elada oma elu nii, et oled enda ja maailmaga rahu sõlminud ja tunned südames rõõmu ja rahulolu oma tegemiste üle. Või elada oma elu nii, et iga päev on üks ving ja virin ja ette ka midagi ei võta. Elukvaliteet on selle asja nimi ja see ei sõltu rahast, rahvusest, soost ega viimasest moest. See sõltub enda suhtumisest ja enda tegudest.
Teiseks. See, mida me teeme ja tegemata jätame mõjutab väga tugevalt meiega kokkupuutuvaid inimesi. Eelkõige lähedasi ja sõpru ja töökaaslasi ja teisi tihedalt kokkupõrkuvaid tegelasi. Samas võivad aga meie teod üksikute ja juhuslike kokkusattumiste tõttu mõjutada väga tugevalt kellegi meie jaoks võõra elu - ja seda nii positiivselt kui negatiivselt. Ja see mõju, mida meie oma tegudega ja tegematajätmistega teistele edasi anname, võib nende elu jaoks ääretult oluline olla.
Lugedes hiljuti raamatust lastest, keda on väga negatiivselt kasvatatud (viisakalt öeldes), oli seal välja toodud asjaolu, et kui lapsel oli elus kasvõi üks inimene, kelle käest ta sai tunda soojust ja hoolivust, siis sai see laps negatiivsest elutsüklist välja tulla. Ja oli ka juhtumeid, kus lapsele piisas ühest juhtumist, kus keegi tema kaitseks välja astus või temasse lihtsalt soojalt suhtus - ja selle ühe juhtumi najal suutsid nad oma elud hiljem positiivsele üles ehitada. Nii et keegi täielik võõras võis ühekordse sekkumisega sisuliselt päästa selle lapse edasise elukvaliteedi. Selle teoga ei päästnud ta küll maailma, aga sisuliselt päästis ta ühe inimese maailma.
Miks ma seda kirjutan? Jäin mõni päev tagasi mõtlema oma praeguse elu peale. Viimase aastaga on nii mõndagi väga olulist muutunud minu elus ja suur osa sellest on mitmel "juhuslikul kohtumisel" minu jaoks täiesti võõraste inimestega.
Eelmise aasta alguses ei teadnud ma absoluutselt mitte kui midagi koduõppest ega selle võimalikkusest. Siis sattusin juhuslikult suhtlema Ingridiga ning täna temale jõudis minuni teadmine, et selline asi on olemas ja võimalik.
Mingil hetkel sattusin internetist Katariina mähkmeblogi peale. Taaskord ei olnud mul enne olnud mingitki aimu sellest, et inimesed jätkuvalt riidest mähkmeid kasutavad, et selles valdkonnas pidevad edasiarendused on jne jne.
Riidest mähkmete hankimise ajal sattusin lugema lõiku, kuidas Agne esimesed kaks nädalat oma lapsel mähet üldse ei kasutanud. See ja hilisem otsevestlus Agnega tõi minuni teadmise, et ka mähkmevabalt on võimalik toimetada. Siit said alguse meie mähkmevabad ööd. Lisaks pistis ta mulle hiljuti pihku ühe raamatu, mis hetkel veel poole peal, aga karta on, et siit areneb ka midagi taas natuke edasi.
Mõned nädalad tagasi sattusin lugema Sille postitust unschoolingu kohta. See oli teema, mida olin koduõpet uurides põgusalt uurinud, aga kõrvale jätnud kui liiga utoopilise minu jaoks. Kes mäletab, siis ühes oma kommentaaris Katariina mainis unschoolingut ja seal ma samamoodi arvasin, et see minu jaoks ikka liig on. Nüüd aga sain indu juurde asja edasi uurida ja olen enda jaoks avastanud uue ja ääretult põneva maailma, mis tundub väga-väga loogiline, lihtne ja mõnus. Ja siit kindlasti algab meie pere jaoks järgmine etapp.
Need on inimesed, kes nendel "kohtumise" hetkedel olid minu jaoks täiesti võõrad. Need olid teemad, mida minu mõttemaailmas ei eksisteerinud. Ja need võõrad inimesed tõid need võõrad teemad minu ellu. Ja tänu neile on minu ja meie pere elu hetkel hoopis teine, kui ta muidu oleks. Ja selle eest olen ma neile südamest tänulik.
Nii et jah - üks inimene saab midagi muuta. Ta ei pruugi päästa kogu maailma korraga, aga juba ühe inimese elu mõjutamine positiivses suunas on suur asi - vähemalt sellele konkreetsele inimesele.
Nii et kõik teie, kes te oskate vahel naeratada, öelda mõne hea sõna või jagada oma teadmist ja energiat - te ei pruugi sellega päästa maailma, aga iga väiksemgi positiivne mõju on justnimelt positiivne mõju ja seetõttu väärtuslik. Väärtuslik sellele, kellega te seda jagate. Aitäh teile jagamise eest!
Isegi inimesed, kes on midagi ääretult vinget ja suurt või ääretult hullu ja halba korda saatnud, ei oma miljoni aasta pärast mingit tähendust. Mida loevad meile praegu Aleksander Suure saavutused - ja tema on Maa peal oleva elu ajaloo mõistes ikka väga lähiajaloost pärit tegelane. Mida loevad Hitleri teod saja tuhande aasta pärast? Mida loevad Ema Teresa teod saja tuhande aasta pärast? Mida me teame inimeste eludest tuhande - kahe tuhande - kümne tuhande aasta eest. Ja kuidas see meile oluline on.
Suured leiutajad, kes on praeguse elu jaoks murrangulisi avastusi teinud - kui seda poleks teinud nemad, siis ega need leiutised olemata ei oleks. Sageli toimus asja avastamine paralleelselt mitmel pool mitme inimese poolt ja küsimus oli lihtsalt selles, kes esimesena valmis sai või kes kõige kõvemat häält tegi.
Ühesõnaga - meie teod ja tegematajätmised ei ole universumi mõttes isegi mitte nagu konna köhatus kõrbes.
Kas siis on üldse mõtet pingutada ja midagi teha? Kas on mõtet proovida midagi paremaks muuta?
Aga vot on küll. Lausa kahest aspektist vaadatuna on.
Esiteks. See, kuidas me oma elu elame, mida teeme ja mida tegemata jätame, mõjutab midagi ääretult olulist. Nimelt meie enda elu :). Ja enda elu ongi ju meie jaoks see kõige olulisem. Kas elada oma elu nii, et oled enda ja maailmaga rahu sõlminud ja tunned südames rõõmu ja rahulolu oma tegemiste üle. Või elada oma elu nii, et iga päev on üks ving ja virin ja ette ka midagi ei võta. Elukvaliteet on selle asja nimi ja see ei sõltu rahast, rahvusest, soost ega viimasest moest. See sõltub enda suhtumisest ja enda tegudest.
Teiseks. See, mida me teeme ja tegemata jätame mõjutab väga tugevalt meiega kokkupuutuvaid inimesi. Eelkõige lähedasi ja sõpru ja töökaaslasi ja teisi tihedalt kokkupõrkuvaid tegelasi. Samas võivad aga meie teod üksikute ja juhuslike kokkusattumiste tõttu mõjutada väga tugevalt kellegi meie jaoks võõra elu - ja seda nii positiivselt kui negatiivselt. Ja see mõju, mida meie oma tegudega ja tegematajätmistega teistele edasi anname, võib nende elu jaoks ääretult oluline olla.
Lugedes hiljuti raamatust lastest, keda on väga negatiivselt kasvatatud (viisakalt öeldes), oli seal välja toodud asjaolu, et kui lapsel oli elus kasvõi üks inimene, kelle käest ta sai tunda soojust ja hoolivust, siis sai see laps negatiivsest elutsüklist välja tulla. Ja oli ka juhtumeid, kus lapsele piisas ühest juhtumist, kus keegi tema kaitseks välja astus või temasse lihtsalt soojalt suhtus - ja selle ühe juhtumi najal suutsid nad oma elud hiljem positiivsele üles ehitada. Nii et keegi täielik võõras võis ühekordse sekkumisega sisuliselt päästa selle lapse edasise elukvaliteedi. Selle teoga ei päästnud ta küll maailma, aga sisuliselt päästis ta ühe inimese maailma.
