(Seda vaimsete häirete diagnooside hulka ning muudki huvitavat saab vaadata tervisestatistika andmebaasist)
Aga et ma olen teadlase perekonnast pärit laps, siis enne millegi avalikku väljakarjumist ma tahtsin teada, kas ikka on midagi välja karjuda ja et mida siis tänapäeval koolisüsteemi erinevatest mõjumehhanismidest tegelikult teada on.
Ma ei ole oma õpingutega veel nii kaugel, et ise midagi arvata (noh.. tegelikult ma ikka arvan küll.. eksole... aga ma lihtsalt veel annan endale aru, et mu arvamus võib ka vale olla... kuigi tegelikult ma seda muidugi ei usu :). Küll aga olen ma vaikselt teadusartiklite andmebaasides ringi nuhkinud ning tuleb tunnistada, et kahjuks olen ma leidnud ühte-koma-teist, mis minu hiiliv-närivat tunnet otsapidi toetab.
Mõned aastad tagasi tehti näiteks Rootsis suuremahuline populatsiooniuuring. Kasutati isikute kohta erinevates andmebaasides olevat infot. Kokku oli uuringus üle 900 000 isiku, mis on psühholoogilise uuringu kohta ikka ääretult suur kogus. Sealt on tulnud mitmeid erinevaid artikleid, aga üks, mis mulle silma jäi leidis ühe kurva seose. Nimelt on nii, et heade hinnetega õpilastel on hilisemas elus neli korda suurem tõenäosus saada omale bipolaarse häire diagnoos kui keskmiste hinnetega õpilastel. NELI KORDA suurem! Tasakaaluks kõrvale tuleb öelda, et väga halbade hinnetega õpilastel on kaks korda suurem tõenäosus bipolaarse häire diagnoos saada kui keskmiste hinnetega õpilastel.
Üks teine, ameeriklaste kokkuvõttev uuring, on kokku korjanud ja ilusti loogiliseks süstematiseerinud ja seletanud bipolaarse häire ning eesmärkidele pühendumise seosed. Nende kokkukorjatud info räägib sellest, et bipolaarse häirega isikud valivad omale kõrgemaid (ja mõnikord absurdselt kõrgeid) eesmärke ning pühenduvad (mõnikord lause haiglaslikult) nende eesmärkide saavutamisele. Nad on juba neuroloogilisel tasemel soodustatud valima pingutustnõudvamaid aga suurema tasuga eesmärke - ja see neuroloogiline soodustatus võimaldab ka suurema energia vabastamist nende eesmärkide poole pürgimiseks. Ja kui "normaalsed" inimesed tunnevad pärast mõne eesmärgi saavutamist õigust ennast puhkamisega premeerida enne järgmiste pingutuste juurde asumist, siis bipolaarsed inimesed saavad mõne eesmärgi täitmisest ainult vunki juurde endale veel suuremaid eesmärke püstitada ja koheselt nende poole pürgimisega alustada.
Igaks juhuks mainin ära, et bipolaarne häire on asi, mida varem kutsuti maniakaal-depressiivseks häireks. See on haigus, mille puhul maniakaalsed perioodid (ülemäärane energia, mõte tormab, jutt tormab, kõik on nii-nii-nii hästi ja kõik läheb nii-nii-nii hästi - lausa nii hästi, et riskide hindamine on olematu ja tehakse väga rumalaid liigutusi) vahelduvad depressiivsete perioodidega (kus siis enam pole üldse energiat ja kõik on nii-nii halvasti).
Kõlab üsna loogiliselt. Mingil hetkel on väga palju energiat ja eneseusku ning selle energiaga rünnatakse kõrgeid eesmärke. Teisel hetkel, aga saab keha aru, et on kulutanud ära energiat, mida tegelikult kehal ei ole ning saavutamata jäävad ülikõrged eesmärgid tekitavad isikus frustratsiooni ja pettumust iseendas ning järgneb depressiivne periood. Või-midagi-sellist.
Siinkohal tuleb ära märkida, et on ka palju väga edukaid bipolaarse häirega isikuid. Ehk siis see kõrgete eesmärkide poole pühendunult pürgimine annab ka võimaluse nende eesmärkideni jõuda. Mis hinnaga, see on juba omaette teema.
Aga et mis see kool siia puutub. No koolis me ju muudkui räägime lastele (eriti nendele võimekamatele), et püstitage omale ikka kõrgeid eesmärke ja püüelge kaugemale-kõrgemale. Lapsi innustatakse endast ikka parimat andma ja järjest paremaid tulemusi saavutama. Ja mida andekam laps ja mida rohkem saavutab, seda enam innustatakse teda veel edasi pürgima - viielist innustatakse olümpiaadidel osalema, olüpiaadiosalejat innustatakse rahvusvahelistel olümpiaadidel osalema, edasi juba innustatakse maailma parimatesse ülikoolidesse pürgima jne jne. Ehk siis lage ei ole ja aina tuleb ülespoole pürgida.
Muidu ei ole selles ju midagi halba, et inimesi innustatakse edasi ja kaugele liikuma. Häda on aga selles, et kui selle innustamise objektiks satub bipolaarse soodumusega isik, kellel juba neuroloogilisel tasandil on tendents valida raskemaid eesmärke ning ülemääraselt pühenduda ning ülemääraselt vaeva näha. Sellisele inimesele tuleks õpetada hoopis oma eesmärke kriitiliselt hindama ("kas üldse ja mille jaoks mul seda-ja-seda tegelikult vaja oleks") ning neid tuleks õpetada vahepeal puhkama ja mängima. Tegelikult võiks neid kahte asja kõigile õpetada - mõnel inimesel tuleb see küll loomupäraselt hästi välja, aga mööda külgi see vast maha ei jookseks nii-või-naa
Aga see puhkan-ja-mängin-ja-vahepeal-ei-tahagi-kõrgele-pürgida mentaliteet ei sobi hästi praegu meie ühiskonnaskeemiga kokku. Eestlane on ikka aegade algusest saadik töö ja vaevaga edasi rühkinud ja igasugune puhkamine ja mängimine on rohkem selline kreeklaste lõbu, mis viib teame-küll-kuhu ning ei ole kuidagi austusväärne.
Ja nii me siis muudkui innustame oma lapsi tähtede poole pürgima... ja nii nad pürgivadki... kuni kokku kukuvad.
PS. Mina ka näiteks usun, et ma saaks kõigega siin maailmas hakkama kui ma ainult tahaks ja sellele totaalselt pühenduks. Nii et tähtedeni jõudmine poleks mingi probleem... eksole :) Ahjaa.... olümpiavõitjaks mingil spordialal enam ei saa - vanuse tõttu - kui noorena oleks tahtnud, küll siis oleks saanud küll :) Ja astronaudiks ka ei saaks - hambad ei ole nii head. Nii et mõningad piirangud on - aga need on rohkem sellised välised mured.
PPS. Artiklitele viited, kui keegi ise lugeda tahab (ja nagu viisakas on ka, eksole)
* Johnson, S.L. , Fulford, D., Carver, C.S. (2012). The Double-Edged Sword of Goal Engagement: Consequences of Goal Pursuit in Bipolar Disorder. Clinical Psychology and Psychotherapy, Volume 19, Issue 4, July 2012, Pages 352-362
* MacCabe, J.H., Lambe, M.P., Cnattingius, S., Sham, P.C., David, A.S., Reichenberg, A., Murray, R.M., Hultman, C.M. (2010). Excellent school performance at age 16 and risk of adult bipolar disorder: national cohort study. British Journal of Psychiatry, February 2010, 196(2):109-115
