reede, 26. oktoober 2012

Eestimaised viinamarjad

Täna sain esimest korda proovida Eestimaiseid viinamarju. Lõunakeskuse Taluturul nimelt oli võimalik neid osta. Ei osanud midagi oodata, eks ma natuke ikka kartsin, et kuidas meil siin põhjamaises kliimas sihuke taim kasvab... Aga tulemus suutis mind täiega üllatada. Tõsiselt mõnusa maitsega viinamarjadega on tegu. Neil on kohe mingi eripärane maitse tavaliste poeviinamarjadega võrreldes. Ja kui tavaliselt kasutatakse terminit "huvitav maitse" siis, kui asi üldse ei meeldi, aga ei taha toidu pakkujat solvata, siis hetkel ma ütleks nende kohta "huvitav maitse" täiesti positiivses võtmes. See maitse on omapärane, aga ääretult meeldiv ja mõnus. Igatahes mina küll edaspidi, kui on vähegi võimalik valida, eelistan Eesti viinamarju.. ja seda mitte ainult patriotismist vaid väga isekatest maitseeelistustest lähtuvalt.

PS. Mul ei ole ühtegi tuttavat viimanarjakasvatajat, nii et tegu ei ole reklaamtekstiga vaid lihtsalt eheda elamusega.

teisipäev, 23. oktoober 2012

Otsime koduhaldjat


Ahh..  tegelikult otsime me praegu täiskohaga lapsehoidjat-koduabilist. Ma siin olen taas aju kasutamise võimalustest vaimustusse sattunud, nii et tahaks lisaks ülikooliõpingutele ennast taas ka IT alal harima hakata, et järgmine aasta millalgi ehk asjalikuks otsapidi hakata (siis oskan ehk rääkida ka sellest, kuidas töötegemine ja koduõpe kokku sobivad). Aga koduperenaisena kulub aeg koristamise, söögitegemise ja lapsega tegelemisele nii ära, et muuks sisukaks tegevuseks päeva peale põnni kõrvalt aega ei ole ja õhtuks olen nii sooda, et siis enam ingliskeelset erialast teksti mõttega lugeda ei jaksa - ja ilma mõtteta lugemine on ju mõttetu lugemine.

Nii et kui keegi teab kedagi, kes tahaks-sooviks-sobiks meie segasesse aga rõõmsameelsesse ja üldse muidu ka toredasse (eksole :) perre majahaldjaks - et põnniga mängida ning abistada kodu korrashoidmisel ja söögitegemisel - siis palun-palun-palun andke teada, sest me tõesti pikisilmi ootame ja rõõmuga võtame selle inimese oma perre. (lastehoid.netis on ka kuulutus üleval - üks armas inimene ka seal saatis sõnumi, et väga tore pakkumine, aga et tema jaoks kahjuks kauge - no ta Tallinnast, nii et kahjuks kauge jah).

Kehalisest kasvatusest koduõppel

Üks asi, mis koduõppe puhul küsimusi tekitab on kehaline kasvatus. Ka mina olen siin aeg-ajalt sellega hädas olemist tunnistanud. Teine kord muidugi jälle kompensatsiooniks hõisanud, kui hästi meil sellega on.

Panen siis siia kirja hetkemõtted meie aastase kehalise kasvatuse tsükli kohta.

Suvi - on esiteks "vaheaeg", nii et pole otsest (koolist tulenevat) kohustust midagi teha. Ja loomulikult on sel ajal lapsed ise füüsiliselt kõige aktiivsemad. Sõpradega päev otsa õues mängimist - kullid, trifaad jms. Ujumine-ujumine-ujumine ja sellega kaasnevad mängud. Ratastega ringisõitmine ja trikkide harjutamine (mulle tundub, et kusagil on mingi kummikoll, kes rattakumme sööb, sest pojal on need pidevalt katki.. praegugi näiteks). Puude otsas ronimine, barkuur, igal võimalusel batuudil karglemine... jne jne jne.
Ühesõnaga suvel ei ole füüsilise tegevusega probeeme.

Talv - õnneks meeldib nii meile endale kui ka lastele väga suusatada. Murdmaad oleme nendega sõitnud juba päris mitmeid aastaid (küll väikeseid vahemaid, paari kilomeetri piires), nüüd siis paar viimast aastat oleme käinud nendega ka mäesuusatamist tegemas. Sellekski talveks juba Rootsis maja kinni koos eelmisel aastal tuttavaks saanud seltskonnaga minekuks. Uisutamine meeldib neile ka, aga siin oleme nendega üsna algtasemel. Varem oleme mõned korrad Lõunakeskuse uisuväljal käinud, eelmine talv said lapsed siis omad uisud. Maja taga oleval tiigil on küll jää üsna krobeline ja eriti hea seal küll sõita ei olnud. Eks see aasta vaatame, kas saame kuidagi seal paremat väljakut teha või läheme mõni kord koos näiteks Tartu lauluväljakule sõitma. Huvi on neil igatahes suur ja seda tuleb ära kasutada kuni kestab. Kelgutamine ja lumesõjad ning lumememmede ja onnide jms ehitamine kuulub ka loomulikult iga talve juurde.