Miks ma seda kirjutan? Jäin mõni päev tagasi mõtlema oma praeguse elu peale. Viimase aastaga on nii mõndagi väga olulist muutunud minu elus ja suur osa sellest on mitmel "juhuslikul kohtumisel" minu jaoks täiesti võõraste inimestega.
Eelmise aasta alguses ei teadnud ma absoluutselt mitte kui midagi koduõppest ega selle võimalikkusest. Siis sattusin juhuslikult suhtlema Ingridiga ning täna temale jõudis minuni teadmine, et selline asi on olemas ja võimalik.
Mingil hetkel sattusin internetist Katariina mähkmeblogi peale. Taaskord ei olnud mul enne olnud mingitki aimu sellest, et inimesed jätkuvalt riidest mähkmeid kasutavad, et selles valdkonnas pidevad edasiarendused on jne jne.
Riidest mähkmete hankimise ajal sattusin lugema lõiku, kuidas Agne esimesed kaks nädalat oma lapsel mähet üldse ei kasutanud. See ja hilisem otsevestlus Agnega tõi minuni teadmise, et ka mähkmevabalt on võimalik toimetada. Siit said alguse meie mähkmevabad ööd. Lisaks pistis ta mulle hiljuti pihku ühe raamatu, mis hetkel veel poole peal, aga karta on, et siit areneb ka midagi taas natuke edasi.
Mõned nädalad tagasi sattusin lugema Sille postitust unschoolingu kohta. See oli teema, mida olin koduõpet uurides põgusalt uurinud, aga kõrvale jätnud kui liiga utoopilise minu jaoks. Kes mäletab, siis ühes oma kommentaaris Katariina mainis unschoolingut ja seal ma samamoodi arvasin, et see minu jaoks ikka liig on. Nüüd aga sain indu juurde asja edasi uurida ja olen enda jaoks avastanud uue ja ääretult põneva maailma, mis tundub väga-väga loogiline, lihtne ja mõnus. Ja siit kindlasti algab meie pere jaoks järgmine etapp.
Need on inimesed, kes nendel "kohtumise" hetkedel olid minu jaoks täiesti võõrad. Need olid teemad, mida minu mõttemaailmas ei eksisteerinud. Ja need võõrad inimesed tõid need võõrad teemad minu ellu. Ja tänu neile on minu ja meie pere elu hetkel hoopis teine, kui ta muidu oleks. Ja selle eest olen ma neile südamest tänulik.
Nii et jah - üks inimene saab midagi muuta. Ta ei pruugi päästa kogu maailma korraga, aga juba ühe inimese elu mõjutamine positiivses suunas on suur asi - vähemalt sellele konkreetsele inimesele.
Nii et kõik teie, kes te oskate vahel naeratada, öelda mõne hea sõna või jagada oma teadmist ja energiat - te ei pruugi sellega päästa maailma, aga iga väiksemgi positiivne mõju on justnimelt positiivne mõju ja seetõttu väärtuslik. Väärtuslik sellele, kellega te seda jagate. Aitäh teile jagamise eest!
esmaspäev, 19. märts 2012
Autoreis imikuga Austriasse
Niih... tagasi Austria suusareisilt. Suusatada oli lahe :) Päike oli ka lahe :) Sinikad on ka lahedad :) Kuigi ma kukkusin see aasta oluliselt vähem kui varem (ja peapõrutust ka ei saanud)... mis on progress. See-eest suutsin ühel korral ühele prouale otsa põrutada.. mis on regress... varem olen ikka ilma inimohvriteta suutnud alla kulgeda (st ennast olen ikka maha kukutanud ja mehe olen ka mõned korrad pikali tõmmanud - no ta ilma minu abita ei kuku ju...). Väga häbi oli ja ma ei jõudnud proua ees kuidagi ära vabanda... sattus ka üsna kuri proua, kes oli ilmselt kukkumisest shokis ja oli väääga pahane minu peale... nojah.. arusaadavalt ja õigustatult ka muidugi. Ma ise olen alati väga halvasti vaadanud neile, kes sõidavad sellise kiirusega, et ei suuda ohtlike olukordadega toime tulla. Nojah... nüüd siis vaatan peeglisse, kui sellist näha tahan... Eks vabandusi on nii ja naasuguseid, et asi seekord nii läks. Põhisõnaks jääb siiski "otsustamatus" - ma ei suutnud otsustada, kummalt poolt temast mööda tahan minna ja nii see siis läkski. Elus on ilmselt samamoodi - kui ise ära ei otsusta, siis otsustab elu ja sageli see tulemus meile ei meeldi :)
Aga ehh.. Mitte sellest ei tahtnud ma seekord kirjutada. Tahtsin hoopis kirjutada sellest, kuidas meil autoreis põnniga möödus. Reisi alguseks oli põnn just mõni päev viiekuune olnud ja oli (ja on jätkuvalt) puhtalt rinnapiima peal. Autosõidul kasutasin pabermähkmeid (kohapeal olid kasutuses riidest mähkmed ja mähkmevabad ööd, nagu plaanitud, kuigi pesumasina ja kuivati osas olid mu ootused olnud ennatlikult optimistlikud.. aga see on juba teine jutt).
Milline sõit siis välja nägi. Siin on ajaplaan (kõik ajad on Eesti aja järgi, kuigi Poolast alates on tegelik aeg tund aega nihkes, aga ma seda nihet siin ei kajasta):
17.00 Start. Kodus sai põnn puhta mähkme vahetult enne sõitu alla.
18.00 Tanklapeatus Valgas. Imetasin põnni autos.
20.00 Politseipeatus Lätis. See oli omaette nali - politsei pidas meid kinni, et teha kirjalik hoiatus suurelt teelt mahakeeramisel suunatule mittenäitamise eest. See oli neil miski kampaania, mille kohta küsides politseinik ütles, et kuradi jura on jah ja keegi ei tea, miks nad seda tegema peavad :). Igatahes meile see sobis, sest seni, kuni nemad hoiatust vormistasid, sain mina põnni imetatud ja mähkme vahetatud.
00.30 - 01.30 Söögipeatus Poolas (natuke pärast läti piiri, meie tavaline söögikoht sellel marsruudil). Söögipeatuse alguses imetasin põnni ära ja lõpus vahetasin söögikoha diivanil tal mähkme ära ning lasin pisut ilma mähkmeta siputada-selga sirutada.
05.30 Tankimispeatus Varssavi sissesõidul. Imetasin põnni. Mähe oli kuiv.
07.00 Juhivahetuse peatus Varssavist väljasõidul. Vahetasin põnnil mähkme ja imetasin.
11.00 Tankimise ja juhivahetuse peatus Saksa alguses. Vahetasin põnnil mähkme ja imetasin.
15.20 Ummik Saksa kiirteel enne Münchenit. Meile sobis, sest sain põnni autos ära imetada.
17.30 Peatus Saksa-Austria piiri ääres. Mehed käisid sööki ostmas, mina samal ajal lasin autos põnnil siputada ja vahetasin mähet.
18.10 Austrias tankimise ja vinjetipeatus (kiirteedel sõitmiseks vajalik lunastada). Imetasin põnni.
19.20 KOHAL!
Kokku siis ca 26,5 tundi kodust väljumisest kohalejõudmiseni. Põnn oli üldiselt väga rahulik. Suurema osa ajast magas, muul ajal vaatas ringi, jutustas minuga või näppis rätikuid ja kaasasolnud riidest mesimummu. Kartsin ausaltöeldes hullemat.
Varustuseks oli Muumi mähkimislina, Moltexi mähkmed ning niisked pepulapid. Lisaks siis turvahäll, piimarätt, tekk ning riidest mesimumm. Rohkem midagi sõidu ajal põnni jaoks vaja ei läinudki. Ahjaa... sokid tuleb ka varustuse hulka lugeda - päris hulga aega sai meelt lahutatud nende jalast sikutamisega ja suhu toppimisega.
Tagasitee kulges umbes samamoodi. Sutsu läks siis kauem, sest tegime nii Austrias kui Saksamaal shoppamispeatuse. Aga Müncheni külje all ummikus sai põnni ikka imetatud - see meil nagu standardkoht juba :)
Ühesõnaga - pikk-pikk autosõit on põnnisuguse rahuliku tegelasega täiesti rahulikult tehtav. Kuigi hetkel on küll suurim heameel taas kodus olla. Kui nüüd veel pesumasina kah remondist ikka homme kätte saaks... pliidist muidugi rääkimata.
