Tuleb tunnistada, et suvi oli väga tore ning kuna meil on see õnnis võimalus kooli algusega natukene pehmemat ja loksuvamat üleminekut teha, siis seda võimalust olen ka täiega kasutanud. Lapsed küll täna hommikul (tegelikult siis küll pärast kella ühtteist) laekusid kööki ja teatasid, et kuna täna on esimene täistõsine koolipäev (esmaspäeval tegelesime nendega üldkorralduslike teemade arutamisega - nagu päriskooliski :), siis nemad on nüüd tööks valmis ja andku ma neile aga ülesanded kätte... Ma saan täielikult aru, miks õpetajad esimest koolinädalat "pehmemalt" võtavad - lapsed lasteks, aga endal on ju ka ikkagi mingisugune sisseelamisperiood vajalik. Nii ma siis käigu pealt varrukast haarasin standardse "kirjand teemal "Minu suvi"" lahenduse, lisaks veel kehalise kasvatuse teemalisi ülesandeid ning varju joonistamise õpetamist ning õnneks oli suurem mure tänaseks taas murtud.
Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse veel koolist ja õppimisest kirjutada, vaid märkida siia mälestuseks helgemaid hetki suvest. Järjekord on eklektiline.
Asjad-mille-toimumine-mulle-väga-meeldis-laste-töökasvatuslikust-seisukohast....
* Ehitusmeister:
Panime koos lastega kuurile katust - st laudkatus oli olemas, lisasime sinna tõrvapapi ning bituumenkärje (või-mis-iganes-selle-kena-asjanduse-õige-nimi-on). Lapsed said katusel turnida ning naelte tagumist põhjalikult harjutada.
* Mehhaanik:
Tellisime lastele sportsdirectist jalgrattad (sealt saab nii 100 euro eest sõiduvahendi, mis meie poodides üle 300 maksavad; ja üldse on sealt võimalik päris hea hinnaga asju leida). Kuna rattad saabusid kastis juppidena, siis said lapsed tunda mehhaaniku rõõmu ja ise oma rattad kokku monteerida. Täpsustuseks tuleb lisada, et suurest luust olid rattad muidugi juba koos, aga üht-teist huvitavat ikka nuputada ja kokku kruvida tuli. Poeg sai oma rattaga täiesti ise (st koos sõbraga) hakkama. Tütrel (ja tema sõbral) olin mina ka abiks.
* Sisekujundaja ning maaler:
Tegime laste toas värskendusremondi. Nägi see välja nii, et lammutasime nende suured kolm-ühes kompaktvoodid laiali, tõstsime kõik asjad (kordamööda ühest ja siis teisest) toast välja ning lapsed said täiesti vabad käed oma tubade ümberkujundamisel. Ise valisid omale seinavärvid, ise (koos sõpradega) värvisid (ja enne teipisid servi ja pärast puhastasid värvirulle ja põrandaid jne jne) ise planeerisid omale mööbli paigutuse (olles enne koos minuga toad üle mõõtnud) ning ise valisid omale vaibad ja mööbli - mis jäi olemasolevast, mis tuli juurde. Lambid ja kardinad (ja tütre vaip) on veel viimistlusest puudu ja nipet-näpet veel, aga igatahes on neil juba hetkel väga lahedad toad. Oligi ammu aeg lastekast nooruki eluruumi poole liikuda, (eel)varateismelised nagu nad on. Ja sisekujunduse poole pealt tuleb neile 10+ hindeks panna. Näha on, et Minecraftis kulutatud aeg on kasuks tulnud. Kõige keerulisem selle kõige juures on asjaolu, et enne oli ühes toas kapitäis puslesid ja lauamänge, mida nemad "oma" tubadesse enam ei vaja (ok - parimad valitud palad sorteeriti välja). Nüüd on meil siserõdul mitme meetri pikkune virn karpidega, mida nagu ei ole kuhugi panna aga tegelikult ära ka ei raatsi anda (minus räägib ikkagi veel nõukaaja inimese veri)... eks mingi hetk lahvatab hea idee. Pluss on selles, et kuna nad nüüd pole enam kapis peidus, vaid silma all, siis taasavastasid lapsed lauamängurõõmud ja nii mõnigi neist on korralikku rakendust saanud viimasel ajal. Rääkimata sellest, et ees on ootamas pikad pimedad sügisõhtud...
* Laevajunga:
Augusti lõpus haarasime kaasa lapsed ning veel ka kummalegi õppurile parimad sõbrad ja nii me põrutasimegi viie lapsega nädalaks Saksamaale. Seal said nad tegelikult igasugust tööalast haridust - Saksa korra kohast prügisorteerimisdressuuri, hommikusöögi valmistamise kursusi ning käsitsi nõude pesemise harjutusi. Me elasime seal apartment-tüüpi elamus, nii et kõik kodune majapidamine oli enda kanda. Aga lisaks sellele said nad ka natukene laevajunga alast eriharidust. Nimelt lappasime me laiali ja mõõtsime ära ja lappasime tagasi kokku kõik meie laeva juurde kuuluvad köied (khm.. vabandust.. otsad, nagu mereterminoloogiliselt korrektne on öelda) ning lisaks ka veel ankruketi. See oli ikka üsna pikk ja põhjalik protseduur. Poisid käisid koos mehega ka teine päev lisaks igast muudele vidinatele inventuuri tegemas ja tõelisele laevapoisile kohaselt ronisid nad ka laeva sisse (mis hetkel maa peal seistes on üsna kõrge ronimine) ning tassisid sealt ämbrite kaupa diisli järgi haisvat pilsivett välja. Ise ma seal juures ei viibinud, aga mehe sõnul olid nad seal üles-alla ämbritega turnides ennast väga koduselt tundnud.
Meelelahutuslikumat poolt jagus suvesse ikka ka.
Traditsiooniliselt külastasime Vembu-Tembumaad (Vudila jäi küll kahjuks see aasta külastamata - eks siis järgmine aasta uuesti).
Kaks korda käisime Pärnus. Ühe korra suve algupoole üsna jahedal ajal. Siis tegid lapsed meres kiire supluse ja edasi suundusime veekeskusesse. Teine kord oli imeline suvepäev ning lapsed möllasid pikalt meres.
Külastasime Otepää seiklusparki, kus laste lemmikuks on jätkuvalt pikk õhusõit. Aga ka ronimisradu ikka tehti täie tõsidusega läbi. Pärast põhjalikke turnimiskursusi läksime ja pidasime lõõgastava pikniku Pühajärve rannas, kus lapsed taas vees lustida said.
Saksamaa reisi ajal käisime kaks korda rannas (seal on lahedalt suure tõusu-mõõnaga rand ja sättisime ennast sinna just tõusu ajaks, nii et lastele mõnus uus elamus). Üks päev külastasime naaberlinna, kus käisime mereloomade loomaaias, ilusaid suuri vanu laevu imetlemas ning kenas kohvikus lahedaid jäätisetoite nautimas. Kojusõidu päeval tegime mõnetunnise visiidi suurde lõbustusparki - see oli tõsiselt lahe - tuleb kunagi põhjalikum külastuskäik ette võtte. Ja kogu Saksamaal viibimise aja käisid tüdrukud iga päev hobuseid patsutamas - see linnake nimelt on hobuseid täis.
Eks jagus veel toredaid tegemisi ja enamiku ajast olime ikkagi kodus, kus lapsed tiigis sulistasid-mulistasid ja sõpradega ringi jooksid. Nüüd siis tuleb asjalikumaks hakata ja taas päevadele stabiilsem rütm anda. Aga ka see on mõnes mõttes tore :)