Murelasteks on loomulikult kevad ja sügis. Kui väljas on porine, märg ja külm. Siis ei kiputa sõpradega koos õue minema ning pole mingit sellist loomulikku füüsilist tegevust, mida teha. Eelmine sügis jäi see kuidagi kahe silma vahele - oli ju meie esimene koduõppeaasta ja kõike muud oli nii palju, et kehaline pool jäi enamasti kahe silma vahele.

Selleks aastaks on nüüd meil aga kaks lahendust olemas.

Esimene on muidugi see, et poeg käib kesrgejõustikutrennis. Seega saab tema korraliku füüsilise koormuse nädala jooksul kätte. Tütart see küll ei puuduta.

Teine lahendus saabus eile kohale. Oleme mehega mõnda aega arutanud, et hea oleks, kui kodus oleks mõni trenazöör... kas jooksurada või ratas. Tema muidugi tahaks kohe hankida midagi head ja asjalikku. Mina, tundes ennast ja teades tarbetu kola hulka, mis ma olen kunagi suure hurraaga hankinud, selleks, et see pärast esimesi kasutusi lihtsalt nurgas ruumi võtaks ja tolmu koguks.... mina olin pisut ettevaatlikum ja arvasin, et esialgu ehk võtaks mingi odavama ja lihtsama variandi, et kui jääb nurka seisma, siis pole kahju välja visata.

Eile hommikul siis mees teavitas, et lõuna paiku tullakse asju tooma. Loomulikult oli see sobiv päev, sest meil oli sel ajal plaaniline elektrikatkestus. See küll õnneks sai enne läbi, kui saadetis kohale jõudis. Mingil hetkel oli suur veoauto ukse taga. Ja see, mis seal sees oli, ei olnud mitte pisike ega tagasihoidlik :) Nojah, tundes oma meest, olin ma natuke üllatunud, aga asja üle pisut järele mõeldes enam mitte. Igatahes võttis transpordimeestel ja minul tükk aega kuklasügamist, et välja nuputada, kuidas need asjad meile allakorrusele kohale toimetada ja ära mahutada. Hakkama saime. Nüüd annab meil alumine korrus väikese spordiklubi mõõdu välja - suur jooksurada (kus saab panna eri programme ning tõusukallet ja-mida-iganes-veel) ning kaks (!) rattatrenazööri. Midagi muud sinna korrusele enam ei mahu, nii et nüüd tulebki kodus tubasid ümber korraldama hakata, et sealt mehe kontor mujale kolida. Ja kuigi ma alguses hakkasin kõva häälega naerma, seda spordiklubi vaadates, siis tegelikult on väga lahe. Eile veetsid lapsed oma sõpradega seal tunde. Pole midagi motiveerivamat jooksulindil püsimiseks kui näljaste silmadega sõbrad oma järjekorda ootamas. Kokku oli seal koos laste ja nende sõpradega kuus soovijat, nii et kui igaüks oma kümme minutit täis jooksis (mida teised väga täpselt jälgisid, et kellelgi aeg üle ei läheks), siis saabki tund aega täis ja juba tahaks ju veel ja veel. Nii et mina sain löögile alles siis kui põnn oli magama pandud ja külalised koju läinud.

Ja tänagi on lapsed loomulikult (ja koos sõpradega loomulikult) oma jooksu ja sõidutiirud ära teinud. Koostegemise võimalus annab asjale ikkagi suure lisavõlu.

Nii et nüüd oleme me porihooajaks valmis ning loodetavasti saan ka ise vaikselt oma sportlikku vormi taga ajama hakata. Ja kui keegi tahab ka sporti teha, siis tulge aga külla (võite küll natuke oodata, et me jõuaks tubade ümbertõstmisega enne valmis... aga kui satute enne küll tulema, siis ärge pange pahaks, kui me teid kolimisabina kasutame :).

neljapäev, 18. oktoober 2012

Hakkame kodu poole astuma

Istun veel ikka Türgis... hotelli lobbys (sest tubades internetti ei ole). Mõnus diivan, paari meetri kaugusel on suur akvaarium kaladega, kõrval mängivad kaks meest mõusat türgi muusikat ning nende kõrval kohe istuvad meie õppurid oma läpakatega ja mängivad :) Põnn magab omas toas ja eks ma ruttangi sinna kohe tagasi.