Aga ehh.. Mitte sellest ei tahtnud ma seekord kirjutada. Tahtsin hoopis kirjutada sellest, kuidas meil autoreis põnniga möödus. Reisi alguseks oli põnn just mõni päev viiekuune olnud ja oli (ja on jätkuvalt) puhtalt rinnapiima peal. Autosõidul kasutasin pabermähkmeid (kohapeal olid kasutuses riidest mähkmed ja mähkmevabad ööd, nagu plaanitud, kuigi pesumasina ja kuivati osas olid mu ootused olnud ennatlikult optimistlikud.. aga see on juba teine jutt).
Milline sõit siis välja nägi. Siin on ajaplaan (kõik ajad on Eesti aja järgi, kuigi Poolast alates on tegelik aeg tund aega nihkes, aga ma seda nihet siin ei kajasta):
17.00 Start. Kodus sai põnn puhta mähkme vahetult enne sõitu alla.
18.00 Tanklapeatus Valgas. Imetasin põnni autos.
20.00 Politseipeatus Lätis. See oli omaette nali - politsei pidas meid kinni, et teha kirjalik hoiatus suurelt teelt mahakeeramisel suunatule mittenäitamise eest. See oli neil miski kampaania, mille kohta küsides politseinik ütles, et kuradi jura on jah ja keegi ei tea, miks nad seda tegema peavad :). Igatahes meile see sobis, sest seni, kuni nemad hoiatust vormistasid, sain mina põnni imetatud ja mähkme vahetatud.
00.30 - 01.30 Söögipeatus Poolas (natuke pärast läti piiri, meie tavaline söögikoht sellel marsruudil). Söögipeatuse alguses imetasin põnni ära ja lõpus vahetasin söögikoha diivanil tal mähkme ära ning lasin pisut ilma mähkmeta siputada-selga sirutada.
05.30 Tankimispeatus Varssavi sissesõidul. Imetasin põnni. Mähe oli kuiv.
07.00 Juhivahetuse peatus Varssavist väljasõidul. Vahetasin põnnil mähkme ja imetasin.
11.00 Tankimise ja juhivahetuse peatus Saksa alguses. Vahetasin põnnil mähkme ja imetasin.
15.20 Ummik Saksa kiirteel enne Münchenit. Meile sobis, sest sain põnni autos ära imetada.
17.30 Peatus Saksa-Austria piiri ääres. Mehed käisid sööki ostmas, mina samal ajal lasin autos põnnil siputada ja vahetasin mähet.
18.10 Austrias tankimise ja vinjetipeatus (kiirteedel sõitmiseks vajalik lunastada). Imetasin põnni.
19.20 KOHAL!
Kokku siis ca 26,5 tundi kodust väljumisest kohalejõudmiseni. Põnn oli üldiselt väga rahulik. Suurema osa ajast magas, muul ajal vaatas ringi, jutustas minuga või näppis rätikuid ja kaasasolnud riidest mesimummu. Kartsin ausaltöeldes hullemat.
Varustuseks oli Muumi mähkimislina, Moltexi mähkmed ning niisked pepulapid. Lisaks siis turvahäll, piimarätt, tekk ning riidest mesimumm. Rohkem midagi sõidu ajal põnni jaoks vaja ei läinudki. Ahjaa... sokid tuleb ka varustuse hulka lugeda - päris hulga aega sai meelt lahutatud nende jalast sikutamisega ja suhu toppimisega.
Tagasitee kulges umbes samamoodi. Sutsu läks siis kauem, sest tegime nii Austrias kui Saksamaal shoppamispeatuse. Aga Müncheni külje all ummikus sai põnni ikka imetatud - see meil nagu standardkoht juba :)
Ühesõnaga - pikk-pikk autosõit on põnnisuguse rahuliku tegelasega täiesti rahulikult tehtav. Kuigi hetkel on küll suurim heameel taas kodus olla. Kui nüüd veel pesumasina kah remondist ikka homme kätte saaks... pliidist muidugi rääkimata.
reede, 9. märts 2012
Reisivalmistused
Täna sõidame ära reisile. Koduõppurid viisime eile juba tädi juurde "kevadlaagrisse" ära. Koera viis mees oma õe juurde pansionaati (tal on seal kolm väga usinat paitajat-kammijat... kevad ju käes ja karva tuleb usinalt). Rotid-varesed (vabandust... kääbushamstrid ja viirpapagoid) on varustatud suurema hulga vee ja söögiga. Lilled on põhjalikult üle kastetud. Ojaa.. mees tõi eile imeilusa orhidee... ma olen viimastel aastatel suutnud kaks orhideed välja suretada, kuigi nad mulle väga meeldivad. Loodan, et selle kaunitari suudan ellu jätta....
Ühesõnaga suurem osa ettevalmistustest on tehtud. Nüüd on jäänud veel sellised pisiasjad nagu enda ja põnni asjade pakkimine ja üht-teist veel. Mehed lammutavad praegu pesumasinat laiali, et seda enne ärasõitu remonti viia.. on teine usinast kasutamisest shokis ja natuke protesteerib vahepeal. Solidaarsusest hakkas protesteerima ka pliidiahi, mis tuleb samuti täna lahti lammutada ja remonti viia. Streigimõtted mõlkusid vahepeal peas ka vannitoa põrandaküttel, aga ta tegi siiski ainult ühepäevase hoiatusstreigi ja siis tuli tööle tagasi - nii et õnneks vannitoa põrandat ja pea (veel) hakkama üles võtma.
Põnn sai hommikul alla pabermähkmed. Ees on ootamas ca 24 tundi autosõitu ja sinna ei hakka riidest mähkmeid panema. Küll aga peaks meid sihtkohas ootama (loodetavasti töötav) pesumasin ja ka kuivati, nii et kohapeal on plaanis jätkata nii mähkmevabade ööde kui ka riidest mähkmetega. Lapsehoidjale-vanaisale jätan ikka pabermähkmepaki ka, et tal lihtsam oleks. Kuigi mul on lisaks paelmähkmetele olemas üks ImseVimse AIO ning GroVia OS kate-kolm sisu komplekt, nii et saab ilmselt ka need käiku lasta enne pabermähkmeid.
Minek Austriasse suusatama. Kohapealset elu ma ei karda, see sai Rootsis ära proovitud, et lapsehoiusüsteem töötab ja mähkmemajandus ka (seal küll olin pabermähkmetel, aga ööd olid ikka mähkmevabad ja tegelt oleks saanud ka riidest mähkmeid kasutada - ma lihtsalt ei osanud sellega arvestada, et masinad olemas on ja ei võtnud neid kaasa).
Küll pelgan ma natuke autosõidu pikkust. Vaatasin põnnile isegi sirge seljaga turvahälli värki, aga jäi ikkagi ostmata ühel ja teisel põhjusel. Nii et läheme tavalise turvahälliga ja eks ma vaata, kui palju sirutuspeatusi tegema peame ja kuidas söötmise-mähkimisega tegelemine tuleb. Rootsi sõidul oli ta ju jutti seitse tundi autos turvahällis ja magas rahulikult kogu selle aja, nii et ei hakanud ekstra üles ka ajama.
Ja see 24 tundi on tegelikult meie tavaline Austriasse-sõidu aeg, kus me paneme puhtalt sõites väikeste söögi ja tankimispausidega kohale. Üks aasta kulus tegelikult 36 tundi, sest Saksamaad tabas ootamatu lumetorm, mille tõttu kiirteed olid umbes ja liikumiskiiruseks oli vahepealsetel tundidel umbes 1 cm 10 minuti jooksul. Aga noh... pöidlad pihku ja loodame, et läheb kenasti. Ja kui ei lähe kenasti, küll me siis ka hakkama saame ja lahenduse leiame...
Eks näis, kas seal ka netti saab. Kui ei saa... eks siis kuuleb-näeb pärast tagasijõudmist.
Ühesõnaga suurem osa ettevalmistustest on tehtud. Nüüd on jäänud veel sellised pisiasjad nagu enda ja põnni asjade pakkimine ja üht-teist veel. Mehed lammutavad praegu pesumasinat laiali, et seda enne ärasõitu remonti viia.. on teine usinast kasutamisest shokis ja natuke protesteerib vahepeal. Solidaarsusest hakkas protesteerima ka pliidiahi, mis tuleb samuti täna lahti lammutada ja remonti viia. Streigimõtted mõlkusid vahepeal peas ka vannitoa põrandaküttel, aga ta tegi siiski ainult ühepäevase hoiatusstreigi ja siis tuli tööle tagasi - nii et õnneks vannitoa põrandat ja pea (veel) hakkama üles võtma.
