Tahan mahetoidu kastiteenust Tartusse... kes teeb?

Inimkonna peamiseks edasiviivaks jõuks olevat laiskus. No mina olen sel juhul aeg-ajalt inimkonda tõsiselt edasiviiv...

Igatahes... tahaks tervislikumalt toituda. Tahaks süüa palju puu- ja juurvilja. Tahaks, et see oleks pärit võimalikult lähedalt ning et see oleks võimalikult mahedalt toodetud. Tahaks juua piima, mis oleks piim (ehk siis homogeniseerimata ning pastöriseerimata). Tahaks süüa liha, mis oleks liha (st ilma hormoonideta ja antibiootikumideta ja lisaaineteta) - no tegelt ma ise niipalju liha ei tahagi (vahepeal natuke ikka, taimetoitlane ma pole, aga väga suurt vajadust ka pole) aga mehed on mul kodus puhta lihasööjad, nii et neile siis tahaks seda head liha.

Ma siin vaikselt olen algust teinud. Olen uurinud elavtoit.com aadressil olevat informatsiooni ning külastanud Tartus Lõunakeskuse Taluturgu ja Looduspere poodi ning Lõuna-Eesti Ökokeskust. Mehel on hea komme käia liha (ja muid minu poolt tellitud asjandusi) võimalusel ostmas Tartu Siseturult ning lisaks on meil lisakülmikus natuke veel alles tema sugulase poolt jahilt toodud metssea ja metskitse liha (need küll juba eelmisest aastast - see aasta oli ka korra võimalus saada, aga me olime sel hetkel purjetamas). Lisaks siis veel eelmisel aastal tehtud maasika toormoos sealsamas külmikus (see aasta ei saanud õigel ajal jaole ja jäi tegemata) ning mingi hulk isetehtud õunamahla ja sugulastelt pärit moose-hoidiseid sahvris (need moosid-hoidised vajaks küll korralikku reviduuri, sest osad neist on küll värsked, kuid osad kardetavasti võivad olla nii paarkümmend aastat vanad....).

Kahjuks ei ole kellelgi meie perest harjumust sealt sahvrist asju üles kööki tuua... Peab vist ikka endas selle harjumuse tekitama, ega muidu asi ei arene (aga nagu ma avalauses ütlesin, siis ma kuulun inimkonda edasiviiva jõu hulka, eksole). Lisaks on lapsed nii harjunud poodide suhkrust nõretavate mahladega, et kodune õunamahl eriti peale ei lähe.

Siinkohal tuleb öelda, et karastusjooke, limonaade ja muid mullijooke meil peres eriti ei jooda. Vahepeal mingitel üritustel käies, siis lapsed ka küsivad ja saavad, aga enamasti tellivad ka nemad omale mahla või vee või jäätee. Eks seegi ole hea asi, aga tegelikult, vaadates nende mahlade koostist, kus üks klaas "mahla" annab sisuliselt 20-25% päevasest suhkuvajadusest siis.... no mina tahaks ikka päevas rohkem kui 4-5 klaasi jooki juua ning lisaks tahaks mingi hetk midagi magusat ka juurde ampsata... totrus on see suhkrusisalduse asi... võta üks mahl ja viska sellega teist. Tomatimahl on vist ainuke poemahladest, mis nii röögatus koguses suhkurt ei sisalda, aga see lastele jällegi ei meeldi. Nii et nokk kinni saba lahti.

Õnneks tõi mees mõnda aega tagasi ämma juurest kodutehtud mustsõstramahlasid. No need lähevad ka lastele peale ja eelkõige mulle endale. Mustsõstramahl on üks mu suuri lemmikuid... ja see, et mustsõstar üks sigakasulik asi on, see on ainult lisaboonus :)

Aga tegelikult tahtsin ma selle kõige kohta öelda, et seni kuni harjumust ei ole, on nii lihtne mingisse vanasse rütmi tagasi langeda ja kätteharjunud menüüde juurde pöörduda. Eriti veel olukorras, kus ma ise tegelikult harva poes käin ja enamik ostlemist meeste turjal on. Aga kui ma väga täpselt veel ei tea, mida üldse mingist poest saab ja pole kindlat ettekujutust, mis toite teha, siis ei oska neilt ka nendest uutest kohtadest midagi eriti tellida. Ok, seda olen nüüd hakanud tegema, et neilt toorpiima tellin.

Ja ikkagi... tahaks... tahaks mugavusteenust minusugusele laisale inimesele, kes on huvitatud küll tervislikumast toitumisest, aga kellel hetkel pole piisavalt energiat-pealehakkamist-otsustavust selleks tõsiseid suuri pingutusi teha. Laias maailmas on sellised teenused olemas. Ja niipalju kui ma aru olen saanud, siis ka Tallinnas. Ja ma ei mõtle siin ainult Tagurpidi Lavkat, mis on ka väga tore asi (aga toimib ainult Tallinnas).

Ma tahan midagi veel lihtsamat. Ma tahan, et mind ninapidi tervisliku toidu sisse surutaks, nii et ma ise midagi mõtlema ja otsustama ei pea. No ma olen piisavalt kaua elanud tarbimisühiskonnas ja mugavusühiskonnas... eksole... nii et tahan, tahan, tahan... Ehk siis, ma tahan mahetoidu kastiteenust. Ma tahan, et mulle kord nädalas toodaks koju kastitäis (võimalusel) kohalikelt tootjatelt (võimalikult) mahetoitaineid. Nii, nagu seda saavad tellida tallinlased Ökosahvrist - iga nädal 10 toodet vastavalt hooajale. Ja andke andeks tallinlased... ma tean, et te niigi kannatate oma linnapea all ja igast muude sigaduste käes, aga hetkel ma olen teie peale väga õelalt ja kurjalt kade, et teile igast lahedaid asju pakutakse ja mulle mitte.