Iseenesest on siin ju mõnus. Päike paistab, meri on mõnus, sööki jagub ja inimesed on sõbralikud. Esimest korda oleme siis "all inclusive" klubis, kus kõigil uhke käepael, mis annab igasuguseid toredaid asju. Näiteks viis korda päevas süüa. Kolm on tavalist, vahepeal on veel õhtuoote moodi teeaeg (saiakeste ja küpsistega - lastele see väga meeldib) ning südaöösel peaks olema veel mingi supiaeg. Sellele katsusime korra minna, aga no ei leidnud meie õigel ajal õiget kohta. Enamasti me muidugi siin südaöösel enam-vähem magame (või loeme vannitoas unejuttu - vannitoas sellepärast, et põnni mitte üles äratada). Lisaks annab see "all inclusive" meile igal ajal nii palju juua kui me soovime - mine ainult baarileti äärde ja küsi. Eks siingi ole omad piirangud, aga kuna meie ainult mahla ja vett tahamegi, siis meid need piirangud ei morjenda.

Väikeste lastega on see ikka väga hea asi. Täiskasvanute seltskonnaga vaevalt viitsiks kõik hommikud-lõunad-õhtud ainult hotellis süüa. Ikka tahaks mingeid kohalikke restorane ka ära proovida. Seda enam. et näiteks antud hotelli ümber on neid restorane saja meetri raadiuses vähemalt kümme erinevat - ja tegelikult rohkemgi. Aga väikeste lastega ausõna mina küll eelistan seda hotelli söögi varianti, kus ei pea kuhugi kaugele minema, ei ole ooteaega vaid on sada erinevat rooga sind pikisilmi ootamas ning nad ise käivad ja sordivad omale taldrikule mis meeldib.

Tänu all inclusive paketile on kohapealsed kulud olnud küll minimaalsed. Ainsaks kuluks ongi olnud lastele ujumisnänni ostmine (ja mulle trikoo, mis koju maha jäi) ning hotelli töötajatele ja taksojuhile jootraha. Korra tekkis mõte ka kohalikku veeparki külastada, aga kuna hotelli töötaja juhised olid piisavalt segased ning internetist saadud ja google tõlke abil inglise keelde pandud info ütles, et veepark oli lahti 11. oktoobrini, siis ei hakanud ehku peale selle seltskonnaga ringi rändama. Pealegi oleme me siin kavalalt vaikselt päev-päevalt laste ujumisvarustust upgrade'nud, nii et neil on iga päev olnud midagi uut ja põnevat katsetada, nii et tegelust niigi. Lõpuks sai neile kokku hangitud täispuhutud veeelukad, ujumisprillid ning lestad. Need kahed viimased on sellised, mille peale oleme ammu mõtelnud, nii et siit oli hea ära osta. Päris normaalsed asjad saime ja oluliselt odavama hinna eest kui see, mida eesti poodides samalaadsete toodete kohta leidnud oleme. Nii et jälle hästi.

Lapsed siin tegelikult arutavad, et tegelikult tahaks kaks nädalat olla. Mees ka räägib, et kas me ei tahaks kahte nädalat olla - no tal ju jumalik rahu ja vaikus kodus praegu. Isegi koera viis ära õe juurde pansionaati, sest ta on varahommikust hilisõhtuni enamik päeva tööasju ajamas ning meie hellik koer pole harjunud nii pikalt üksi olema. Õe juures tal seal suur seltskond, kes teda igatepidi hellitab ja hoolitseb.

Aga vot mina olen see, kes tunneb tegelikult headmeelt, et varsti taas koju saab. Ok, homne päev, mis algab kell 5 hommikul äratusega, et kaks tundi enne lennu väljumist lennujaama jõuda, ei tekita just vaimustust. No ei ole see normaalne, et nii pikalt enne kohale ennast vedama peab - selleks, et enamasti lihtsalt passida seal siis - aga siiasõit näitas, et nii Riiast kui Istanbulis kulus mitmetunnine varuaeg järjekordade ja turvakontrollide ja muu jama peale ilusti üsna ära, nii et vist ikka tuleb viisakalt kohale minna. Tallinna lennujaamas on asi lihtsam, seal võib teha nalja ja minna pool tundi enne lennu väljumist kohale ning üldiselt ei ole probleemi. Aga siin ja lastega ei taha riskima hakata. Võiks muidugi teinekord osta piletid normaalse kellaajal väljuvale lennule, aga ma hetkel veel ei raatsi sihukest hinnavahet tekitama hakata. Kunagi võiks tõesti nii rikas olla, et on savi igasugustest hindadest ja saab valida lendu tõesti ainult selle järgi, mis endale kõige mugavam on. Praegu olen ma veel kooner selliste asjade pealt.