Põnn sai hommikul alla pabermähkmed. Ees on ootamas ca 24 tundi autosõitu ja sinna ei hakka riidest mähkmeid panema. Küll aga peaks meid sihtkohas ootama (loodetavasti töötav) pesumasin ja ka kuivati, nii et kohapeal on plaanis jätkata nii mähkmevabade ööde kui ka riidest mähkmetega. Lapsehoidjale-vanaisale jätan ikka pabermähkmepaki ka, et tal lihtsam oleks. Kuigi mul on lisaks paelmähkmetele olemas üks ImseVimse AIO ning GroVia OS kate-kolm sisu komplekt, nii et saab ilmselt ka need käiku lasta enne pabermähkmeid.
Minek Austriasse suusatama. Kohapealset elu ma ei karda, see sai Rootsis ära proovitud, et lapsehoiusüsteem töötab ja mähkmemajandus ka (seal küll olin pabermähkmetel, aga ööd olid ikka mähkmevabad ja tegelt oleks saanud ka riidest mähkmeid kasutada - ma lihtsalt ei osanud sellega arvestada, et masinad olemas on ja ei võtnud neid kaasa).
Küll pelgan ma natuke autosõidu pikkust. Vaatasin põnnile isegi sirge seljaga turvahälli värki, aga jäi ikkagi ostmata ühel ja teisel põhjusel. Nii et läheme tavalise turvahälliga ja eks ma vaata, kui palju sirutuspeatusi tegema peame ja kuidas söötmise-mähkimisega tegelemine tuleb. Rootsi sõidul oli ta ju jutti seitse tundi autos turvahällis ja magas rahulikult kogu selle aja, nii et ei hakanud ekstra üles ka ajama.
Ja see 24 tundi on tegelikult meie tavaline Austriasse-sõidu aeg, kus me paneme puhtalt sõites väikeste söögi ja tankimispausidega kohale. Üks aasta kulus tegelikult 36 tundi, sest Saksamaad tabas ootamatu lumetorm, mille tõttu kiirteed olid umbes ja liikumiskiiruseks oli vahepealsetel tundidel umbes 1 cm 10 minuti jooksul. Aga noh... pöidlad pihku ja loodame, et läheb kenasti. Ja kui ei lähe kenasti, küll me siis ka hakkama saame ja lahenduse leiame...
Eks näis, kas seal ka netti saab. Kui ei saa... eks siis kuuleb-näeb pärast tagasijõudmist.
kolmapäev, 7. märts 2012
Kas lapsed on auväärsed või alaväärsed?
Olen viimase nädala tõsiselt uurinud ja lugenud unscoolingu kohta ja see on pannud nii mõnegi asja üle tõsiselt järele mõtlema. Eriti just selle koha pealt, kuidas me lapsi kohtleme. Ei, ma ei mõtle siin mingeid äärmuslikke juhumeid, kus lapsi väärkoheldakse. Ma mõtlen tavalist normaalset igapäevaelu, kus vanemad laste elu korraldavad.
Kas lapsed on meist alamad olendid, kelle elu meie määrame ja kelle eest otsuseid teeme? Või on nad ikkagi austust väärivad olendid, kellega tuleks suhelda austusega ja nende endi soove ja otsuseid arvestades?
Jah, lapsed on meist nooremad, neil ei ole samasugust oskuste ja kogemuste pagasit nagu täiskasvanutel. Nad on füüsiliselt nõrgemad ja kohmakamad (mingi eani), nad teavad maailmast vähem kui täiskasvanud, nad ei oska oma emotsioone juhtida ja kontrollida.
Aga kas see teeb neid meist alamateks? Või on nad inimesena ikkagi sama austust väärivad nagu täiskasvanud?
Kas täiskasvanutel on õigus, kui nad lastele hulga reegleid jõupositsioonilt ette kirjutavad, neid lastega läbi arutamata? Või on lapsed suutelised põhjendatud olukordadest aru saama ning täiskasvanuga koos asja arutades kooskõlastatud kokkulepetele jõudma?
Kas laps peab tänaval käima ema käest kinni hoides sellepärast, et ema käsib nii? Või on ehk parem see, kui lapsega on kodus arutatud tänaval valitsevatest ohtudest (autod, massi sees ärakadumised) ning koos üritatud välja mõelda, mis oleks kõige parem viis nende vältimiseks - ja siis juba kasutada tänaval ühiselt kokku lepitud lahendust?
Kas last peab keelama ilma emata ujuma minna? Või on ehk parem see, kui lapsega on kodus räägitud ujumisel tekkivatest ohtudest ning püütud koos välja mõelda, mida nende vältimiseks teha?
Kas laps peab kell 9 voodisse minema selle pärast, et vanemad ütlevad nii? Või on parem koos lapsega arutada, kui mitu tundi on vaja kehal väljapuhkamise ja taastumise jaoks magada ning arvestada hommikuse vajaliku ärkamisaja järgi ka magamaminekuaega. Ja kui siis ei ole vaja hommikul kindlal kellaajal ärgata, sellega ka arvestada ehk siis lubada sel päeval lapsel loomuliku väsimuseni üleval olla, lihtsustades tal seda väsimust ära tunda sellega, et õhtul tegevusi rahulikumaks ja vaiksemaks tõmmata.
Ja see kõige-kõige tabum.... kas lapsele on vaja keelata arvutit ja telekat kasutada sellepärast, et lapsevanemad teavad, et "arvuti ja telekas on teie lapsele halvad asjad"? Miks nad on halvad? Mida võib tunda laps, kellele meeldib miski, mis vanemate hinnangul on "halb". Sellel lapsel on kaks varianti suuremaks saades. Kas ta hakkab arvama, et kuna talle meeldivad halvad asjad, siis on ta ka ise vähemalt osaliselt halb. Või hakkab ta arvama, et kuna vanemad ei saa aru, et see asi ei ole halb, siis on vanemad valelikud või rumalad või pahatahtlikud. Ehk oleks parem koos lapsega arutada, mis on arvuti/teleka juures valitsevad (reaalsed) ohud ja kuidas neid vältida. Liiga pikalt arvuti taga olemisest tekkivad füüsilised probleemid sundasendist ja silmade koormusest on reaalsed ohud. Küberkiusamine ja viirused on reaalsed ohud. Ja mingi ajani arvasin ma ka seda, et "vägivaldsed mängud tekitavad vägivaldseid lapsi" on reaalne oht, aga kui selle üle tõsisemalt järele mõelda siis..... kui lapsel on muidu ikkagi toetav ja paigasolevate väärtushinnangutega kodu/keskkond, siis saab ta väga hästi aru, mis on reaalne ja mis mängult. Probleeme võib tekitada see, kui hingeliste probleemidega "katkine" inimene sukeldub virtuaalse vägivalla maailma seal ennast kas pingetest maha maandama (mis võib isegi hea olla) või hoopis ennast üles kruttima (mis on halb). Sellisel juhul jah, on tulemus halb, aga põhipõhjus saab alguse pigem probleemsetest hingelistest sidemetest ja toetava keskkonna puudumisest. Mängud on sellisel juhul lihtsalt üks osa tervikust, mitte kurja juur.
Igatahes... kas pole mitte mõistlikum lapsega koos võimalikud probleemid läbi lahata ja koos neile lahendusi otsida?
Kui laps on väsinud, näljane või ärritunud ning ei oska oma emotsioone juhtida ja elab enda halvasti-tundmist välja agressiivsel viisil või virisedes... kas on õige teda halvustada ja teda karistada selle eest. Või oleks õigem sellel hetkel pakkuda talle tuge oma emotsioonide maharahustamiseks ning hiljem rahulikul ajal temaga läbi arutada, millised viisid võiksid tema puhul kõige paremini sellises olukorras maharahunemiseks toimida (mõni laps soovib rahu ja üksiolemist, teine soovib kaisus olemist, kolmas soovib füüsiliselt ennast mingil viisil välja elada - selleks siis sobivad turvalisi viise otsida jne jne).