Leidsin sellise toreda kirjutise lõuna-eesti toiduringist (huvitav, kas nemad on nüüd see MTÜ Maitsev Lõuna-Eesti, mis Lõunakas taluturgu peab?), kus on toodud ka igast muude toiduringide viited. Aga ei see toiduring ega ka viidetes mainitud Tartu toidukogukond Juurikas (mille lehe viimased uudised pärinevad kevadest) ei paku kastiteenust, vaid ikka ise peab mõtlema ja otsustama ja tellima ja siis ka Tartusse järele minema. No ma saan aru, et tegelikult ei ole see palju palutud - see mõtlemine ja otsustamine ja Tartus järel käimine. Tegelikult on see kõik minu enda laiskus. Aga ikkagi... kas keegi võtaks kätte ja teeks selle kastiteenuse võimaluse ära... ja siis paneks sinna kasti juurde ka retseptid (või viited retseptidele internetis või paneks netti oma kasti kirjelduse juurde vastava nädala kasti kohta viited retseptidele) just nende ainete kohta, mis selles kastis sellel nädala on. No ühesõnaga et minusugused tänapäeva tarbijaühiskonna mugavuse järele pirisevad kodanikud saaksid ka ennast hästi tunda ja õhata, et "ma nüüd hakkasin mahedamalt toituma". Palun.....

Võiks ju ise kätte võtta ja teha, aga no ei ole hetkel elus sellise asja jaoks ruumi ning mahetoidust ja tervislikult toitumisest tean mina sama palju kui lehma lellepoeg uisutamisest. Pealegi on juba ju organisatsioonid olemas, kes mööda talusid ringi käivad ja sealt toitu kokku korjavad... pole mõtet ka hakata nende tegemisi dubleerima. Nii et tegelt tuleks siin halamise asemel lihtsalt võtta sellel Maitsval Lõuna-Eestil näiteks nööbist kinni ja öelda, et nad oma teenuseid täiendaksid.

Ah... jube nõme on virisema hakata ja siis jõuda järelduseni, et sinu virisemine on (nagu virisemine muidugi ikka) täiesti mõttetu ja mõttekas oleks hoopis asjale kuidagi konstruktiivselt läheneda. Pähh. Ma nüüd lähen virisen vaikselt omaette edasi, et virisemine nii halvasti välja kukkus... Aga mõttekat tegevust, ehk siis mõne asjaliku organisatsiooniga ühendust võtta ja neilt küsida, kas nad ei tahaks kastiteenust pakkuma hakata, ma muidugi ka ei viitsi hetkel teha...eksole...
(Ma vähemalt vabandan ennast välja haigusega... eks ma hiljem mõtlen edasi, millega ma ennast terveks saades välja vabandan).

Täiendus: Välja mõtlesin esimese laisa-inimese lahenduse. Võtan Ökosahvri nädala mahekasti sisu ja annan selle meestele poenimekirjaks. Geniaalne, kas pole :) Nüüd siis tuleb veel kuidagi see retseptiosa teema ka ära lahendada....

Jälle haige...

Tahtsin hoopis hõisata, et tütar on ka omaenese programme kirjutama hakanud - esimene sai valmis eelmisel reedel.

Või siis seda, et lapsed ja mina ise ka oleme usinasti Khani Akadeemiast matemaatikat teinud. Ja loomulikult programmeerimist ka - mina ka :)

Või siis seda, et tütar käib rõõmuga lemmikloomaringis, seda enam, et seal hakkas nüüd käima ka tema parim sõbranna - koos ikka lõbusam.

Või siis seda, et pojale väga meeldib oma kergejõustikutrennis - talle sobib igasugune jooksmine ja hüppamine väga hästi.

Või siis seda, kuidas oleme nüüd iga päeva alustuseks teinud pooletunnise lugemisaja ning lapsed mõnuga loevad.

Või siis seda, kuidas sai katsetatud süsteemi, et mõnel öösel ma magan teises toas ja mees hoolitseb põnni eest (pudelilapse eelised), mis minu energiatasemele on hästi mõjunud.

Või siis seda, kuidas sai perega Tartu Seikluspargis käidud ja kõik rajad koos lastega läbi tehtud - ja ma ütlen, et see kolmanda raja lõpp on ikka üks paras pähkel ka täiskasvanutele, lastest rääkimata. Aga igatahes soovitan sinna parki minna - väga lahe kogemus on.

Ja siis tahtsin öelda, et mul sai antibiootikumikuur läbi ja ma tunnen ennast lõpuks hästi ja energilisena. Nii et otsast üritasin taas asjalikuks hakata (mul on laste koolivahetusega veel asjaajamisi vaja korda teha, aga haigus pole lasknud seda korralikult teha - kõige olulisemad asjad on küll korda aetud, nii et ehk pole hullu).