Aga ühesõnaga. Kui oleks mõni täiskasvanu veel, siis ehk võiks täitsa mõelda teinekord pikema reisi peale, aga hetkekonditsioonis mulle täitsa sobib praegune pikkus ning kodu tundub juba täitsa mõnusa kohana :)

Koduõppest kah - hotellil on meie korrusel väike istumisnurgake raamaturiiuliga. Seal on igasuguseid huvitavaid raamatuid. Ilmselt kokku kogunenud hajameelsete külastajate poolt mahajäetud varadest. Korra käisime seal ka neid uurimas ning poeg leidis endale (ok, mina leidsin ja surkasin talle nina alla, aga talle hakkas meeldima) ühe ingliskeelse raamatu. Ja käesolevaks momendiks on ta selle läbi lugenud. Nii et esimene võõrkeelne raamat loetud. Eks nad arvutist ole juba ammu igasuguseid tekste lugenud, aga minu kui vana kooli inimese jaoks on see ikkagi omamoodi tähis.

Ja koduõppest veel rääkides... mingil hetkel hotelli basseini ääres, kus õppurid parajasti prillipeitust mängisid (ehk siis üks peitis ujumisprillid basseinis kuhugi ära ning teine otsis need üles ja tõi sukeldudes ära), vaatasin mina kella aja tabasin mõtte, et tegelikult ju hetkel koolitunnid käivad.

laupäev, 13. oktoober 2012

Reisimise nõmedamast poolest

Oleme siis nüüd Türgis. Antalyas, mis on vist nagu ma aru olen saanud, üks põhilisi kuurortlinnu siinmaal. Ega põnniga miskit asjalikku niikuinii ette ei võta, nii et hotelli valikul sai oluliseks kaks aspekti: bassein (et suuremad lapsed saaks rahus sulistada, kui ma põnniga puhkan) ning ranna lähedus, et koos oleks võimalikult lihtne sinna minna.

Antud hotell rahuldab mõlemaid aspekte. Basseinidele lisaks on isegi kaks liutoru... nii et lastel tegevust jagub. Basseinid ise on küll kütmata ning käesolevaks ajamomendiks ikkagi parajalt jahedad, et mitte öelda sigakülmad. Isegi lapsed käisid tükk aega nagu kassid ümber palava pudru ja siis vaikselt kuidagi sulberdasid sisse - esimesed liigutused olid küll tugevad vehklemised, et võimalikult ruttu taas välja saada, aga lõpuks kohanesid ära ja siis läks elu käima.

Mere ääres oleme ka kaks korda juba ära käinud. Hotellist on meri nii paarikümne meetri kaugusel - aga see paarkümment meetrit on autotee. Õnneks on ilusti fooriga ülekäigurajad kohe hotelli väljapääsu juurest, nii et pole siin vaja ise midagi mõtelda. Ühe korraliku plekimõlkimise oleme ka juba ära näinud - ühele autole tuli pukser kutsuda selle peale ja kogu lõbu võttis tunde, enne kui lahenes. Lõunamaade tempo. Kuigi korra olen tegelikult ka Riias ühel üsna kesksel tänaval kaks tundi oodanud, kuni lõpuks politsei tuleb kohale nelja auto ahelkokkupõrkele. Nimelt sõitis üks dziip suure hooga sisse foori taga ootavatele autodele, mida oli selleks hetkeks kogunenud kolm tükki, ning suutis kõik need kolm üksteise otsa lükata. Meie auto oli neist eest teine. Kohe selgus ka autode vahe. Dziip oli totaalselt korras, meie ja dziibi vahel olev auto oli eest ja tagant lössis, meie autol kukkus eest numbrimärk küljest (ja midagi muud ei juhtunud), meie ees olev auto oli tagant lössis. ;) Aga see selleks. Hetkel on jutt Türgimaast.

Aga et meri siis. Meri on oluliselt soojem kui basseinid. Isegi et mõnusalt soe. Põnn küll päris nii ei arva... varbaidpidi sulberdab mõnuga, aga rohkemat väga ei taha. Suuremad see-eest sulistavad nagu vanad hülged kunagi. Rand ise on kivine. Sellised toredad mere poolt ümaraks lihvitud kivid, nii et jalal otseselt valus ei ole, aga parema meelega kasutab ikka plätusid. Ühest küljest on tore, et kõik asjad liiva täis ei ole. Teisest küljest oleks ehk lastel lõbusam kui saaks ikka liivas kaevata ja losse ehitada. Aga noh... tingimusteks olid päike, soojus ja vesi. Neid kolme jagub, nii et virisemiseks ei ole põhjust. Linna teises servas olev rand on vist ka liivarand... nii mulle vähemalt netis tuhlates mulje jäi. Aga sinna on üle kümne kilomeetri maad, nii et kui just väga mugavat transpordiviisi ei leia, siis ilmselt ei hakka ehku peale sinna minema.