Mida teie ise tunneksite, kui tele abikaasa või sõbrad otsustaksid teie eest, mis teile hea on ja mis teile halb on ning teile selles osas sõnaõigust ei annaks? Kas see tekitaks tunde, et teid austatakse, usaldatakse ja väärtustatakse? Või tekitaks see tunde, et teid peetakse rumalaks, saamatuks ja alaväärseks?
Kui teile meeldib lugeda ja abikaasale see ei meeldi... kas oleks tore, kui ka lubaks teil lugeda ainult ühe tunni päevas ja käsiks siis raamatu kohe kinni panna, sõltumata sellest, kui huvitav koht seal parasjagu käsil oli? Milliseid emotsioone see tekitaks ja millist käitumist see soodustaks? Kas tekiks tahtmine abikaasa eest salaja edasi lugeda kui võimalus tekib - eks siis soov valetada ja varjata oma käitumist?
Kui teie abikaasa arvaks, et te peaksite õppima flööti mängima, aga teile see huvi ei paku... kas oleks tore kui ta sunniks teid iga nädal flööditundides käima?
Kui te tunnete ennast halvast ja olete abikaasaga ülekohtuselt tõre sellepärast, kas te siis sooviksite, et ta teiega pahandaks või sooviksite tema tuge, et oma tõredusest üle saada?
Miks me arvame, et lastele on hea, kui me nende eest otsuseid teeme? Miks me arvame, et lastele on hea, kui me neile nende jaoks meeldivaid asju ilma nendega arutamata ära keelame? Miks me arvame, et lastele on hea, kui me sunnime neid tegema asju, mis on meie arvates head, aga neile ei meeldi?
Kui me tahame, et lapsed kohtleksid meid ja teisi inimesi austuse ja hoolivusega, miks me neid siis nii ei kohtle? Ja miks me arvame, et lapsed õpivad teisi inimesi kohtlema austuse ja hoolivusega sellepärast, et me neid nii käsime, samas kui nad meie tegudest õpivad hoopis teistsugust käitumismustrit?
Kas lapsed on meist alamad olendid, kelle elu meie määrame ja kelle eest otsuseid teeme? Või on nad ikkagi austust väärivad olendid, kellega tuleks suhelda austusega ja nende endi soove ja otsuseid arvestades?
Jah, lapsed on meist nooremad, neil ei ole samasugust oskuste ja kogemuste pagasit nagu täiskasvanutel. Nad on füüsiliselt nõrgemad ja kohmakamad (mingi eani), nad teavad maailmast vähem kui täiskasvanud, nad ei oska oma emotsioone juhtida ja kontrollida.
Aga kas see teeb neid meist alamateks? Või on nad inimesena ikkagi sama austust väärivad nagu täiskasvanud?
Kas täiskasvanutel on õigus, kui nad lastele hulga reegleid jõupositsioonilt ette kirjutavad, neid lastega läbi arutamata? Või on lapsed suutelised põhjendatud olukordadest aru saama ning täiskasvanuga koos asja arutades kooskõlastatud kokkulepetele jõudma?
Kas laps peab tänaval käima ema käest kinni hoides sellepärast, et ema käsib nii? Või on ehk parem see, kui lapsega on kodus arutatud tänaval valitsevatest ohtudest (autod, massi sees ärakadumised) ning koos üritatud välja mõelda, mis oleks kõige parem viis nende vältimiseks - ja siis juba kasutada tänaval ühiselt kokku lepitud lahendust?
Kas last peab keelama ilma emata ujuma minna? Või on ehk parem see, kui lapsega on kodus räägitud ujumisel tekkivatest ohtudest ning püütud koos välja mõelda, mida nende vältimiseks teha?
Kas laps peab kell 9 voodisse minema selle pärast, et vanemad ütlevad nii? Või on parem koos lapsega arutada, kui mitu tundi on vaja kehal väljapuhkamise ja taastumise jaoks magada ning arvestada hommikuse vajaliku ärkamisaja järgi ka magamaminekuaega. Ja kui siis ei ole vaja hommikul kindlal kellaajal ärgata, sellega ka arvestada ehk siis lubada sel päeval lapsel loomuliku väsimuseni üleval olla, lihtsustades tal seda väsimust ära tunda sellega, et õhtul tegevusi rahulikumaks ja vaiksemaks tõmmata.
Ja see kõige-kõige tabum.... kas lapsele on vaja keelata arvutit ja telekat kasutada sellepärast, et lapsevanemad teavad, et "arvuti ja telekas on teie lapsele halvad asjad"? Miks nad on halvad? Mida võib tunda laps, kellele meeldib miski, mis vanemate hinnangul on "halb". Sellel lapsel on kaks varianti suuremaks saades. Kas ta hakkab arvama, et kuna talle meeldivad halvad asjad, siis on ta ka ise vähemalt osaliselt halb. Või hakkab ta arvama, et kuna vanemad ei saa aru, et see asi ei ole halb, siis on vanemad valelikud või rumalad või pahatahtlikud. Ehk oleks parem koos lapsega arutada, mis on arvuti/teleka juures valitsevad (reaalsed) ohud ja kuidas neid vältida. Liiga pikalt arvuti taga olemisest tekkivad füüsilised probleemid sundasendist ja silmade koormusest on reaalsed ohud. Küberkiusamine ja viirused on reaalsed ohud. Ja mingi ajani arvasin ma ka seda, et "vägivaldsed mängud tekitavad vägivaldseid lapsi" on reaalne oht, aga kui selle üle tõsisemalt järele mõelda siis..... kui lapsel on muidu ikkagi toetav ja paigasolevate väärtushinnangutega kodu/keskkond, siis saab ta väga hästi aru, mis on reaalne ja mis mängult. Probleeme võib tekitada see, kui hingeliste probleemidega "katkine" inimene sukeldub virtuaalse vägivalla maailma seal ennast kas pingetest maha maandama (mis võib isegi hea olla) või hoopis ennast üles kruttima (mis on halb). Sellisel juhul jah, on tulemus halb, aga põhipõhjus saab alguse pigem probleemsetest hingelistest sidemetest ja toetava keskkonna puudumisest. Mängud on sellisel juhul lihtsalt üks osa tervikust, mitte kurja juur.
Igatahes... kas pole mitte mõistlikum lapsega koos võimalikud probleemid läbi lahata ja koos neile lahendusi otsida?
Kui laps on väsinud, näljane või ärritunud ning ei oska oma emotsioone juhtida ja elab enda halvasti-tundmist välja agressiivsel viisil või virisedes... kas on õige teda halvustada ja teda karistada selle eest. Või oleks õigem sellel hetkel pakkuda talle tuge oma emotsioonide maharahustamiseks ning hiljem rahulikul ajal temaga läbi arutada, millised viisid võiksid tema puhul kõige paremini sellises olukorras maharahunemiseks toimida (mõni laps soovib rahu ja üksiolemist, teine soovib kaisus olemist, kolmas soovib füüsiliselt ennast mingil viisil välja elada - selleks siis sobivad turvalisi viise otsida jne jne).
Mida teie ise tunneksite, kui tele abikaasa või sõbrad otsustaksid teie eest, mis teile hea on ja mis teile halb on ning teile selles osas sõnaõigust ei annaks? Kas see tekitaks tunde, et teid austatakse, usaldatakse ja väärtustatakse? Või tekitaks see tunde, et teid peetakse rumalaks, saamatuks ja alaväärseks?
Kui teile meeldib lugeda ja abikaasale see ei meeldi... kas oleks tore, kui ka lubaks teil lugeda ainult ühe tunni päevas ja käsiks siis raamatu kohe kinni panna, sõltumata sellest, kui huvitav koht seal parasjagu käsil oli? Milliseid emotsioone see tekitaks ja millist käitumist see soodustaks? Kas tekiks tahtmine abikaasa eest salaja edasi lugeda kui võimalus tekib - eks siis soov valetada ja varjata oma käitumist?
Kui teie abikaasa arvaks, et te peaksite õppima flööti mängima, aga teile see huvi ei paku... kas oleks tore kui ta sunniks teid iga nädal flööditundides käima?
Kui te tunnete ennast halvast ja olete abikaasaga ülekohtuselt tõre sellepärast, kas te siis sooviksite, et ta teiega pahandaks või sooviksite tema tuge, et oma tõredusest üle saada?