Aga tegelikult tuleb öelda, et näalavahetusel jäi põnn haigeks ja nüüd jäin ise takkaotsa. Eks see antibiootikumikuurist nõrgestatud organism ning põnni haiguse tõttu öised pikad ülevalolemised olid kindlasti ka abiks. Igatahes on meil mõlemal kõht korrast ära, nohu ja väike palavik. Põnnil õnneks küll palavik nüüd otsas. Minul aga täna hakkas korralikult halb ja sisse lööb ka väga tugevaid lihasvalusid.

Suurematele lastele söödan sisse astelpaju marju, jõhvikaid, mustikaid, d-vitamiini ja mida iganes kõike tervislikku, mida kätte saab. Eks ise ka loomulikult. Südamest loodan, et tänu korralikule väljapuhkamise võimalusele on nende immuunsüsteem tugevam ja jäävad terveks. Aga eks aeg näitab.

Aga tõeliselt on kopp ees haigeolemisest. Kui keegi ütleb, mida teha, et terve ja energiast pakatav olla, siis ma kuldaks ta üle... Eks ma tean küll, et tervislik toitumine oleks esimene tõsine samm - me niiväga tervislikud ei ole, arenguruumi on oi kui palju.

Igatahes on kahe nädala pärast ees ootamas päikesereis - sai see kinni pandud, sest tunne oli, et asi hakkab käest ära libisema. Loodame, et selleks ajaks ikka reisikõlbulikud oleme... mis tuletabki meelde, et tegelikult tuleks reisibürooga reisitõrkekindlustuse teemadel suhelda, see on hetkel ootele jäänud. ehhhh..

Tütrelt esimene arvutiprogramm

Tegelikult olen selle hüüatusega häbiväärselt hiljaks jäänud. Nimelt sai ta oma esimese arvutiprogrammiga hakkama juba mitu päeva tagasi, reedel.  Asi ise käis väga ladusalt. Varem oli ta mitu korda öelnud, et tema programmeerimisega tegeleda ei taha. Mina olen selle peale vastanud, et mingit kohustust pole, kuid kui ta kunagi tahab seda teha, siis tegelikult on see väga lihtne ja ta saab sellega kindlasti hakkama. Ja nii see on jäänud.

Naiste valikud?

Sattus vanu ajalehti sortides kätte esimese septembri Arter (see Postimehe nädalalõpulisa). Seal oli lugu ühest fantastilisest tüdrukust, kes on mitkekümnekordne noorte meister tennises, teinud keskkooli lühendatud ajaga, sh aastaga Inglismaa gümnaasumiprogrammi (olles seal ainuke täisstipi saaja), lõpetanud ikkagi loomulikult kuldmedaliga, osalenud rahvusvahelisel keemia- ja matemaatikaolümpiaadil ning nüüd õpib Cambridge ülikoolis. Pole paha, või kuidas.

Tuli meelde enda nooruspõlv. Tema kõrval olen ma loomulikult hale vari.

Noorena polnud mul ühtegi eesti meistritiitlit - oli küll erinevaid karva medaleid orienteerumises ja võrkpallis, aga mitte päris tippu. Hetkeks on küll olemas ka mitmed meistritiitlid, aga sellises marginaalses spordialas nagu indiaca (pole kuulnudki... eksole.. eestlased on sellel alal muideks maailmameistrid :)

Keskkooli lõpetasin ma normaalajaga ja ainult hõbemedaliga (siinkohal sügav tänukummardus mu eesti keele õpetajale, kes minu veerandihinnete kahte nelja ja kahte viite vaadates ütles: "Ma ikka ei saa sulle viite panna". Kuigi tegelt oli mul sellest üsna ükskõik siis ja on ükskõik ka praegu.). Samas olin ma selle hõbedaga ikkagi oma lennu parim ning nii me koos teise hõbedaga Lennart Meril kätt surumas käisime (see teine hõbe on hetkeks eesti ainuke naissoost lennukikapten Eesti Õhus).

Keskkooli viimases klassis sai pääsetud küll nelja erineva aine vabariiklikule olümpiaadile, aga rahvusvahelisel olümpiaadil olen ma käinud ainult informaatikas ja sedagi ainult tänu sellele, et see aasta paluti ekstra tüdrukuid kaasa võtta (st viisaks sõnastus oli see, et kui võistkonnas on mõlemast soost esindajaid, siis võib võistkonnas olla nelja liikme asemel viis). Sealt ma küll medalit ei saanud, aga ühele meie noormehele tegin pähe (ja lisaks veel tervele Itaalia meeskonnale - kelle hulgas nii mõnigi päris kena noormees oli :). Meie noormees olevat kuulujuttude järgi sellest pähesaamisest tõsist indu saanud ja tõsiselt enese arendamisele pühendunud. Kas see ka tõsi on, seda ma ei tea, aga järgmine aasta tõi ta rahvusvaheliselt olümpiaadilt igatahes kulla koju...