Tegelikult muidugi ma tahtsin viriseda... miks ma muidu sellise pealkirja panin. Nimelt on reisimise juures kaks asja, mida ma vihkan.

Esimene neist on pakkimine. Ja siia alla käib nii asjade kokkupakkimine reisile minekuks kui ka lahtipakkimine koju jõudes. Mõlemad tegelikult käivad mulle närvidele siis, kui ma vastutan enamate inimeste eest kui ainult ise. Kui ma üksi kuhugi lähen, siis sisuliselt piisab kui on kaasas mobla, laadija ja rahakott (ning dokumendid ja piletid jms). Ma tean, et kõige muu puudumisel saan ma hakkama ja pole probleemi. Heaks näiteks oli kord, kui käisime seltskonnaga Shotsis shamaanilaagris. See näide käib küll ühe noormehe kohta, mitte minu enda kohta. Noormees oli nördinud, et eelmises laagris (Siberis, Altai mäestiku jalamil) tuli tal tagasi tarida suur hulk puhtaid sokke. Et mitte asjatult kotiruumi raisata ta seekord sokke kaasa ei võtnud. Olid ainult need, mis jalas olid. Aga kuna me iga päev üsna intensiivselt matkasime ja toimetasime, olid need tal õhtuks üsna juustud. Nii ta siis pesigi iga õhtu külma veega oma sokid üle (sest sooja vett ega seepi meil kasutada polnud) ning hommikul tõmbas niisked sokid jalga ja oli taas tegudeks valmis. Ka nii saab... Minul olid sellel reisil muidugi kaasas nii läpakas kui ka kõrge kontsaga kingad ja pintsaklipslase kostüüm. Selle vabandas küll välja asjaolu, et ma lendasin sealt otse ühele ärikohtumisele kolmandasse riiki... aga kontrast oli hea muidugi.

Aga jah. Kui ma pean pakkima laste asju, siis ma olen üsna närvipundar sellel ajal. Ma nimelt tean, et lastega reisimisel on 80% reisi sujuvast kulgemisest eeltöö taga. Kui reisi kulg korralikult läbi mõelda ja õiged asjad kaasa võtta, siis on elu suht-koht ilus ja reis talutav. Kui mingi asjaga totaalselt puusse panna ja midagi olulist maha jääb... siis palju õnne... Eks ma olen muidugi selline ülemõtlev-üleanalüüsiv inimene ka. Sellepärast ma nii suurepärane infosüsteemide ja tööprotsesside anaklüütik olengi. Aga mis mingis kontekstis hea, see teises keskkonnas võib probleemiks olla... nagu minu analüüsitung.

Kottide lahtipakkimine on jällegi selline asi, et no tõesti ei viitsi. Niigi oled reisimisest väsinud ja siis peaks hakkama mingit musta pesu sorteerima ja pessu panema ning igast muule kolale oma kohta otsima. Tahaks pigem puhata ja natuke kodus olemist nautida, enne kui taas toimeka emme rolli sulanduda.

Teine nõme asi reisimise juures on.. reisimine :) Siin ma mõtlen seda konkreetset punktist A punkti B liikumist. Eks siingi tegelikult mängivad rolli seltskond ning liikumisviis ja enda häälestatus. Ma tean küll, et peaks rohkem teel olles momenti nautima, aga kipun olema just see, kes tahab võimalikult ruttu sinna punkti B kohale jõuda ja siis momenti nautida. Siin olen ma saanud häid õppetunde oma täditütrest äripartnerilt. Pidime tihti käima kauges Läti taganurgas Liepaja linnas. See asub sisuliselt Leedu piiri ääres. Sõit sinna kestis ca 8 tundi. Kui mina sinna üksi läksin, siis ma istusin autosse ja sõitsin... välja tulin ainult bensupeatusteks ning üheks söögipeatuseks. Muidu enne jalga gaasipedaalilt ei võtnud kui kohal olin. Kui me aga koos läksime, siis tegime tee peal igast lahedaid asju: käisime Pärnu lähedal rabajärves ujumas, korjasime Lätis tee äärest metsmaasikaid jne jne. Ühesõnaga tema oskas ta teekonda mõnusaks teha. Mina seda ikka veel väga ei oska...