Miks me arvame, et lastele on hea, kui me nende eest otsuseid teeme? Miks me arvame, et lastele on hea, kui me neile nende jaoks meeldivaid asju ilma nendega arutamata ära keelame? Miks me arvame, et lastele on hea, kui me sunnime neid tegema asju, mis on meie arvates head, aga neile ei meeldi?
Kui me tahame, et lapsed kohtleksid meid ja teisi inimesi austuse ja hoolivusega, miks me neid siis nii ei kohtle? Ja miks me arvame, et lapsed õpivad teisi inimesi kohtlema austuse ja hoolivusega sellepärast, et me neid nii käsime, samas kui nad meie tegudest õpivad hoopis teistsugust käitumismustrit?
esmaspäev, 5. märts 2012
Kevad, snowtubbing ja putukajaht
Kõigepealt tuleb alustada sellest, et registreerusime "Tere, Kevad!" projektile. Saime veel viimasel hetkel jaole (tänu Karina postitusele, et nemad on sinna registreerunud) ja pandi meid ilusti kirja. Nüüd siis tuleb hakata kevade märke otsima ja on põhjust kodukandi linnulaulu ja tärkavaid lillekesi tundma õppida.
Juba sai hakatud otsast ka märkamisega pihta, kui leidsime maja tagant väljapaistvad tulbininad. Nad on maja lõunaseina ääres ja seal on tõeliselt soe, nii et pole ime...
Aga ninad näevad välja nii....
Täna käisime kevade tulekt tähistamas hoopis Otepääl snowtubbingus. See aasta ei olnudki sinna jõudnud, nii et kasutasime veel võimalust. Nagu ikka, meeldib mulle sellistes kohtades käia nädala sees keset päeva - siis on tavaliselt väga vähe inimesi ning ei pea aega ja energiat kulutama järjekordades seismisele ja massi sees trügimisele. Tänagi saime nautida pea individuaalteenust. Kõigepealt olime tunnikese - selle aja jooksul tuli üks pere veel ja rohkem kedagi polnudki. Seejärel sõime Oti pubis kõhud täis ning läksime uuele ringile. Teise ringi poole peal tuli üks suurem seltskond peale, aga ruumi oli muidugi veel palju-palju. Kokkuvõttes saime kaks tundi tubbitud ning isu enam-vähem täis. Tütrele sai piisavalt, tema lõpetas isegi paarkümend minutit enne lõppu ära. Poeg oleks tahtnud veel olla. :)
Näide sõidustiilist
Ja millega me saatsime mööda õhtu... see muidugi näitab selgelt ära, millised me tegelikult oleme. Nagu ütleb laiskloom Sid rõõmsalt Jääaaja esimese osa lõpus Diegole: "Meiega koos võid väärikuse rahulikult ära unustada" :)
Ehk siis... oleme võidelnud kuivaine putukatega. Nendega, kes näevad välja nagu koiliblikad. Suuremast osast oleme lahti saanud, mingi väike tilkumine aga jätkub. Tänagi oli üks köögis lae läheduses seina peal. Keegi ei viitsinud tema tapmiseks ronima hakata. Ja mida tegi seepeale meespere. Kõigepealt võtsid nad joonlaua ja tegid leivakuulikesi ning hakkasid nendega elukat pommitama. (Asja algataja ja põhisüüdlasena olgu ajaloo arhiividesse talletatud minu akadeemikust isa...) Seejärel hakkasid nad süsteemi edasi arendama... küll katsetasid veinipudeli korgiga ja joonlauaga, küll läksid üle pikale ja pandlikult singilõikamise noale joonlaua asemel. Ma kõiki vaheetappe ei jõudnudki tähele panna, sest käisin vahepeal köögist ära. Lõpuks osutus aga kõige paremaks vahendiks sidruniots, mida olime just kala söömiseks tühjaks pigistanud. Sellega nad siis usinasti loopisid elukat. Mina muidugi arvasin, et küllap see tegelane seal varsti naeru kätte ära kõngeb, aga ei suutnud ka ise näppe eemal hoida ja proovisin ka. Poeg tuli mingil hetkel kööki ja vaatas suurte silmadega pealt ning ei uskunud oma silmi, et täiskasvanud nii rumalasti käituda võivad. Siis pisteti talle ka sidrun pihku ja pärast pikka uskumatust täis pilguga mulle otsavaatamist lasi temagi käia (ja soovis veel). Niimoodi oligi jupp meie õhtust väga lõbusalt sisustatud... pihta loomulikult ei saanud tükk aega keegi. Lõpuks siiski päästis mees perekonna au ja sai elukale pihta. Küll mitte lõplikult, see lihtsalt kukutas ennast natuke allapoole seina peale, aga sealt ajasime ta juba lendu ja püüdsime niisama kinni. Aga vähemalt oli jaht edukalt lõppenud ja köök ei saanudki väga suuri kahjustusi selle pommitamise käigus... nojah, natuke siit ja sealt... aga sõjas on ikka purustusi....
Nuvot... sellised tõsised tegelased me siin oleme. Nii et kui keegi arvas, et me oleme asjalikud või midagi, siis kahju küll, aga see on väga ekslik mulje :)
Juba sai hakatud otsast ka märkamisega pihta, kui leidsime maja tagant väljapaistvad tulbininad. Nad on maja lõunaseina ääres ja seal on tõeliselt soe, nii et pole ime...
Aga ninad näevad välja nii....
Täna käisime kevade tulekt tähistamas hoopis Otepääl snowtubbingus. See aasta ei olnudki sinna jõudnud, nii et kasutasime veel võimalust. Nagu ikka, meeldib mulle sellistes kohtades käia nädala sees keset päeva - siis on tavaliselt väga vähe inimesi ning ei pea aega ja energiat kulutama järjekordades seismisele ja massi sees trügimisele. Tänagi saime nautida pea individuaalteenust. Kõigepealt olime tunnikese - selle aja jooksul tuli üks pere veel ja rohkem kedagi polnudki. Seejärel sõime Oti pubis kõhud täis ning läksime uuele ringile. Teise ringi poole peal tuli üks suurem seltskond peale, aga ruumi oli muidugi veel palju-palju. Kokkuvõttes saime kaks tundi tubbitud ning isu enam-vähem täis. Tütrele sai piisavalt, tema lõpetas isegi paarkümend minutit enne lõppu ära. Poeg oleks tahtnud veel olla. :)
Näide sõidustiilist
Ehk siis... oleme võidelnud kuivaine putukatega. Nendega, kes näevad välja nagu koiliblikad. Suuremast osast oleme lahti saanud, mingi väike tilkumine aga jätkub. Tänagi oli üks köögis lae läheduses seina peal. Keegi ei viitsinud tema tapmiseks ronima hakata. Ja mida tegi seepeale meespere. Kõigepealt võtsid nad joonlaua ja tegid leivakuulikesi ning hakkasid nendega elukat pommitama. (Asja algataja ja põhisüüdlasena olgu ajaloo arhiividesse talletatud minu akadeemikust isa...) Seejärel hakkasid nad süsteemi edasi arendama... küll katsetasid veinipudeli korgiga ja joonlauaga, küll läksid üle pikale ja pandlikult singilõikamise noale joonlaua asemel. Ma kõiki vaheetappe ei jõudnudki tähele panna, sest käisin vahepeal köögist ära. Lõpuks osutus aga kõige paremaks vahendiks sidruniots, mida olime just kala söömiseks tühjaks pigistanud. Sellega nad siis usinasti loopisid elukat. Mina muidugi arvasin, et küllap see tegelane seal varsti naeru kätte ära kõngeb, aga ei suutnud ka ise näppe eemal hoida ja proovisin ka. Poeg tuli mingil hetkel kööki ja vaatas suurte silmadega pealt ning ei uskunud oma silmi, et täiskasvanud nii rumalasti käituda võivad. Siis pisteti talle ka sidrun pihku ja pärast pikka uskumatust täis pilguga mulle otsavaatamist lasi temagi käia (ja soovis veel). Niimoodi oligi jupp meie õhtust väga lõbusalt sisustatud... pihta loomulikult ei saanud tükk aega keegi. Lõpuks siiski päästis mees perekonna au ja sai elukale pihta. Küll mitte lõplikult, see lihtsalt kukutas ennast natuke allapoole seina peale, aga sealt ajasime ta juba lendu ja püüdsime niisama kinni. Aga vähemalt oli jaht edukalt lõppenud ja köök ei saanudki väga suuri kahjustusi selle pommitamise käigus... nojah, natuke siit ja sealt... aga sõjas on ikka purustusi....