Välismaal ma õppimas ei ole käinud. Sel ajal kui ma ülikooli astusin ei olnud see asi veel nii tavaline. Mingil hetkel ma küll proovisin, aga see ei olnud väga tõsine üritus ja nii ma seda stippi ei saanudki. Olgugi et ma selle taotluse jaoks käisin soovitust küsimas toonase rektori Aaviksoo käest, kellelt ma olin ühte ühepunktilist ainet võtnud ja seega defineerisin ta enda õppejõuks. Imelikul kombel ta isegi võttis mu vastu, kuulas ära ja kirjutas selle soovituse... kus millegipärast esines tugevalt sõna "ambitsioonikas" :)

Selle asemel, et välismaal õppida või teadust teha läksin ma hoopis pärast esimest kursust tööle. Edaspidi ma eriti loengutesse ei jõudnud. Hoolimata sellest õnnestus mul ikkagi veel mitu aastat hea õppeedukuse eest stippi saada. Lõpetamiseks kulus küll mitu aastat üle nominaali, sest kuidagi ei saanud tehtud mõningaid kohustuslikke aineid ja siis tulid lapsed ja siis ma lõpuks ikkagi võtsin ennast kätte ja lõpetasin selle asja ära (ajades oma lõputööga ühe meie õppejõu täiesti endast välja, sest ma väitsin, et meil sellist asja ei õpetata ja tema teatas ühe hingetõmbega et tema õpetab küll esmakursuslastele ja lisaks teeb täpselt samast asjast hetkel doktoritööd... minu jaoks oli muidugi suur kompliment, et minu teema doktoritöö vääriline on (esmakursuslased küll hiljem väitsid, silmad suured kui tõllarattad, et nemad pole sellisest asjast kunagi kuulnud... aga las see jääb)).

Kooli ja laste kõrvalt arenes karjäär. Kuidagi muutusin oma valdkonnas (mis oli muideks täiesti muu kui ülikooli eriala) tunnustatud spetsialistiks, nii et mulle headhunti tehti jms. Lisaks käisin ja loopisin ringi igasuguseid äritegemise mõtteid kuni täditütar sõnasabast kinni hakkas ja nii ka oma äri tegime.

Miks ma seda kõike kirjutan. Edevuses loomulikult :)

Tegelikult aga pani see kirjatükk sellest andekast tüdrukust mind tõsiselt mõtlema. Loos oli ka kirjas, et ta peab oma edukuse üheks suuremaks põhjuseks kodust toetust. Ema, kes oli just astumas arsti erialal internatuuri, oli laste nimel koduseks jäänud ning kolme lapse kõrval nende kooliminekuni kodus olnud. Arvestades selle tüdruku saavutusi ei saa tal just eriti halb geenimaterjal olla. Mis viitab omakorda sellele, et küllap sellel emal ikka ka hallollust jagub ning küllap oleks ta arstina edukas olnud. Aga tema valis tipp-kirurgi (või misiganes erialale ta läinud oleks, kirurg on lihtsalt nii uhke öelda) karjääri asemel tipp-ema karjääri. Ja kuigi ma olen kindel, et ta oma otsust ei kahetse - tulemus on ju suurepäraselt välja tulnud - siis on mul kahtlus, et kas ta mingitel hetkedel ei ole mõtelnud "mis oleks olnud kui...".

Ja nüüd see tüdruk... Artiklis küsiti ka temalt, et kas ta oleks valmis oma laste nimel koduseks jääma. Tüdruku aus vastus oli loomulikult, et ta ei tea. Ja kuidas sa saadki valida - teades, et sul on ühed maailmatasemel tippajud, mis võimaldavad sul ma-ei-tea-mida korda saata... ja samas naisena tahtes ikkagi kunagi emaks saada ja juba ema olles loomulikult tahtes olla hea ema... ja teades, et kodune tugi ja kohalolek on lastele parim asi, mida ema neile anda saab.

Kunagi poes olles sirvisin väikest mõtteterade raamatut.. mingi naiste raamat oli. Seal jäi silma ja väga hinge üks ütlus.

Naised ei ole sama edukad kui mehed sellepärast, et neil ei ole naisi.

Kui vanamoodne.... ja kui tõsi....

Mees saab keskenduda karjäärile, teades, et naine "valvab" kodu. Naine, kes keskendub karjäärile, tunneb tahes tahtmata (enamasti, ma usun) süümepiinu oma laste ees. Vähemalt mina tean, et mina tundsin sel ajal kui mina oma karjääri ja firmaasjade ajamisega tegelesin. Kodus olin ma kui kuuvarjutus. Ma nägin, mida see lastele tegi (kuigi neil oli koguaeg keegi teine pereliige juures... aga väikestele lastele on side emaga ikkagi midagi erilist). Ja ma tundsin, kuidas see mind seest sõi ja sõi.
Rääkimata loomulikult sellest pisiasjast, et rasedus ja sünnitus on ja jääb naiste kanda. Ja läbi selle tekib ka ema ja lapse vahele mingi tihedam side, mis ongi see, mis naise hinge närima hakkab kui tal enam laste jaoks aega pole.

Nii et mis kasu on mensa klubi tasemel iq-st (jah, ma mahuks ka mingite ammuste testide alusel mensa klubisse), kui see paneb sind valiku ette, kas olla sitt ema ja pühenduda oma ajupotentsiaali ärakasutamisele või olla hea ema ja saata oma ajupotentsiaal kempsupotist alla.

Kunagi aastaid tagasi süüdistas üka mu hea sõbranna mind täiesti siiralt selles, et ma oma ajupotentsiaali rahategemisele raiskan, selle asemel, et seda teaduses kasutada. Tema ise on hetkel muideks doktorikraadiga keemik... ja just saanud emaks.

Ja ma näen seda valikuraskust igal pool. Intelligentsed, aktiivsed, tegusad naised... kes on teinud igasuguseid valikuid. Kes on lükanud lastesaamist edasi... kes on teinud vahepeal laste kõrvalt läbipõlemiseni tööd, siis olnud kodune (ja vandunud, et enam eales ei hakka niimoodi rabama) ja nüüd teeb jälle hiliste õhtutundideni tööd (eesti ühe suurfirma juhina...)... kes on olnud pikalt kodune ja laste suuremaks saades hakkab vaikselt tööturul taas osalema...