Ja muidugi kui teemaks on lendamine ning väikesed lapsed siis... Niigi olen ma tööasjades nii palju pidanud lendama, et igasugune põnevus selle juurest on kadunud ning asendunud tüütusega lennujaama sabade, turvakontrollis läpakate kottidest väljatirimise ning lihtsalt passimisega. Ja kui nüüd sinna panna juurde veel see aastane põnn... no ausõna. Suuremad lapsed on juba asjalikud. Nendega on täitsa lahe koos reisida. Aga vot see põnn on nüüd jõudnud sellisesse vanusesse, kus jalad on, aga suud ega kõrvu ei ole. Ehk siis liikuda mõistab ja tahab, aga seda, kui midagi halvasti on inimese moodi öelda ei oska ning teiste inimeste mõistlikku juttu ka ju veel ei kuula. Jaa... pooleteisekuuse magava vorstikesega oli palju lihtsam reisida kui selle aastase ringijooksva põnniga. Ja eks see läheb nüüd mõnda aega veel hullemaks, kuni lõpuks kõrvad ka pähe tulevad ning midagi sinna vahele ka, nii et asjalikku juttu kuulda võtma hakatakse. See ilmselt juhtub kusagil kolmesena... või midagi sellist. Nii et kaks aastat mõnusat lapse järele jooksmist on garanteeritud.

Nii et jah... kui pakkimine ja reisimine välja arvata, siis on reisida ju täitsa tore :)

Tegelikult on nii, et siin olles täitsa on tekkinud igatsus ja soov mehega kahekesi reisile minna.... Jaa kallis, nagu ma sulle juba ütlesin, siis tore on küll, et te mind parema säilivuse huvides ainult lumistele reisidele viinud olete. See näitab, et teil on minuga tõsiselt pikaajalised plaanid... kui ma ikka nii hästi säiluma peaksin. Aga et kunagi võiks ikka ju ka mõne sellise reisi ette võtta, kus saaks sumedal õhtul kahekesi koos jalutada, ilusat vaadet imetleda ning teha seda, milles me nii head oleme... ehk siis rääkida... õigemini eks see siis näeks välja nii, et kumbki teeks seda, milles ta hea on... mina räägiksin ja sina kuulaksid :)

Igatahes tervisi kodustele... kes on kodus ja kes kodust kaugemal. Korjame siin omale usinasti päikest ning tuleme loodetavasti tublisti tervematemana tagasi.

kolmapäev, 10. oktoober 2012

Bulgaaria asemel Türki

Tahtsin mina minna päikesereisile, aga võimalikult soodsalt (see moodusõna odava asemel... kunagi mitu aastat tagasi tehti mingil koolitusel selgeks, et müügiorganisatsioon ei tohi kunagi asja kohta "odav" öelda, sest sellega tekib inimestel kohe arusaam, et asi on ebakvaliteetne... aga vot kui öelda "soodne", siis tekib mulje, et head asja saab hea diiliga... ja kui ma seda sõnamängu mõttes läbi mängisin, siis no mina kuulusin ka tõesti nende lammaste hulka, kellel sellised assotsiatsioonid tõepoolest tekkisid ja sõnamängu õnge läksid... aga see polnud mitte tänane teema muidugi).

Ühesõnaga siis mingi võimalikult lihtne ja odav reis, et ennast turgutada. Sügis pole ju veel eriti kaugele jõudnud, nii et peaks seda päikesefronti ka veel lähedalt kätte saama. Mees jällegi kaasa tulla ei saa vaid rabab tööd teha, nii et mina kolme lapsega - sellise kambaga kultuurireisile ei lähe vaid olulised on ainult päike, temperatuur ja vesi.

Mõtlesin ja nuputasin ja mõtlesin välja, et Bulgaaria on ju selline lähedalasuv imeilusate liivarandadega pärl, kus peaks kõike eelpoolnimetatut jaguma ning hinnad võiksid ka ju teoorias ikkagi soodsamad odavamad olla kui juba sellistes ammu väljakujunenud turismikuurortides. Lisaks on mul Bulgaariaga seoses omad emotsioonid - see oli minu elu esimene (ja üsna pikaks ajaks ka ainuke) välisreis, kui emal õnnestus töö kaudu saada tuusik kuldsetele liivarandadele. Ma olin siis vist üheksa aastane. No see oli minu jaoks ikkagi võimas reis ja võimas emotsioon.

Hakkasin siis guugeldama ja otsima, et kuidas kohale saada. Autoga oleks täitsa variant. Googel pakkus sõiduajaks 30 tundi. Mehega käime iga aasta Austrias, kuhu enamasti sõidame ca 25 tundi. Üks aasta läksime lumetormi tõttu küll 36 tundi. Lisaks käisime ju mehe ja lastega (siis küll veel põnni polnud) autoga Hispaanias, mis plaanitud 40 tunni asemel võttis (taas lumetormi tõttu) 50 tundi. Need oleme kõik jutti sõitnud. Nii et 30 tundi sõitu poleks nagu midagi erilist.