Nuvot... sellised tõsised tegelased me siin oleme. Nii et kui keegi arvas, et me oleme asjalikud või midagi, siis kahju küll, aga see on väga ekslik mulje :)
pühapäev, 4. märts 2012
Veerandi kokkuvõte
Viimane nädal möödus meil "deschoolimist" tehes. Ehk siis oli üleminekuperiood eelmisest süsteemist uue väljamõtlemiseks. Midagi sellel nädala eriti ei "teinud". See tähendab, et otsest õppimist ei olnud. Küll on aga juhtunud igasuguseid huvitavaid pisiasju, mida ma nüüd, lugedes võimalikult palju unschoolingu kohta, oskan tähele panna. Sellest ilmselt teen eraldi kirjatüki...
Veerandi jagu materjali on meil juba eelmiste nädalatega tehtud. Mis siia veerandisse mahtus...
Eesti keeles sai komasid läbi võetud (komad loetelus ning üte ja komad) ning erinevaid aspekte (suured tähed, pikad ja lühikesed häälikud, sulghäälikud, lauselõpumärgid jne) lõbusate lausete kirjutamisega harjutatud.
Matemaatikas võtsime koos läbi murrud ja ühenimeliste murdude liitmise-lahutamise; pojaga võtsime läbi ka murdude korrutamise ja taandamise, erinimeliste murdude liitmise-lahutamise ning liigmurrud; tütrega jätkasime korrutustabeli õppimist-harjutamist.
Loodusõpetuse sildi all õppisime kõigepealt inimese välisehitust - erinevate kehaosade kirjapanemise ja läbiarutamise teel. Siis jätkasime erinevate loomade läbivõtmisega - looma joonistamise, erinevate kehaosade joonisele märkimise ning looma eluviisi läbiarutamisega. Läbi sai võetud päris palju loomi/linde/kalu võimalikult erinevatest liikidest, lisaks veel loeme siiamaani unejutuks Turovski raamatuid loomadest (tal on neid palju ja me rõõmuga tunneme aeg-ajalt ära midagi, mida mõne looma kohta teisest raamatust juba teada oleme saanud - nii et uue teadasaamine ja kinnistamine käsikäes).
Inglise keel on meil kodus igapäevases kasutuses - lapsed vaatavad yotubest ingliskeelseid videosid, mängivad ingliskeelseid arvutimänge ning ajavad omavahel ja meiega inglise keeles juttu (seda kõike nende endi algatusel). Ühel päeval tegi poeg mulle märkuse, et minu hääldus on kuidagi imelik. Ja tuleb tunnistada, et tal on õigus. Laste hääldus on tõeliselt sujuv ja ima aksendita. Minu hääldus on nendega võrreldes väga puine ja tugeva aksendiga. Ja ma olen kolm aastat töötanud firmas, kus töökeeleks oli inglise keel... ma rääkisin iga päeva inglise keeles, ma kirjutasin sadu lehekülgi dokumente inglise keeles... heh, ma isegi mõtlesin sellel ajal inglise keeles (rääkimata sellest, kui ma kord erameili kirjutamise ajal ajasin vahepeal paar sõna juttu ülemusega - inglise keeles - ja seejärel jätkasin selle erameili kirjutamist poole lause pealt eesti keele asemel inglise keeles jätkates.. ja ei saanud sellest enne aru kui terve kirja valmissaamisel seda enne ärasaatmist üle lugema hakates... ). Ja nüüd tuleb üks poisipõnn ja ütleb, et mul on imelik inglise keel... ja õigusega ütleb. Väga lahe :) Kohe näha, et nemad pole õppinud keelt sõnade kirjapilti tunnikontrollideks pähe tuupides vaid sujuvalt keelekeskkonnas kuulmise kaudu. Ja kõige hämmastavam on selle juures see, et neil on ilma igasuguse formaalse õppimiseta ka lauseehitus ja grammatika korrektne ning nad oskavad ka kirjutada õigesti. Nii et mingil tasemel olen ma unschoolingu võimalikkust oma pere pealt juba näinud.
Kehalise kasvatusega on meil ka palju parem seis kui varasematel veeranditel. Veerand algas ju sel ajal, kui me olime Rootsis suusareisil (mäesuuskadel). Koju jõudes oli krõbedad miinused ja külmapühad, mida lapsed tähistasid sõpradega tundide kaupa õues kelgutamisega. Järgmisel nädalal võtsime välja jõuludeks saadud uisud ja lapsed käisid mõnuga nädal otsa iga päev uisutamas. Siis otsisime välja murdmaasuusad ja käisime mõned korrad nendega sõitmas (distants kasvas iga korraga ulatudes alguse 2km-st lõpuks pea 4 km-ni). Suusatamine kulmineerus Tartu suusamaratoni minimaratonil osalemisega. Hetkel on tänu sulalumele lumememmede ehitamise periood ja jätkuvalt loomulikult ka kelgutamise aeg.
Inimeseõpetus-ühiskonnaõpetus on meil jooksvalt igapäevateema kui arutame erinevaid peres tekkinud situatsioone ning ka lehtedest loetut-telekast nähtut. Poeg on usin leheuurija, kes enamik päevi lehe läbi lappab ja huvitavamaid kohti ka loeb ning meiega arutab. Lisaks ajalehele käib meil ka Imeline Teadus ja Imeline Ajalugu ja National Geographic ja Time ja Economist (ja mõned veel, aga neid nimetatuid ta alati huviga vaatab) ja sealt aeg-ajalt tekitab tal küsimusi, mida siis koos perega seletame-arutame. Lisaks käis meespere Vabariigi aastapäeva paraadil Tartus (tütar ei tahtnud minna, temaga vaatasime seda siis telekast ja arutasime nähtut). Pärast paraadi sai poeg veel masinaid uurida ning neisse lausa sisse ronida. Nii et ühiskonnaõpetuse tund missugune. Ahjaa... ajakirjanikud käisid meil ka kodus külas lugu tegemas, nii et ühiskonnaõpetuse üks teema, ajakirjandusega suhtlemine, sai ka kogemusepagasisse lisatud.
Poeg käib jätkuvalt muusikakoolis ja tütar kunstiringis, kuigi ma pean tunnistama, et pikemat aega juba on näha kuidas nende vaimustus selles osas lahtub. Huvi muusika ja kunsti vastu on neil jätkuv, aga küsimus on jälle tempos ja keerukuses ja enda jaoks sobivate variantide valikus. Eks me siin vaata, mis saab. Pojal tekkisid lausa peavalud enne tundi minekut, nii et võtsime aja maha, laseme tal kosuda ja mõtleme, mis edasi saab. Järgmine nädal läheme niikuinii reisile, tagasi jõuame juba vaheajal. Eks siis saab edasi mõelda, mida ja kuidas. Kindel on aga see, et klaveriga tegeleda ta jätkuvalt soovib. Tütrega umbes sama lugu ja ka temal on kindel, et kunstiga jätkata soovib, aga samuti tahaks pisut paindlikumat süsteemi.
Niimoodi veerandit kokku võttes tundub, et kuidagi palju on tehtud. Igapäevaselt kodus aga ei saa nagu arugi, et eriti midagi teeks. Päevas tunnike või paar laua taga (juba üsna lahedalt) tegelemist ja ongi kõik.
Ahjaa... raamatuid on nad ka usinalt lugenud. Eriti tütar. Hiljuti käisime uuesti raamatukogus uusi raamatuid toomas ja juba on nad sealt kah päris pikki raamatuid läbi lugenud. Seekord leidis poeg ka endale midagi põnevat, mis on päris juturaamat (mitte koomiks ega naljakogumik) ja luges esimesel õhtul kohe ühe pika raamatu läbi. Praeguseks on tal neid juba mitu läbi. Ühesõnaga tuleb enne reisi ilmselt uuesti raamatukogust läbi käia, et neil sellel ajal kah midagi lugeda oleks.
Seekord on reisiga küll nii, et täiskasvanud (ehk mina, mees ja vanaisa lapsehoidjana) koos põnniga reisime Austriasse suusatama ning koduõppurid reisivad Tallinna külje alla tädile külla. Järgmine aasta vast võtame nemad ka juba Austriasse kaasa, aga see aasta oli nende jaoks Rootsi reis proovireisiks, et kuidas nad suuremates mägedes hakkama saavad. Meile mehega on Austria suusareis igaaastane sümboolne traditsioon, sest sellisel reisil me üldse kokku saimegi.