Mina ise olen olnud siis täielik rongaema... mingi periood elust tegin ma tööd Tallinnas, samal ajal kui pere oli Tartus. Esmaspäeva varahommikul läksin, reede õhtul tulin koju tagasi. Ja niimoodi üheksa pikka kuud järjest. Süda jooksis verd nähes neid lapsi, kes reedel ja laupäeval minu külge klammerdusid ning pühapäevaks lõpuks maha rahunesid ja rõõmsalt koos olid.... süda jooksis verd, teades, et ma iga nädal jälle neile meeleheidet põhjustan. Lõpuks oli elu see, mis asjad paika pani... mina kukkusin emotsionaalselt kokku, pidin mingitele elutõdedele otsa vaatama, läksin mehest lahku, kolisime lastega Tallinna ja hakkasin õhtuti normaalsel ajal koju tulema. Loomulikult küll ikkagi tööd koju kaasa võttes, nii et pärast laste magamaminekut istusin läpaka taha ja hakkasin aga tööd tegema....

Praegu olen ma siis täielik kanaema... Istun lastega kodus ja tegelen praktiliselt ainult nendega... ning koduste töödega. Ja kuigi ma olen seda aega nautinud.. sest see on olnud täielik puhkus ja väljalülitamine kõigest "asjalikust" ning ma olen saanud lõpuks olla oma laste jaoks olemas. Kuigi ma näen, kui hea see mu lastele on olnud. Kuidas nende närvilisus ja ärritumised on muutunud rahulikuks ja enesekindlaks suhtlemiseks. Kuigi ma tean, et ühest küljest minu kui naise roll ongi olla ema ning ma soovin olla võimalikult hea ema.

Siiski on nii, et ma tahan... ja järjest enam ja enam... taas oma aju kasutada. Ma tahan tunda seda tunnet, et ma olen ennast millestki keerulisest läbi närinud. Ma tahan tunda seda tunnet, et ma olen mingi mure ära lahendanud... jaa.. ma lahendan iga päev muresid, aga ma siin ei mõtle "ma-lõin-varba-veriseks" muret, vaid pigem nagu "meie-organisatsiooni-tööprotsessid-ei-toimi" muresid. Ma tunnen, kuidas ma tahan minna sügavale teadusesse ja välja uurida, et miks pagana pihta me siiani ei suuda leida õppimisvormi, mis lastel tõeliselt areneda lubaks - nii intellektuaalselt, kui isiksustena, kui emotsionaalselt kui hingeliselt ja-mis-iganes-vajalikul-viisil-veel-et-täisväärtusliku-elu-jaoks-tugev-alus-saada.

Aga teisest küljest ma kardan... kardan, et kui ma jälle "asjalikuks" hakkan, siis kaotan taas piirid ning kaon oma laste jaoks ära. Ja ma ei ole ainus, kes seda kardab. Minu poja ehmatus, kui ta kuulis, et ma taas ülikoolis õppima hakkan ning tema vaikne ja väga murelik küsimus: "Kas sa siis hakkad jälle koguaeg ära olema"... see näitab, et pealispind võib ju paranenud olla, aga hirmud vana aja naasmise ees on ilmselt jäädavalt neil hinges.

Kuidas leida lahendus võrrandile "eneseteostus + hea ema", nii et lahenduseks ei oleks "võimatu". Kas meil, naistel, täpsemalt veel, emadel, üldse on valikuvõimalust?

Pojalt esimene arvutiprogramm

Täna siis oli see tähtsündmus, kui poeg täitsa iseseisvalt ja ilma igasuguse minupoolse abita arvutiprogrammi kirjutas. Aitäh ei tule öelda üldsegi mitte mulle, vaid hoopis Khani Akadeemiale ning nende interaktiivsele programmeerimise keskkonnale, kus nii mõnusaks on tehtud programmide näppimine.

Ühesõnaga täna sai poeg ülesandeks natuke Khani Akadeemiast matemaatikat teha ja siis boonuseks lubaduse, et pärast seda võib programmide osa ka näppida. Ainuke tingimus oli, et midagi peab ise ka näppima, et saaks oma profiili alla oma programmina salvestada (ja mina saaks seega hiljem vaadata, et mis sai tehtud).

Pojale ülesanded kätte antud istusin tütrega koos tema arvuti taha, et teda Khani Akadeemias matemaatikaga toimetamisel aidata. Nendega ongi nii, et pojale meeldib teha iseseisvalt ja tütrele meeldib teha koos minuga. Erinevad inimesed ja erinevad lähenemised - eks see koduõppe võlu olegi, et saab nende inimeste ja iseärasustega arvestada.

Täna vaatasime tütrega statistikale otsa - algusosa on see erinevate tabelite ja graafikute lugemise ehk arusaamise oskus. Vaikselt seal uurisime ja arutasime ning tegime juba harjutusi kui äkitselt rõõmust särav poeg meie juurde tuli ja teatas, et ta tegi ise programmi.

Läksime minu konto alt vaatama ja seal see oligi - täiesti nullist ise tehtud programm. Nii lahe! Ta oli värvinud ära tausta, määranud loodavate objektide värvi ning teinud kaks nelinurka ja kolmurga, mis olid kenasti ekraanile kombinatsioonis paigutatud. Kohapeal koos vaatasime järele kuidas teksti juurde kirjutada ning siis täiendas oma programmi ka esimese programmi jaoks kohustusliku väljundtekstiga "Hello World". Väga-väga lahe ja kõige lahedam on see, kui elevil ta ise sellest kõigest on.