Ainus "aga" selle kõige juures on see, et meest seekord ei ole. Ja kuigi ma olen ka ise talle korra Poola järele sõitnud (lastega), mis minul võttis 26 tundi jutti sõitmist (minna tuli Saksa piiri äärde, ja mul polnud gepsu vaid ainult mehe sms olulisemate maanteede numbrite ja linnade nimedega ning kaart, kus terve poola mahtus a4 lehekülje peale - kui see vähegi vabandab... sest tagasi sõitsime me sealt 16 tundi....), siis praegu ma ei näe realistlikuna sõita üksi koos lastega nii pikka maad jutti. Ilma põnnita oleks see tegelikult küll tehtav, aga kuidas ma siis ilma temata niimoodi päikesevitamiine hankima läheks - talle neid ju ka vaja ja niigi pidin äsja temast enam kui nädala eemal olema... praegu kohe teist sellist laksu otsa küll ei taha teha.

Nii et auto langes ära. Hakkasin siis lennukit vaatama. Eestist on suvisel ajal ka otselende rannikule, aga hetkel neid enam ei ole. Või nojah, oli küll üks variant, kus ühe inimese pilet maksis üle 1000 euro... no aitäh, aga ei aitäh. Aga pole hullu. Võib ju lennata pealinna Sofiasse (kuhu eeldatavalt ikka rohkem lende on). Alguspunktiks olin niikuinii juba Riia pannud, sest Tartust pole vahet, kas sõita Riiga või Tallinnasse ja hetkel veel Riiast rohkem ja soodsamaid lende läheb.

Ja siis selgus, et Sofiasse saab küll.. väga erineva hinna eest.. ja kõige soodsamini saab sinna nii, et sõita läbi Istanbuli. No andke andeks... see tundus küll juba sürr. Et kui mina tahan minna võimalikult lähedale, siis tuleb selleks läbi Türgi sõita. Ja kui ma juba Türki sõidan, miks ma sealt siis tagasi põhja poole tulen, selle asemel, et sinna jäädagi.

Ma olen korra Türgis käinud küll. Aga see oli puhtalt ärireis ja nägime ainult Istanbuli ning vaba aega oli nii minimaalselt, et ega miskit kultuuri ka eriti nautida ei jõudnud. Istanbuli liiklust nägime aga küll, kui ühe võimaliku allhankija juurest teise juurde muudkui sõitsime. See oli paras peavalu, ma võin öelda. Ise ei oleks tahtnud kuidagi roolis olla.

Puhkusereisil pole aga kunagi Türgis käinud. Teadmine oli, et seal ikka ka käiakse, aga ei midagi enamat. Kuna mingeid erinõudeid (peale päikese, temperatuuri ja vee) polnud, siis vaatasin lihtsalt lennupiletite järgi, et kuhu odavam on.

No ja nii see siis läksi, et nüüd pakime asju ja lendame Antalyasse. Temperatuur on seal hetkel kuulu jägi ca 28 kraadi ning päikest ja vett ka jagub. Nii et sobib :) Eks kui muljed käes, siis saab neid ka siin jagada.

pühapäev, 7. oktoober 2012

Ise ka koolis ja uued rütmid

Hakkasin nüüd ise ka uuesti koolis käima. Ehk siis katkestasin oma akadeemilise puhkuse ning nühin koos teiste avatud ülikooli õpi"lastega" koolipinki.

Kummaline on see, et kui ma (üsna palju) aastaid tagasi pärast keskkooli tavatudengina ülikoolis käisin, siis tundus, et need avatud ülikooli omad on natuke... noh... kuidas-nüüd-viisakalt-öeldagi... imelikud. Et no asjalik inimene oleks ju ikkagi riigieelarvelisele kohale ju sisse saanud... ja mida sa üldse õpid, kui sa loenguteski ei käi jne jne. Praegu pean ma ütlema, et ma ei tahaks kuidagi 18-19 aastaste noortega koos igapäevaselt käia aega raiskamas (no mõned loengud on lihtsalt mõttetud... mõned muidugi on väga põnevad ja asjalikud) ning ma tõeliselt naudin seda, et meie õpe on kontsentreeritum, iseseisvam ning kaasõppijatel palju elukogemust, mis aeg-ajalt huvitavaid diskussioone tekitab. Nii et vastupidiselt tavalisele tundub mulle rohi rohelisem seal, kus mina olen.