Päris vahva veerand on olnud (kui ametlikult see muidugi kestab veel ja vaheajani on veel kaks nädalat aega). Eks me vaata, millega järelejäänud nädalaid sisustame :)
Veerandi jagu materjali on meil juba eelmiste nädalatega tehtud. Mis siia veerandisse mahtus...
Eesti keeles sai komasid läbi võetud (komad loetelus ning üte ja komad) ning erinevaid aspekte (suured tähed, pikad ja lühikesed häälikud, sulghäälikud, lauselõpumärgid jne) lõbusate lausete kirjutamisega harjutatud.
Matemaatikas võtsime koos läbi murrud ja ühenimeliste murdude liitmise-lahutamise; pojaga võtsime läbi ka murdude korrutamise ja taandamise, erinimeliste murdude liitmise-lahutamise ning liigmurrud; tütrega jätkasime korrutustabeli õppimist-harjutamist.
Loodusõpetuse sildi all õppisime kõigepealt inimese välisehitust - erinevate kehaosade kirjapanemise ja läbiarutamise teel. Siis jätkasime erinevate loomade läbivõtmisega - looma joonistamise, erinevate kehaosade joonisele märkimise ning looma eluviisi läbiarutamisega. Läbi sai võetud päris palju loomi/linde/kalu võimalikult erinevatest liikidest, lisaks veel loeme siiamaani unejutuks Turovski raamatuid loomadest (tal on neid palju ja me rõõmuga tunneme aeg-ajalt ära midagi, mida mõne looma kohta teisest raamatust juba teada oleme saanud - nii et uue teadasaamine ja kinnistamine käsikäes).
Inglise keel on meil kodus igapäevases kasutuses - lapsed vaatavad yotubest ingliskeelseid videosid, mängivad ingliskeelseid arvutimänge ning ajavad omavahel ja meiega inglise keeles juttu (seda kõike nende endi algatusel). Ühel päeval tegi poeg mulle märkuse, et minu hääldus on kuidagi imelik. Ja tuleb tunnistada, et tal on õigus. Laste hääldus on tõeliselt sujuv ja ima aksendita. Minu hääldus on nendega võrreldes väga puine ja tugeva aksendiga. Ja ma olen kolm aastat töötanud firmas, kus töökeeleks oli inglise keel... ma rääkisin iga päeva inglise keeles, ma kirjutasin sadu lehekülgi dokumente inglise keeles... heh, ma isegi mõtlesin sellel ajal inglise keeles (rääkimata sellest, kui ma kord erameili kirjutamise ajal ajasin vahepeal paar sõna juttu ülemusega - inglise keeles - ja seejärel jätkasin selle erameili kirjutamist poole lause pealt eesti keele asemel inglise keeles jätkates.. ja ei saanud sellest enne aru kui terve kirja valmissaamisel seda enne ärasaatmist üle lugema hakates... ). Ja nüüd tuleb üks poisipõnn ja ütleb, et mul on imelik inglise keel... ja õigusega ütleb. Väga lahe :) Kohe näha, et nemad pole õppinud keelt sõnade kirjapilti tunnikontrollideks pähe tuupides vaid sujuvalt keelekeskkonnas kuulmise kaudu. Ja kõige hämmastavam on selle juures see, et neil on ilma igasuguse formaalse õppimiseta ka lauseehitus ja grammatika korrektne ning nad oskavad ka kirjutada õigesti. Nii et mingil tasemel olen ma unschoolingu võimalikkust oma pere pealt juba näinud.
Kehalise kasvatusega on meil ka palju parem seis kui varasematel veeranditel. Veerand algas ju sel ajal, kui me olime Rootsis suusareisil (mäesuuskadel). Koju jõudes oli krõbedad miinused ja külmapühad, mida lapsed tähistasid sõpradega tundide kaupa õues kelgutamisega. Järgmisel nädalal võtsime välja jõuludeks saadud uisud ja lapsed käisid mõnuga nädal otsa iga päev uisutamas. Siis otsisime välja murdmaasuusad ja käisime mõned korrad nendega sõitmas (distants kasvas iga korraga ulatudes alguse 2km-st lõpuks pea 4 km-ni). Suusatamine kulmineerus Tartu suusamaratoni minimaratonil osalemisega. Hetkel on tänu sulalumele lumememmede ehitamise periood ja jätkuvalt loomulikult ka kelgutamise aeg.
Inimeseõpetus-ühiskonnaõpetus on meil jooksvalt igapäevateema kui arutame erinevaid peres tekkinud situatsioone ning ka lehtedest loetut-telekast nähtut. Poeg on usin leheuurija, kes enamik päevi lehe läbi lappab ja huvitavamaid kohti ka loeb ning meiega arutab. Lisaks ajalehele käib meil ka Imeline Teadus ja Imeline Ajalugu ja National Geographic ja Time ja Economist (ja mõned veel, aga neid nimetatuid ta alati huviga vaatab) ja sealt aeg-ajalt tekitab tal küsimusi, mida siis koos perega seletame-arutame. Lisaks käis meespere Vabariigi aastapäeva paraadil Tartus (tütar ei tahtnud minna, temaga vaatasime seda siis telekast ja arutasime nähtut). Pärast paraadi sai poeg veel masinaid uurida ning neisse lausa sisse ronida. Nii et ühiskonnaõpetuse tund missugune. Ahjaa... ajakirjanikud käisid meil ka kodus külas lugu tegemas, nii et ühiskonnaõpetuse üks teema, ajakirjandusega suhtlemine, sai ka kogemusepagasisse lisatud.
Poeg käib jätkuvalt muusikakoolis ja tütar kunstiringis, kuigi ma pean tunnistama, et pikemat aega juba on näha kuidas nende vaimustus selles osas lahtub. Huvi muusika ja kunsti vastu on neil jätkuv, aga küsimus on jälle tempos ja keerukuses ja enda jaoks sobivate variantide valikus. Eks me siin vaata, mis saab. Pojal tekkisid lausa peavalud enne tundi minekut, nii et võtsime aja maha, laseme tal kosuda ja mõtleme, mis edasi saab. Järgmine nädal läheme niikuinii reisile, tagasi jõuame juba vaheajal. Eks siis saab edasi mõelda, mida ja kuidas. Kindel on aga see, et klaveriga tegeleda ta jätkuvalt soovib. Tütrega umbes sama lugu ja ka temal on kindel, et kunstiga jätkata soovib, aga samuti tahaks pisut paindlikumat süsteemi.
Niimoodi veerandit kokku võttes tundub, et kuidagi palju on tehtud. Igapäevaselt kodus aga ei saa nagu arugi, et eriti midagi teeks. Päevas tunnike või paar laua taga (juba üsna lahedalt) tegelemist ja ongi kõik.
Ahjaa... raamatuid on nad ka usinalt lugenud. Eriti tütar. Hiljuti käisime uuesti raamatukogus uusi raamatuid toomas ja juba on nad sealt kah päris pikki raamatuid läbi lugenud. Seekord leidis poeg ka endale midagi põnevat, mis on päris juturaamat (mitte koomiks ega naljakogumik) ja luges esimesel õhtul kohe ühe pika raamatu läbi. Praeguseks on tal neid juba mitu läbi. Ühesõnaga tuleb enne reisi ilmselt uuesti raamatukogust läbi käia, et neil sellel ajal kah midagi lugeda oleks.
Seekord on reisiga küll nii, et täiskasvanud (ehk mina, mees ja vanaisa lapsehoidjana) koos põnniga reisime Austriasse suusatama ning koduõppurid reisivad Tallinna külje alla tädile külla. Järgmine aasta vast võtame nemad ka juba Austriasse kaasa, aga see aasta oli nende jaoks Rootsi reis proovireisiks, et kuidas nad suuremates mägedes hakkama saavad. Meile mehega on Austria suusareis igaaastane sümboolne traditsioon, sest sellisel reisil me üldse kokku saimegi.
Päris vahva veerand on olnud (kui ametlikult see muidugi kestab veel ja vaheajani on veel kaks nädalat aega). Eks me vaata, millega järelejäänud nädalaid sisustame :)
Tellimine:
Postitused (Atom)