Siis läksin mina põnni magama panema ja kui tagasi tulin (kuulsin jah vahepeal veel jalgade müdinat), siis oli mul ekraanil juba järgmine tema tehtud programm. Nelinurkadest ja kolmnurkadest oli väga kena maja tehtud - katuse, akende, ukse ja isegi et ukselingiga :). Majal oli peal silt "Shop" ning ekstra minu jaoks oli alla kirjutatud tekst "Jah emme mina tegin selle!!! :D". Superlahe üllatus.

Nii et programmeerimine on alanud ning poeg ei pea enam ootama selle taga, et minul oleks mahti temaga maha istuda ja koos vaadata, vaid ta saab iseseisvalt toimetada Khani Akadeemia toel. Super, ma ütlen!

Matemaatika Khani Akadeemiast

Eelmisel nädalal sai põhjalikumalt avastatud Khani akadeemia ja oi kui lahe asi see on.

Tegemist on nö "open source education" leheküljega, kus siis tasuta inimestele tarkust jagatakse. Seal on igasugust tarkust, aga meie oleme hetkel võtnud põhifookusesse matemaatika, mis seal väga hästi ja põhjalikult esindatud on. Lisaks lühikestele teemasid tutvustavatele videolõikudele on seal välja töötatud terve suur töövahend, mille abil saab samm-sammult oma hariduse edendamist toetada. Erinevatele teemadele on tehtud harjutused, programm järgib progressi ning annab soovitusi, mis valdkondi edasi uurida. Sobib algklassilapsele liitmise-lahutamise õppimise alustamiseks ning samas läheb välja gümnaasiumitaseme matemaatikani ja mine-sa-tea-kui-kaugele-veel (ma pole neid viimaseid otsi põhjalikult vaadanud, aga kiirel ülevaatamisel on seal ikka päris aukartustäratavate valdkondade nimetused). Väga hästi on graafina esitatud kogu "mänguväljak", ehk siis lihtsamatest teemadest raskemateni minevad rajad ning erinevate valdkondade grupid.

Lisaks on seal igasuguseid vidinaid, mis tänapäeva noortele ilmselt juba loomulikud on ning neile asja lahedaks teevad. Vastavalt teenitud punktidele saab oma avatari muuta. Erinevate saavutuste järgi saab erineva klassi "märke", millel on väga lahedad nimetused ning mis innustavad erinevaid asju läbi tegema (mina näiteks tegin läbi mitu-mitu tsüklit ühekohaliste arvude liitmises, et saada ühte ahvatlevat märki teatud arvu kiirete ja õigete järjestikuste vastuste esitamise eest - nii et ei mõju ainult noortele :).

Loomulikult on olemas suhtlus ja kommentaarium - videolõikude kohta on oodatud nii küsimused kui ka vastused (ja nende esitamise eest saab ka loomulikult "märke").

Lahe on ka see, et asi toetab õpetaja-õpilane struktuuri. Seal on asja nimeks "coach". Mina olen siis registreeritud kui oma laste treener ja näen niimoodi nende progressi - igast eri sorte aruandeid on selle kohta, mida nad teinud on (mis videosid vaadanud, mis valdkondade ülesandeid lahendanud ja kuidas neil seal läheb). No ja loomulikult ma ka ise muudkui teen neid samme läbi, sest nii lahe on :)

Lapsed on ka täitsa kiirelt edasi liikunud. Tütar on juba läbi teinud kirjaliku liitmise ja lahutamise (nelja- ja viiekohaliste arvudega). See on valdkond, mis on kooliprogrammis üks põhilisi asju tema selle aasta õppeprogrammis. Lisaks oleme mõlemaga juba vaadanud-tegelenud negatiivsete arvude ja absoluutväärtustega. Poeg liigub rohkem iseseisvalt ja on sutsu kaugemal. Tütrega vaatame rohkem koos, sest tema jaoks ju palju rohkem uut ja tundmatut.

Omaette lahe asi on seal ka programmeerimise sektsioon. Nad on teinud väga laheda lahenduse, kus lapsele on ette tehtud väikesed programmilõigud mingi graafilise lahendusega. Laps näeb kõrvuti nii programmi ennast (koodina, st programmi tekstina) ning kohe samas ka programmi väljundit. Ja eriti lahe on see, et laps saab teha koodis ise muudatusi ning koheselt on kõrval näha muudatuste mõju väljundile. Kogu süsteem suunabki last just neid muudatusi tegema, muudatud programmijuppe enda profiili alla salvestama ja üldse näppimise ja katsetamise kaudu programmeerimisega tutvuma. Tütar hetkel veel rohkem küll lihtsalt mängib nende valmisprogrammidega, aga poeg on juba hakanud neid näppima ja muutma. Ühe selle muutuse käigus sai neile ka tutvustatud koordinaatteljestikku, sest tehtud muudatus just seda osa puudutaski.