Ühest küljest on ääretult lahe ja põnev. No mulle ausalt meeldivad psühholoogia ained. Eriti praegu, kui on kuidagi sellised asjalikud ja sisukad teemad. Teisest küljest.. ohsajummalküll... kui oled pikalt harjunud väga väikesemahulise hallolluse kasutamisega, siis on ikka tõsine peavalu neli tundi järjest kuulata juttu, kus põhisõnadeks on: neurotransmitterid, presünaptiline, atsetüülkoliin, ioonretseptorid jne. Kui pidevalt peas tekst inimkeelseks tõlkida, siis saab aru küll, mis värk toimub ja kõik on loogiline. Aga selle tõlkimise peale kulub meeletu energia ja juba pärast esimest tundi aju füüsiliselt valutab. Nagu lihased ikka, mida pole kaua kasutatud ja siis äkitselt maratoni läbima sunnitakse. Ja õhtul koju jõudes on selline tunne, nagu oleks keegi päev otsa sind kolkinud... muud ei suuda, kui voodisse vajuda. No loodetavasti aju treenimise peale areneb, sest paganama lahe on tegelikult ikkagi taas uusi ja tõesti põnevaid asju teada saada. Kui ainult lugemiseks rohkem aega oleks, sest materjali on palju ja võimalikku lisamaterjali veel rohkem...

Lastega oleme ka vaikselt uut rütmi harrastanud. Ma olengi aru saanud, et nii mulle kui lastele sobib see, kui meil on kindel rütm ja samas sobib ka see, kui see rütm aeg-ajalt pisut muutub, et liiga ühetaoliseks kõik ei muutuks.

Hetkel on elu selline, et päeva esimene pool on arvutivaba aeg. Sööme, koristame, loeme, mängime põnniga, käime õues, meisterdame (no hetkel veel teeme ainult ettevalmistusi - aga mina olen juba leidnud ühe hea loodusmaterjalidest meisterdamise raamatu ning lapsed on selle alusel ühe asja tegemiseks õuest taimi korjanud, mis nüüd raamatu vahel kuivavad ja järgmist sammu ootavad).

Pärast lõunasööki on arvutiaeg, kus lapsed siis vaikselt omaette on ning mina rahulikult põnniga tegelen. Kaks korda nädalas on pärastlõunal linnasõit, kus tütar koos sõbrannaga käib loomaringis (kus nad väga lahedaid asju meisterdavad - botaanikaaias käimiste ja loomadest rääkimise kõrval) ning poeg käib kergejõustikutrennis. Viimane kord sai tehtud ka nii, et nad pärast ringi/trenni läksid ise sõpradele külla (pere, kus ema on minu lapsepõlvesõber, isa minu klassivend ning lapsed meie lastega enam-vähem sama vanad ning head sõbrad). Nii et suhtlust ja tegelusi piisavalt.

Õhtul pärast põnni magamaminekut teeme (õigemini katsume teha - iga päev ei õnnestu) "asjad omale kohale" ringi kodus, et hommikul oleks toredam pihta hakata. Siis loeme unejuttu - hetkel raamatuks "Ergon", mida loen iga õhtu üsna pikalt. See on raamatukogu raamat ning kuna nõudlus antud sarja järgi on hetkel üsna suur, siis ma kardan, et ei pruugi seda pikendada saada ning katsun seega lugeda niipalju, et tagastamise ajaks raamatu läbi saaks. Järgmisi osasid loevad nad vast ise, aga kuna me Eragoni oleme juba filmina näinud, siis neil väga suurt lugemise motivatsiooni ei olnud ning mõtlesin, et see oleks hea raamatuna niimoodi koos üle lugeda. Ja tuleb tunnistada, et raamatus on asjad ikka hoopis teismoodi kui filmis, nii et tasus üle lugeda jah enne järgmiste osade kallale asumist.

Tütar on matemaatikaga jõudnud niikaugele, et sisuliselt hakkab kolmanda klassi materjal läbi saama. Hiljuti veel joonistasime laua taga sirkliga ringe ning võrdkülgseid kolmnurki. Eks me kindlasti aasta peale vaikselt hakkame regulaarselt materjali kordama, aga praegu arvan küll, et teen talle veel internetis olevate eelmiste aastate tööde alusel kolmanda klassi tasemetöö ära ja siis liigume järgmiste ainete juurde.

Pojal on vaja matemaatikas kaugemale liikuda. Praegu oleme rohkem korranud kõike, mida ta eelmistes klassides õppinud on ning täiesti uut materjali oleme ainult natukene võtnud - korratavat materjali on lihtsalt rohkem, aga tahame Khani Akadeemias ikka ilusti järjekorras liikuda ning teeme kõik valdkonnad järjest ära temaga. Nii et temaga veel jätkame matemaatikaga mõnda aega.

Nii et asjad liiguvad täitsa mõnusas rütmis hetkel. Kui nüüd ainult lugemiseks rohkem aega oleks.... nojah... igasugust asendustegevuste (nagu näiteks blogikirjutamise) asemel võiks ju võtta kätte ja lugeda... eksole...