Khani Akadeemia ise on muidugi inglise keeles. Aga väga tore on see, et Eestis on olemas algatus, nimega Kae Kool, mis on võtnud südameasjaks Khani Akadeemia sisu eestikeelsena taasloomise. Hetkel on nende tegevuse tulemusena enam kui 600-l Khani Akadeemia videol olemas eestikeelsed subtiitrid (ja te saate neid selles tegevuses aidata, sest igaüks saab soovi korral nende videode tõlkimisega tegeleda - see on muudetud ääretult lihtsaks, Kae Kooli kodukal on olemas juhendid ja õpetused, kuidas seda teha). Pikemas perspektiivis soovivad nad kogu süsteemi eestikeelsena pakkuda. Mina igatahes hoian neile pöialt ja siin vaikselt mõtlen ka, et mingil hetkel ehk katsuda abiks olla.

Nii et matemaatikaga on meil siin hästi. Isegi et väga hästi. Ja mina lähen teen nüüd natuke taas ülesandeid Khani Akadeemias, sest seal saab erimärke selle eest, kui järjestikustel päevadel oled seal videosid vaadanud või harjutusi teinud (mida rohkematel päevadel, seda uhkemad märgid loomulikult :).

Ahjaa... see pisiasi, et loomulikult on see kõik täiesti tasuta. "Open source education" ikkagi.

"Kooliaasta" algus siis lõpuks

See nädal on ühest küljest vaikselt kosumiseks ning teisest küljest ka kooliga pihta hakkamiseks. Palju on veel asjalikku asjaajamist, mida ma seoses koolivahetusega tegema pean, aga selleks veel energiat pole olnud. Vaikselt nüüd vast saan pihta hakata.

Aga mõnes mõttes oli väga tore nädal. Haige olemine aitas mul natuke "ma ise teen kõike" mentaliteedist lahti saada ning nüüd olengi jätkuvalt rohkem pere abi igapäevastesse tegemistesse kaasanud.

Öösel tegelen põnniga mina... nüüd siis küll pudeli kaasabil. Aga hommikutel võtab mees esimese tunnikese enda peale, nii et saan öist väsimust välja puhata. See on väga abiks.

Lapsi olen ka usinalt rakendama hakanud. Nad saavad nüüd tõsiseid õppetunde kodunduse alal. Paaril päeval nädalas teeme pärast hommikusööki korraliku koristustuuri. Ülesanded on ära jaotatatud ja lapsed saavad valida, mis ülesannet nad see päev tahavad - kas põnni hoida või põrandaid pesta. Mina tegelen ees üldkoristusega. Eks nad ole varem ka koristamisel aidanud, aga praegu hakkab tekkima mingi süsteemsus, mis on väga positiivne.

Teine asi, mida nad rõõmuga teevad, on lõunasöök. Oleme kogu see nädal koos süüa teinud. Nüüd on nad saanud kartuleid pudrustada, kotletitainaga mökerdada, pastat keeta, ahjukana teha ja igast muid toimetisi. Ja huvitava tähelepanekuna tuleb märkida, et poeg on asjast isegi suuremas vaimustuses kui tütar. Räägitakse ju ikka, et mehed on paremad kokad, nii et loodetavasti kasvab siit varsti üks asjalik meeskokk, kes siis regulaarselt perele kulinaarseid hõrgutisi pakkuma hakkab. Ja eriti suureks kasuks tuleb nende kulnaarse hariduse juures see, et mina olen see nädal väga hajameelne olnud ja igast pisivigu teinud söögitegemise ajal - no näiteks jätnud täielikult kogu söögi maitsestamata jms. Selliste apsakate tulemused on väga selgesti söögis äratuntavad ja seega jõuab lastele palju paremini kohale see, et miks on midagi teha vaja.

Nii et kodundus on meil tugevalt esindatud see nädal.

Teine tugevalt esindatud asi on kehaline kasvatus. Esmaspäeval käisime metsas terviserajal jalutamas. Kaasa sai haaratud ka tütre sõbranna. Lisaks oli kaasas ka põnn ja koer, nii et seltskonda kui palju. Lapsed turnisid puudel (koordinatsioon), mängisid kulli (jooksmine), loopisid koerale toikaid (heiteala) ning harjutasid hundiratast (akrobaatika). Nii et väga põhjalik kehalise kasvatuse tund koos pikniku ja porise koera autosse mahutamise ülesandega.

Teisipäeval kehaline kasvatus jätkus, kui sai kaasa haaratud kaks laste sõpra ning Aurasse ujuma mindud. Põnn ja koer jäid seekord küll koju. Mina ise küll ujuda veel ei tohi, aga passisin siis basseini serval kaasas, sest tütar ja sõbrad pole veel 10 täis ja ilma saatjata Auras olla ei tohi. Kokku olime seal pea kolm tundi, nii et taaskord tõsine füüsiline koormus lastele.

Kolmapäeval oli puhkepäev füüsilistest aktiivsustest. Küll aga avastasin siis Postimehes olnud artikli alusel Kae Kooli ja Khani Akadeemia. Õigemini olin küll viimasest varem teadlik, aga nüüd alles süüvisin selle tegelikesse võimalustesse ja sattusin vaimustusse. Ühesõnaga sellest päevast peale oleme lastega selle abil iga päev matemaatikat teinud ja ka nemad on asjaga väga rahul. See asi väärib omaette kirjatükki, nii et siia pikemalt kirjutama ei hakkagi.

Neljapäeval sai tütar viidud Tartu Loodusmajja Lemmikloomaringi. See oli talle esimene kord seal käia. Väga lahe oli. Leidis omale sealt kohe ühe sõbra ning kui ma poolteist tundi hiljem talle järgi läksin, siis meisterdasid kõik lapsed veel rahulikult laua ümber ja arutasid juhendajaga vareste hingeelu. Juhendaja pidi neile lõpuks mitu korda ütlema, et nüüd tuleks hakata koju minema. Ühesõnaga tütar oli väga rahul ja kogu õhkkond oli seal väga lahe.

Sel ajal kui tütar lemmikloomadega tegeles käisin mina arsti juures ülevaatusel. Hommikul olin ennast halvasti tundnud ja kuuma-külmavärinad käisid peal. Arst ka konstanteeris, et põletik on ning kirjutas antibiootikumid välja.

Täna on puhkamise päev olnud. Khani akadeemias oleme ikka surgeldanud ja ahjukana meisterdanud. Muus osas puhkan nädalast välja ja taastun.

Nii et hetkel on kooli osas kaetud kodundus (sh siis ka terviseõpetuse osad), matemaatika, kehaline kasvatus ning tütrel loodusõpetus. Inglise keel on neil jooksvalt igapäevaselt kavas tänu arvutile ja telekale. Tegelikult on kaetud ka tööõpetus ja kunstiõpetus, sest vahepeal on nad ka joonistanud ja meisterdanud. Eriti tütar koos oma sõbrannaga - neil on käsil projekt "Minecraft", kus teevad endale kastidest ja tugevamast paberist minecrafti tegelase kostüümi. Sõbrannal on valmis pea (halloweeni stiilis), tütrel keha ja käed.

Järgmisest nädalast on plaanis kavva lisada kergejõustikutrenn pojale (st käia vaatamas ja siis otsustada) ning teise keele õpe lastele. Ma andsin neile mingi hulga keeli, mille vahelt valida. Keeled olid valitud selliselt, et keegi meie perest selle keelega kas hakkama saab või on valmis ka ise seda koos lapsega õppima. Tütar valis teiseks keeleks vene keele, poeg hispaania keele. Nüüd siis tuleb nuputada, kuidas kõige lihtsamini asjaga alustada. Kõige sujuvam viis tundub mulle vastavas keeles multikate ja lastefilmide vaatamine. Nii saab kätte keeletunnetuse ja seda lõbusal viisil. Vene keelega pole ilmselt väga suurt probleemi - leiab kas telekanali või saab dvd-del vene keele valida Hispaania keelega saab imselgelt keerulisem olema. Vanaisa läheb küll varsti taas Hispaaniasse ja sealt saab tuua mingeid filme, aga tagasi on ta alles detsembris. Aga eks siin nuputame.

Tagasi..

Sai siin viimati hõigatud, et kogu pere haiged. Lapsed said asjast kenasti ja kiirelt üle.... minu puhul aga selgus, et tegu millegi enamaga. Päädis asi arstide vahet saalimisega, erinevate emotsioonidega: lootuse, hirmu, mure ja mille kõigega veel. Arstide korralduste paremaks täitmiseks sai kodust emigreeritud Tallinnasse tädi juurde pansioneeruma. Las põhjused ja diagnoosid ja anamneesid jääda delikaatsete isikuandmete hulka, kuid lõpuks selgus uuringute kaudu siiski karm tõde, et tuli operatsioonile minna. Kõik läks kenasti (kui see hetk välja arvata, et pärast ärkamist sööma minnes suutsin korra ikkagi veel kokku kukkuda ja paraja segaduse tekitada). Nüüd olen kodus tagasi ja taastumas.

"Tänu" äraolemisele ja sellele eelnevale teovõimetusele jäi suur hulk toredaid asju tegemata.

Poja sünnipäeval olin kodust ära.

Abiellumise aastapäeval olin kodust ära.

Poolteist nädalat põnnist eemal tegi oma töö ja rinnapiimal olevast põnnist on saanud pudelipiimal olev põnn. Kuigi siin tuleb öelda, et juba enne äraminekut oli mul piimaga probleeme tekkinud - eks organism oli ikka liiga nõrk juba.

Juba enne emigreerumist olin liiga nõrk toimetamiseks ning riidest mähkmeid ja mähkemvabasid öid asendasid pabermähkmed. Mehed loomulikult ka omal initsiatiivil neid riidest mähkmete vastu vahetama ei hakanud. Praegu küll kosun, kuid hetkel veel alles kohanen uuesti kodusolemise ning taastumisega, nii et põnn jätkuvalt veel pabermähkmetes, seda ka öösiti (küll ökoomades ning suure osa päevast siiski "õhutamas" ja poti peal käimas).

Kooliaasta alguses olin kodust ära. Meil küll ei ole esimesel septembril aktuseid jms, kuid siiski oli mul plaanis lastega kooliaasta algust pisut erilisemalt tähistada. Eks teoorias saab seda ka nüüd teha - seda enam, et tänu minu äraolekule ei ole meil veel "kooliaeg" pihta hakanud, nii et sisuliselt meil veel suvevaheaeg kestab ja võib vabalt ka nüüd kunagi kooliaasta algust tähistada.

Käimata jäi hooaja viimasel Xdreamil. See oli esimest korda Ida-Virumaal, Kiviõlis. Ma olin täitsa oodanud seda - tuhamäed oleks olnud täiesti uutmoodi elamus.

Igatahes läheb elu nüüd edasi. Mehed on laste ja põnniga suurepäraselt toime tulnud. Mina olen saanud magada ja puhata. Kodus on ka kõik neli seina püsti (kuigi elu suurim kogus pesu ootab pesemist). Eks siis vaatame, mis edasi tulema hakkab.